Led Zeppelin esineb 1975. aastal Chicagos vaid mõni nädal enne menuka albumi "Physical Graffiti" ilmumist. Tony Morelli/Wikipedia
Kui esimesed neli aastat Led Zeppelini elust möödusid impeeriumi ehitamise tähe all, siis järgmised neli – 1972–1975 – valitsesid nad oma riiki kogu hiilgava pompöössuse ja loomuliku arrogantsiga, mis on vaaraodele kohane.

Raamatus "Led Zeppelin. Kui maal kõndisid hiiglased" esitab bändiliikmetega aastakümneid lähedalt tuttav rokiajakirjanik Mick Wall julge nägemuse bändist, kes juhatas oma muusikaga sisse uue ajastu ja kirjutas ümber lavataguse käitumise reeglid. Wall annab ilmekalt edasi Jimmy Page’i, Robert Planti, John Paul Jonesi, John Bonhami ja nende (kuri)kuulsa mänedžeri Peter Granti eluloo.

Oma töö ja vaevaga miljonärideks saanud ning nõnda kuulsad, et varjasid end relvastatud ihukaitsjate taha, palkasid ise endale narkokaupmehi ja lendasid eralennukiga, jõudsid nad sel perioodil ka loomingulise apogeeni, viies oma muusika kaugele teiste rokkansamblite piiride taha. Muusikalise promiskuiteedi poolest oli vaid Rolling Stones nendega tol ajal võrreldav, kuna mõlemad ansamblid mängisid vaheldumisi funk’i, reggae, kantri ja lääneranniku muusikaga… Võib väita, et Zep läks isegi kaugemale, tuues oma iseloomulikku saundi sisse džässi, süntesaatorid, folgi, doo-wop’i ja Aasia raga mõjutused.

Turneede pöörasuste poolest astusid nad ka sammu edasi. Keith võis endiselt siidrätte öölampide ümber siduda, püsse ja nuge kanda ning heroiini süstida, Mick muidugi lahutas daamide meelt, aga keegi ei peksnud hotellitube, autosid ja lõugu segamini nõnda nagu Bonzo, keegi ei olnud suurem tibimagnet kui „rakett-taskus“-Plant, ning isegi Keef ei jaksanud sammu pidada öölooma Pagey söömata-ja-magamata-režiimiga, mis püsis hero, koka, Quaalude’i, Jack Daniel’si, sigarettide, kanepi, veini ja mille iganes najal. Pealegi oli Jimmy ainus, kes kasutas piitsu ja maagiat vähegi regulaarsematel alustel.

Led Zeppelini nelik. Foto Wikipedia

Nagu ütleb tollane vastne suhtekorraldaja B.P. Fallon praegu: „Mäletate naeru? Sisse segatud narkotsi heietusi… ja kalu. Kokat? Herot? Punast ahvenat? Kas see kõige piinlikumalt täpsem muusik Jimmy Page triivis ühel hetkel kaldast liiga kaugele Morphia käte vahele? Pista sekka lugusid pimendatud sviitidest ning katkiste tiibade ja valgete sulgedega inglitest vannitoa põrandal. Ja siit ka seemned mõnedele paljudest Led Zeppelini mõistatustest…“

Pealkirjata neljanda albumi tohutu edu paistel ikka veel peesitades võttis bänd 1972. aasta alguse vabaks. Kõik peale Page’i, kes alustas otsekohe jätkualbumi kallal tööd ja hakkas kodustuudios uutest ideedest demosid kokku panema. Aprilli lõpuks oli Zeppelin taas rentinud Rolling Stonesi mobiilse stuudio ning asunud salvestama Jaggeri maahäärberis Stargrovesis – kus tehnik Andy Johns oli töötanud albumiga "Sticky Fingers" –, et hiljem Olympicus ja seejärel New Yorgis Electric Ladys jätkata.

Vahepeale sobitasid nad oma esimese turnee Austraalias ja Uus-Meremaal, kus nelja nädala jooksul astuti peaesinejana üles sellistes 25 000 pealtvaatajat mahutavates kontserdipaikades nagu Aucklandi Western Spring Stadium ja Sydney Showground Stadium. Suur välikontsert oli plaanitud ka Singapuris, aga tollitöötajad ei andnud bändile pikkade juuste pärast sissesõiduluba.

Teel Austraaliast tagasi peatusid Page ja Plant Bombays, kus Jimmy oli kokku leppinud kohtumise Bombay sümfooniaorkestriga, et salvestada toorversioonid lugudest „Friends“ ja „Four Sticks“. „Mõte oli minna ja kasutada sealseid filmiinimesi, sest meile öeldi, et nemad on parimad muusikud,“ selgitas Jimmy. „Sain kontakti Ravi Shankari kaudu ja see keegi kogus seal muusikud kokku. Läksime stuudiosse ja neil polnud seal midagi muud kui Revox [lintmagnetofon]. Aga muusikud olid nii kiired! Tegelikult „Four Sticks“ oli nende jaoks keeruline, sest selles loos on palju tempomuutusi. Aga me tegime „Friendsi“ ka ja see oli vapustav. Andsin neile väikest viisi tänutäheks pudeli viskit, kui „Friends“ oli tehtud, sest midagi muud me päriselt ei üritanudki peale selle loo. Nad rüüpasid kõik ja pärast lagunes mäng väheke koost,“ naeris ta. „See oli puhtalt eksperiment, et vaadata, kuidas niimoodi salvestamine välja kukub. Me olime kogu aeg tahtnud tegelikult minna kontserti andma sellistesse kohtadesse nagu Kairo või igasugused Aasia linnad. Noh, kõige lähemale jõudsime sellele Bombays. George Harrison oli teinud asju biitlitega, aga keegi polnud päriselt India muusikutega varem koos töötanud, korralikku orkestrit kokku kutsunud. See oleks olnud suurepärane.“

Kuueteistkümne kontserdi pikkune USA turnee oli sel suvel taas fenomenaalselt edukas, sealhulgas kaks ägedat kontserti Los Angelese Forumis 25. juunil ja Long Beach Arenal kaks päeva hiljem. Piletimüügi mõttes tegi Zeppelin nüüd suhtarvuga 2:1 Stonesile ära (Stones tuuritas samal aastal oma albumiga "Exile on Main Street"). Meedia tähelepanu poolest jäi Zeppelin aga ometi lootusetult teisele kohale Jaggeri ja kompanii selja taha, kelle üliglamuursesse kaaskonda kuulusid printsess Lee Radziwill (Jackie Onassise õde) ja kirjanik Truman Capote. Nagu kurtis Jimmy NME-le: „Keda huvitab, et Led Zeppelin püstitas nii- ja niisuguses kohas publikurekordi, kui Mick Jagger hängib samal ajal Truman Capotega?“

Uus album, millele seekord anti ka pealkiri, "Houses of the Holy", oleks pidanud ilmuma augustis, aga jälle tekkisid probleemid nii kunstilise kujunduse kui ka miksimisega, ning asi lükati lõpuks edasi 1973. aasta algusesse, mil bänd oli lõpetanud teise Jaapani-turnee ja pika, kahekümne-viie-kontserdilise tuuri Suurbritannias, mis algas detsembris ja kestis jaanuari lõpuni – see oli viimane kord, kui bänd üldse oma kodumaal turneel käis. Siis nad seda aga veel ei teadnud. Siis tundus see rohkem nagu võiduka marsiga kojutulek.

Mitte kõik ei laabunud kenasti. Bändi Londoni suhtekorraldaja Bill Harry, kes oli harjunud, et „Speakeasysse minnes lendab kohe spagetitaldrik läbi õhu ja maandub sinu ülikonnal“, ütles oma töökoha pärast järjekordset sellist „seiklust“ üles.

Bill jõi ühel õhtupoolikul vaikselt Poland Streeti pubis Coach & Horses, kui Bonzo koos Chicken Shacki kitarristi Stan Webbiga sisse astus ja mõlemad tellisid segu kõikidest baarileti taga leiduvatest pudelitest ühes suures klaasis. Pärast selle ärajoomist „läksid nad peast segi“.

Bonham käskis Harryl kohe kohale kutsuda paar ajakirjanikku, et anda välkintervjuu. Harry püüdis seda naljana võtta, aga Bonzo pidas seda solvanguks, „nõjatus minu poole ja rebis mu pükstelt tasku küljest, nii et kõik mu raha laiali lendas. Särki rebis samuti ja ma sain tõsiselt vihaseks. Ma ütlesin: „Mulle aitab sinust, ma ei taha Led Zeppeliniga enam kunagi mingit tegemist teha. Kui ma sind tänaval näen, siis mine parem teisele poole teed.““ Grant helistas hiljem Harryle ja vabandas, soovitades tal „minna ja osta kõige kallim püksipaar ja saata arve“. Aga Bill jäi endale kindlaks ja ütles Peterile: „Ma ei kannata neid lihtsalt enam välja.“

Chris Welch, kes oli Bonhamiga sõbraks saanud ja kutsuti ühel turneel Saksamaal „Whole Lotta Love“ ajal koguni lavale bongot mängima, oli selle intsidendi tunnistajaks, kuid väitis: „John polnud ebameeldiv, lihtsalt väga lärmakas ja keevaline. Kuna John purjus peaga arvas, et Bill teda ignoreerib, haaras ta temast kinni, kui ta mööda kõndis, ja rebis tal püksid katki.“ Üldsegi mitte ebameeldiv – kui need pole juhtumisi sinu püksid.

Billi asemele tuli end „PR-guruks“ nimetav noorem ja särtsakam B. P. Fallon, iirlane, kes oli teismeeas Dublinis endale diskorina nime teinud, seejärel hakanud fotograafiks ja ajakirjanikuks. Praegusel ajal kutsutakse teda Beepiks ning ta pakub „võnkeid“ sellistele erinevatele artistidele nagu U2, Boyzone ja Courtney Love. 1972. aastal Zeppeliniga tööle asudes oli ta pälvinud tähelepanu tänu koostööle T. Rexiga. Praegu räägib ta selle kohta: „Vaata, bänd ja G teadsid väga hästi, mis tööd ma olin Marc Bolani ja T. Rexiga teinud – ja nendest oli saanud Briti suurim rock’n’roll-hitt pärast biitleid. Kõik teadsid seda, biitlid ise samuti. Peter helistas mulle, me saime tema kontoris Oxford Streetil kokku ja ma ütlesin: „Vaata, et asi maksimaalselt toimiks, tuleb olla bändi keskel, et näha, kuidas me läbi saame ja kas me meeldime üksteisele.“ Nad siis lennutasid mind Šveitsi, kus neil oli paar kontserti käimas. Nad teadsid, et ma armastan rock’n’roll’i, ja Montreux’s [promootori] Claude Nobsi majas leidsime ühise keele mõningaid suurepäraseid Gene Vincenti ja Bluecapsi Prantsuse LP-sid kuulates. Siis istusin pärastlõunases heliproovis laval Jimmy võimendi peal, kui kuulsin mütsu ja sain aru, et olin keset seda väga valju muusikat suutnud magama jääda – ja une pealt põrandale maanduda. Aastaid hiljem ütles bänd, et neile oli see suurt muljet avaldanud! Jumala eest! Ja nad teadsid, et ma olen, nagu mõned ütlevad, ekstsentriline – esimesele kontserdile ilmusin sinise sametkuuega, silmad värvitud, küüned lakitud, eks ole, andsin hagu, et näha, mis juhtub. Bonzo ei teadnud alguses, mida sellest arvata, aga ma märkasin, et ta muigas. Ja pärast kontserti, mis oli vinge, sõime ühes o-la-la-restoranis lumisel mäetipul õhtust, mina istusin Jimmy kõrval, ja kui Kirsch koos ehtsate kirssidega peekrites kohale tuli, ütlesin ooberile: „Väga kena, aga viige tagasi, võtke need kirsid ära ja tooge suuremad klaasid, et saaks korralikult juua, palun.“ Naerdes nagu segased, veeresime kõik mäest alla tagasi hotelli ja sellega algasid minu ja Led Zeppelini vahelduvad kokkupuuted, mis kestsid seitse aastat…“

Kuid isegi Fallonil tekkisid sellega vastuolud, et bänd järjest rohkem pahandusi ligi meelitas. Teisipäeval, 3. detsembril 1972, pärast esimest kahest kontserdist Glasgow’ Greens Playhouse’is keeldus bänd lisalugusid mängimast, kuna fännid peksid nende uut suhtekorraldajat kontserdimaja ukse ees pärast võtsitud piletite tõttu tekkinud lahkhelisid. „Mina ütlesin: „Vabandust, siin paistab olevat mingi segadus nende piletitega, mida te müüte.“ Ja nad kargasid mulle kallale.“

Olles nüüd maailma suurima läbimüügiga bänd, kiitles Grant igaühele, kes kuulama juhtusid, et Led Zeppelin teenib „ainuüksi selle aastaga üle kolmekümne miljoni dollari“. Tol ajal oli ennekuulmatu, et mõni bänd võiks kas või kümnendiku sellest summast kokku ajada, isegi kui kõik oleks suurepäraselt klappinud, kuna mängu valitsesid endiselt promootorid, kes võtsid lõviosa tuludest, jättes artistile heal juhul väikese protsendi. Grant oli üks esimesi mänedžere, kes sellise „tavapraktika“ vastu üles tõusis. Olles juba plaaditööstuse näoli surunud, nõudes – ja saades – kõigi aegade kõige ahvatlevama lepingu, võttis G nüüd ette promootorid, nõudes Led Zeppelinile pretsendenditu üheksakümmend protsenti brutotulust iga kontserdi pealt.

Mick Wall "Led Zeppelin. Kui maal kõndisid hiiglased". Kirjastus Koolibri 2018

https://pood.koolibri.ee/led-zeppelin-kui-maal-kondisid-hiiglased