Bronnie Ware bronnieware.com
Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja pani hoolealustega vesteldes tähele, mida inimesed kõige rohkem kahetsevad enne surma. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“. Siin on lugu endisest tippjuhist Rosemaryst, kes abielus koges nii vaimset kui füüsilist vägivalda.

Rahvusvahelise ettevõtte juhina elas Rosemary oma ajast kõvasti ees. Ta oli hakanud karjääriredelil tõusma siis, kui naisi sellistel tööpostidel ettegi ei kujutatud. Enne seda oli ta aga noorelt abiellunud ja elanud vastavalt tollase ühiskonna ootustele. Kahjuks kaasnes abieluga vaimne ja füüsiline vägivald.

Kui ta ükskord pärast järjekordset peksmist peaaegu surema pidi, oli aeg igaveseks põgeneda.
Kuigi sellest abielust lahkumiseks olid väga mõjuvad põhjused, oleks abielulahutus neil päevil kujunenud ikkagi suureks skandaaliks. Perekonna maine säästmiseks linnakeses, kus nende nimi oli väga tuntud, pidi Rosemary ära kolima ja suurlinnas puhtalt lehelt alustama.

Elu oli tema südant ja mõtteviisi kalestanud. Enese tõestamiseks ja perekonna tunnustuse pälvimiseks lõi ta edukalt läbi maailmas, kus domineerisid mehed. Tal ei tulnud mõttessegi enam ühtegi suhet luua. Selle asemel ronis Rosemary oma kõrge IQ ja raske tööga raevukalt mööda karjääriredelit üha kõrgemale, kuni temast sai oma osariigis esimene naine, kes kunagi nii juhtivale kohale oli jõudnud.

Rosemary oli harjunud ütlema, mida tuleb teha. Ta nautis võimu, mille tema hirmutav maneer talle andis. Samasugune käitumine kandus üle ka hooldajatele. Hooldajad vahetusid pidevalt. Rosemary polnud ühegagi neist rahul, kuni saabusin mina. Meeldisin talle, sest mul oli panganduse taust, mis välistas tema meelest rumaluse. Taoline mõtteviis mulle küll ei istunud, kuid samas polnud mul vaja ka ennast enam mitte kellelegi tõestada. Otsustasin, et hinnaku mind, kuidas soovib, peaasi, et see teda õnnelikuks teeb. Lõppude lõpuks oli ta ju üle 80 ja suremas. Rosemary otsustas, et minust saab tema põhihooldaja.

Hommikud olid ülemusliku käitumise ja õeluse tõttu eriti hullud. Olin selleks ajaks juba päris enesekindlaks muutunud ja kannatasin selle välja, kuid teadsin, et kõigel on piir. Ükskord oli Rosemary tuju eriti vastik ja ründav ning ma esitasin talle ultimaatumi: ta kas käitub lahkemalt või ma lahkun. Selle peale hakkas Rosemary karjuma ja käskis mul lahkuda, tema majast kaduda, ja oli varasemaga võrreldes veelgi õelam. Kogu selle aja istusin tema voodi kõrval.
Sel ajal, kui Rosemary minu peale karjus, tõusin ja istusin tema kõrvale. „Mine siis. Välja!” kordas ta karjudes ja ukse poole näidates. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Saatsin talle mõttes armastavat headust ja ootasin raevu vaibumist.

Järgnes vaikus. Istusime umbes minuti. Kumbki ei lausunud sõnagi, ent istusime nii lähestikku, et meie kehad puutusid kokku. „Kas sa lõpetasid?” küsisin leebe naeratusega.
„Praeguseks,” puhistas Rosemary. Noogutasin sõnatult.
Vaikust jätkus. Lõpuks võtsin tal õlgade ümbert kinni, suudlesin teda põsele ja läksin kööki, et mõne minuti pärast tuua teed. Rosemary istus ikka veel samas asendis ja nägi välja nagu väike eksinud laps.

Aitasin ta voodist välja ja me läksime üle toa iste sohva juurde. Tee ootas sohva kõrval laual. Rosemary istus ja vaatas naeratades, kuidas ma mässisin ta jalad sooja teki sisse ning võtsin ise samuti istet. „Ma olen väga üksi ja hirmul. Palun ära jäta mind,” ütles ta. „Sinuga tunnen end kindlalt.”

„Ma ei jäta sind. Sellega on korras. Seni kuni sa kohtled mind austusega, ei lähe ma kuhugi. Olen sinu jaoks olemas,” ütlesin siiralt.
Rosemary naeratas nagu armastuse järele janunev väike tüdruk. „Jää siis, palun. Ma tahan, et sa jääksid.”
Noogutasin ja andsin talle uuesti põsemusi, mis tõi ta näole laia naeratuse.
Sellest hetkest alates hakkasid meie suhted kohe ülesmäge liikuma. Rosemary rääkis oma minevikust ja see aitas mul teda paremini mõista; mõista seda, miks ta inimesi eemale tõrjus. Olin samasugust mustrit enda sees tundma õppinud ja teadsin, millist kasu toob sellest vabanemine ning selgitasin, et kunagi pole liiga hilja inimesi ligi lasta. Rosemary ütles, et ta ei oska, aga tahaks olla lahkem.

Tema haiguse kulg oli küll aeglane, kuid iga päev tõi kahtlust mitte tekitavaid märke haiguse levimisest. Nõrkus oli selle ilmseimaks väljenduseks. Alguses olid muutused väga aeglased, ja kuigi mina nägin neid, tundus, et Rosemary oli ikka veel ajutises eituses. Ta tegi plaane, kuidas ma tema raamatuid sorteerin ja investeerimisportfellid korda sean ning rääkis asjadest äärmiselt üksikasjalikult. Ma lihtsalt kuulasin, kuid teadsin, et see ei juhtu kunagi. Rosemary selgitas, et kavatseb – siis kui tal on selleks jõudu – koos minuga mõned tunnid veeta, et algus saaks tehtud. Olin seda varemgi näinud. Inimesed tegid tulevikuplaane, samal ajal kui nende jõud iga päevaga üha kahanes.

Rosemary nõudis, et lepiksin talle kokku kohtumisi. Ta soovis, et telefonikõned kindlasti tema magamistoast teeksin, nii sai ta iga sõna pealt kuulata ja pidevalt sekkuda, et vestlust kontrollida. Siis pidin kohtumiste jaoks ükshaaval uued ajad leidma, mitte neid tühistama. Polnud kahtluski, et Rosemary oli kontrolliv inimene. Kuigi tegin Rosemary heaks hea meelega mõnd ebavajalikku toimetust, keeldusin mõnel teisel juhul. Näiteks oleksin pidanud raiskama aega millegi otsimisele, mida olime juba varem sentimeeter sentimeetri haaval kogu majast otsinud.

Iga päevaga lagunesid Rosemary emotsionaalsed kaitsemüürid üha enam ja meie lähedus tugevnes. Rosemary sugulased elasid kaugel, kuid helistasid regulaarselt. Harva käisid külas mõned vähesed sõbrad või töökaaslased.
Enamasti oli see vaikne maja, mille armsat aeda me koos nautisime.
Ühel päeval kui ma pesu kappi panin, jälgis Rosemary mind ratastoolist ja käskis mul ümisemise lõpetada.

„Ma vihkan seda, et sa oled kogu aeg õnnelik ja muudkui ümised,” ütles ta õnnetult.
Lõpetasin oma tegevuse, sulgesin kapiukse, pöörasin ümber ja vaatasin talle lõbusalt otsa. „See on tõsi. Sa ümised kogu aeg ja oled pidevalt õnnelik. Ma tahaksin, et sa kasvõi mõni kord oleksid õnnetu.”

Selline vaatenurk oli Rosemary poolt sedavõrd tüüpiline, et ma isegi ei imestanud. Ma polnud kogu aeg õnnelik, aga siis kui olin, andis see talle põhjust virisemiseks. Selle asemel et hakata midagi vastama, vaatasin vaid talle otsa, tegin pirueti, näitasin talle keelt ja lahkusin toast naerdes. See meeldis Rosemaryle, sest kui ma veidi aja pärast tuppa tagasi tulin, naeratas ta kelmikalt ja leppivalt. Minu hea tuju ei mõistnud ta sel moel enam kunagi hukka.

„Miks sa oled õnnelik?” küsis Rosemary ühel hommikul. „Ma ei mõtle täna, vaid üldse. Miks sa oled õnnelik?”
Küsimus ajas mind naerma, sest mõtlesin, kui pika tee olen enda sees läbinud, et minu käest saaks üldse sellist küsimust küsida. Kui arvestada seda, mis toimus mu elus Rosemary eest hoolitsemise ajal, siis oli küsimus üsna terav.
„Sest õnn on valik, Rosemary, ja püüan selle valiku iga päev teha. Mõni päev ei suuda. Nagu sinul, on minulgi olnud raske elu, erineval moel, kuid siiski raske. Aga selle asemel, et kogu aeg korrutada, kui raske mul on olnud, püüan leida igast päevast õnnehetki ja hindan igat hetke nii kõrgelt kui võimalik,” ütlesin ausalt. „Meil on vabadus valida, millele keskenduda. Mina püüan valida positiivset: näiteks õpin sind tundma, teen armastatud tööd, ilma et oleksin müüginumbrite surve all, hindan oma tervist ja tänan päeva selle eest, et olen elus.”

Rosemary naeratas ja vaatas iga sõna ahmides mulle pingsalt otsa.

Rosemary ei teadnud, et samal ajal kui tema eest hoolitsesin, pidin hakkama saama oma haigusega. Mõni aeg varem oli mul olnud väike operatsioon. Kui mulle tulemuste teatamiseks helistati, tunnistasid arstid, et neil oli jäänud kahtlusi ja kohe tuleks teha teine, suurem operatsioon. Ütlesin neile, et mõtlen selle üle.

„Siin pole midagi mõelda,” ütles arst järeleandmatult, „te peate operatsioonile tulema või olete aasta pärast surnud.”

Ütlesin uuesti, et mõtlen selle peale. Olin oma keha abil juba väga palju õppinud, mis pole üldse üllatav, sest kehasse on talletatud meie minevik. Kogu valu või rõõm annab ühel või teisel moel endast kehas märku. Olin tervendanud endas erinevaid valusaid emotsioone ja vabanenud seeläbi kergematest tervisehädadest ja nüüd tundsin, et mind on ootamas võimas tervenemine. Niisiis lähenesin oma haigusele sellest vaatevinklist.

Ometi pidin hakkama saama suure hirmuga, mida suutsin jagada ainult ühe-kahe inimesega. Kavatsesin haigusest jagu saamiseks võtta kokku kõik jõuvarud ja jääda keskendunuks sellele, mida soovisin – tervisele. Sellepärast ei saanud ma riskida teiste inimeste arvamuste või hirmude enda peale võtmisega. Küllap oleks neid ajendanud armastus, kuid minu tervenemisrännakul polnud tolligi ruumi kellegi teise hirmule. Veelgi tähtsamaks muutus julgus oma emotsioone ausalt väljendada ja lasta lahti sügaval sees istuvatest lahti harutamata probleemidest. Mõneks ajaks muutus olukord aga üsnagi süngeks. Sügavustest ilmus pinnale taas päris palju vana taaka.

Ühel hetkel muutus kõik niivõrd raskeks ja emotsionaalselt valusaks, et hakkasin harjuma mõttega surmast ja palusin haigusel end ära viia. Pidin tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja leppima, et vaatamata kõigile pingutustele võingi ma tegelikult sellesse haigusesse surra ega saagi elada vanaks,

ja siis jõudsin punkti, kus mind valdas hämmastav rahu. Sain aru, et olin juba elanud uskumatut elu, mul oli olnud julgust kuulata oma südame häält ja järgneda oma kutsumusele. See mõistmine lasi vaadata surmale otse silma ja leppida lahendusega, ükskõik, milline see siis oleks. Leppimisele järgnenud rahu oli ilus.

Jätkasin tavapärast mediteerimist ja töötasin lisaks sellele läbi erinevaid tervenemisraamatuid ning proovisin visualiseerimistehnikaid. Samuti lasin tulla neil emotsioonidel, mis otsisid väljapääsu. Minu sees hakkasid toimuma mitmesugused nihked. Lõpuks jõudsin staadiumisse, kus tundsin, et halvim on möödas ja olen jõudnud tervenemise teele.

Ühes üksildases viinapuuväätidega kaetud ja kõrge heki taha peituvas väikeses majakeses pakuti mulle meeldivat koduhoidmise tööotsa. Maja asus üsna jõukas linnaosas, kuid oli peaaegu nähtamatu, ja mulle meeldis see väga. Vannis ligunemine oli minu jaoks olnud alati midagi elupäästmise sarnast ja selles majas oli üüratult suur vann. Nii sobivas keskkonnas otsustasin teha mahlapaastu, nii nagu olin seda lugematuid kordi varemgi teinud, ja mõned päevad vaikuses mediteerida.

Mu keha on alati osanud suurepäraselt näidata, mis radu on käinud mu emotsioonid. Kui ilmneb kasvõi väike tervisehäda, võin kindlaks määrata, kus mu mõtted või tegemised päevi või nädalaid enne seda on olnud. Selle tulemusel olen hakanud nautima seda selget ja ausat suhtluskanalit, mis mul oma kehaga on. Kuulan alati, mida ta ütleb ja annan endast parima, et võtta tarvitusele meetmeid olukorra parandamiseks.

Mu kliendid ja sõbrad on tunnistanud – nad said aru, et nende kehas oli midagi viltu juba palju varem, kui selles osas midagi ette võtsid. Kuid olles näinud, kui palju kannatab elu, kui sul pole enam tervist, olin õppinud reageerima igale keha signaalile nii kiiresti ja hästi kui võimalik. Tervis võimaldab võrratut vabadust, mis tervise kadumisel kaob samuti, sageli igaveseks.

Majakeses viibimise ajal tegin üht meditatsiooni, mille juhtnöörid sain hiljuti ostetud raamatust. Sellesse punkti jõudmiseks olin aga läbinud mitmeid etappe ja teinud rohkelt eeltööd. Kõnealune raamat rääkis meie rakkude intellektist – kuidas rakud koostööd teevad – ja andis soovitusi, kuidas paluda rakkudel haigus kehast välja ajada. See tähendas rakutasandil tervenemist. Keskhommikul seadsin end mediteerimispadjale ja süüvisin sügavale, sisemisse rahupaika. Tegin läbi visualiseerimised ja palved ning palusin oma rakkudelt, et nad vabastaksid mind haigusest, juhul kui seda minu sisse veel alles oli jäänud.

Järgmisel hetkel tormasin wc-sse ja oksendasin ohjeldamatult. Oksendasin oma keha kõige sügavamatest soppidest ja see kestis kaua, kuni tundsin, et olin täiesti tühi. Istusin üdini kurnatuna põrandale, toetasin selja vastu vanni ja ootasin oimetult, kas veel on midagi tulemas. Oli. Ja siis veel. Kuni lõpuks oli kõik läbi. Ajasin end vanni servast kinni hoides püsti. Mu jõud oli otsas. Kõht valutas korduvast oksendamisest.

Läksin aeglaselt tagasi tuppa, kus olin mediteerinud. Tundsin end väga muutununa. Heitsin pehmele vaibale pikali, sikutasin teki peale, tõmbasin end looteasendisse kägarasse ja magasin kuus tundi järjest.

Tuppa jõudunud hilise pärastlõuna valgus ja saabuva õhtu jahedus äratasid mu tasahilju unest. Lamasin ikka veel kägaras teki all, imetlesin tuppa kumava õhtuvalguse ilu ja tundsin, nagu oleksin uuesti sündinud. Saatsin teele tänupalve juhatuse ja julguse eest, mis olid mind tervenemise sellesse hetke toonud ning naeratasin endale. Mu keha oli päevastest sündmustest veel nõrk, aga kui hakkasin end liigutama, siis valdas õhtu edenedes mind eufooria. Valmistasin paastujärgse kerge eine ja mu nägu valutas õnnest. Kõik oli möödas.

Mu keha oli tervenenud ja ühtki märki haigusest pole ilmnenud ka aastate pärast. Austan kõigiti igaühe valikuid, milliseid tervenemismooduseid kasutada: kas läbi kirurgiliste operatsioonide, loodusteraapiate või lääne ravimite. Mina valisin enda jaoks õige meetodi. Olin sellest raskest ajast läbi tulemiseks pidanud kokku võtma kõik õpitu, kuid olin hakkama saanud.

Oma klientidele ei pidanud ma sobivaks seda lugu jutustada, sest minu kasutatud meetoditele eelnes peaaegu neli aastakümmet ettevalmistust, mille aluseks olid mu enda elukogemused, ja tervenemiseks kulus mitu kuud. Poleks olnud aus pakkuda neile petlikku lootust. Selleks ajaks, mil ma nende inimestega kohtusin, oli nende haigus juba liiga kaugele arenenud ja eluõhtu liiga lähedal.

Tänu sellele kogemusele hindasin elu kui kingitust veelgi enam ja avastasin, et õnne valimine oli muutunud igapäevaseks. Mu mõtlemine oli uue mõtteviisiga kohanenud. Oli päevi, mil ma ei suutnud olla õnnelik, aga arvan, et sellega leppimine muudab elu igatahes palju rahulikumaks. Raskemate päevadega aitab leppida teadmine, et ka sellistel päevadel on, mida pakkuda, ja kui nad mööduvad, ootab nurga taga õnn.

Teadlik keskendumine õnnele ja õnnistusele igal võimalusel tekitas minus kindlasti positiivseid muutusi.
Nii et kui Rosemary küsis, miks ma kogu aeg õnnelikult ümisen, siis tegin seda sellepärast, et olin äsja läbi elanud isetehtud ime ning tundsin end väga võimeka ja õnnistatuna.

Rosemary ütles hiljem sel päeval, et ta tahaks ka õnnelik olla, kuid ei oska. „Rosemary, aga proovi pool tundi teeselda, et oled õnnelik. Võib-olla meeldib see tunne sulle sedavõrd, et muutudki tegelikult õnnelikuks. Naeratamine kui füüsiline tegevus muudab emotsioone igal juhul. Nii et ära mõtlegi poole tunni jooksul kulmu kortsutada, viriseda või midagi halba öelda. Selle asemel ütle meeldivaid asju. Kui vaja, keskendu näiteks aiale, kuid pea meeles naeratada,” juhendasin.
Tuletasin Rosemaryle meelde, et ma ei tundnud teda minevikus, seega oli tal vaba voli olla praegusel hetkel kes tahes. Mõnikord on õnnelikuks olemiseks vaja teadlikult pingutada.

„Tead, ma arvan, et mul on alati olnud selline tunne, et ma ei vääri õnne. Minu abielu lagunemine määris mu perekonna nime ja mainet. Kuidas õnnelik olla?” küsis Rosemary südantlõhestava siirusega.

„Sa lubad endal õnnelik olla. Oled kaunis naine ja oled väärt õnne tundma õppima. Anna endale võimalus ja vali õnn.” See, mis Rosemaryt takistas, oli mulle mu enda minevikust minevikust nii tuttav. Tuletasin talle meelde, et perekonna arvamus või maine saab temalt õnne röövida ainult juhul, kui ta ise laseb sel juhtuda. Tegin meie olemise huumoriga rõõmsamaks ja aitasin õnnel voolata.

Esialgu küll kõheldes hakkas Rosemary endale õnne lubama.
Iga päevaga lagunesid tema kaitsemüürid üha rohkem. Alguses olid naeratused harvad, kuid lõpuks kasvasid neist välja naerupahvakud. Kui mõni tema endistest tujudest välja lõi ja ta jultunult midagi käskis teha, siis ma vaid naersin ja vastasin: „Mina nii ei arva!” Selle asemel et muutuda veelgi jultunumaks, hakkas ta siis naerma ja palus lahkemal toonil teenet, mida talle osutasin vastutulelikult, ilma suurt numbrit tegemata.

Rosemary tervis halvenes siiski iga päevaga ja oli jõudnud sellisesse seisu, et ta märkas seda ka ise. Kuigi ta rääkis jätkuvalt, mida teha raamatutega, ei imestanud ta enam, kui ma seda vestlust õhinaga ei jätkanud. Voodist väljas veedetud aeg jäi samuti üha lühemaks. Rosemaryl tuli leppida pesemisega voodis, sest tema tervisele ja minu seljale oleks olnud liiga suur risk teda vannituppa vinnata.

Kui jäin maja peale teisi toimetusi liiga kauaks tegema, hõikas ta mind endale seltsiks. Kuna Rosemary lamas nüüd tema tuppa toodud spetsiaalses põetusvoodis, siis jäi tema enda voodi tühjaks. Põetusvoodi oli vajalik, kuna ta ei suutnud ühelegi voodist välja tõstmisele ise enam kaasa aidata.

Samuti võimaldas hüdrauliline voodi Rosemaryl voodis istuda, ilma et mina või öövahetuse hooldaja oleksime oma seljad ära nikastanud. Kui mul polnud muid toimetusi peale selle, et Rosemaryle seltsi pakkuda, pikutasin meie vestluste ajal tema voodis. Rosemaryl oli mugav oma asemel, sest see nõudis vähem pingutust, ja minul oli samuti mõnus.

Üsna kiiresti kujunes meil mõlemal välja harjumus teha pärastlõunane uinak. Tänav Rosemary maja ees oli sel ajal vaikne, ja samas olin kohe seal, kui Rosemaryl midagi tarvis oli. Magasin tekkide all mõnusasti nagu pesas. Ärgates jutustasime teineteisele oma unenägudest ja pikutasime juttu ajades edasi, kuni pidin üles tõusma, et teisi toimetusi teha. Need olid meie mõlema jaoks erilised ja õrnad hetked.

Ühel pärastlõunal, kui me parajasti pikutasime ja juttu ajasime, küsis Rosemary minult, milline on surm, täpsemalt just suremise hetk. Küsimus kõlas umbes nii, nagu inimesed üksteiselt erinevate kogemuste kohta küsivad, näiteks rasedad uurivad teistelt, milline näeb välja sünnitus; või rändurid pärivad teistelt ränduritelt mõne konkreetse maa kohta.

Aga surev inimene ei saa ju küsida juba surnud inimese käest, milline on surm. Nii küsitigi sageli minu käest arvamust selle põhjal, mida olin näinud. Jutustasin ausalt, kuidas Stella suri, naeratus näol. Rääkisin ka sellest, kuidas kõik üleminekud, mille tunnistajaks olin olnud, olid kestnud üürikest aega.

Stella lugu rahustas surijaid alati, nii nagu see oli rahustanud mind, kui Stella suri.
Jõudis kätte aeg, mil Rosemary ei saanud lähenevat surma enam eitada. Mõnedel hetkedel soovis ta olla üksi, sest „on, millest mõelda”, nagu ta ütles.

Kui ühel varajasel õhtutunnil Rosemary tuppa läksin, teatas ta: „Ma soovin, et oleksin endale rohkem õnne lubanud. Milline õnnetusehunnik ma olen olnud! Ma lihtsalt ei arvanud, et olen õnne väärt. Aga olen küll. Tean seda nüüd. Kui ma täna hommikul sinuga koos naersin, siis mõistsin, et õnnetundes pole vaja end süüdistada.”

Istusin Rosemary voodi äärele ja kuulasin.
„See on tõesti meie enda valida, eks? Me võime õnne endast eemal hoida sellega, et ei pea end selle vääriliseks, või laseme teiste inimeste arvamusel muutuda meie pärisosaks. Aga me ei ole ju sellised, ega? Me võime olla millised tahes, kui vaid anname endale võimaluse. Oh jumal, miks ma varem selle peale ei tulnud? Milline raiskamine!”
Naeratasin talle hellalt. „Tead, Rosemary, ka mina olen nii mõelnud. Kuid parem on kohelda end kaastunde ja õrnusega. Nüüdseks oled kõike taibanud ja oled vähemalt viimasel ajal oma ellu õnne lubanud. Meil on olnud toredad ajad.”

Meenutasin, mis meile nalja on teinud, ja Rosemary nõustus naerdes ning tema tuju paranes.
„Bronnie, ma hakkan endale meeldima sellise heatujulisena, nagu ma viimasel ajal olen olnud.” Vastasin naeratades, et ka mulle meeldib see külg temast. „Mäletad, milline türann ma olin?” itsitas Rosemary, kui ta meie esimesi koosveedetud nädalaid meenutas.

Tegelikult ei olnud meie suhted ainult nali ja naer. Olime jaganud ka nukraid ja õrnu hetki, hoidnud käest kinni ja koos nutnud, sest teadsime, mis Rosemaryt ees ootab. Vähemalt oli ta oma viimastel kuudel kogenud veidigi õnne. Rosemaryl oli võrratult kaunis naeratus, mis püsib mul siiani silme ees.

Rosemary haigestus kopsupõletikku ja oma viimasel õhtupoolikul oli ta kurk lima täis. Kohale olid jõudnud mõned sugulased ja paar lähedast sõpra. Olgugi et Rosemary lahkumine ei olnud kõige sujuvam, kestis see uskumatult lühidalt.

Ja kallis naine oligi lahkunud. Sel õhtupoolikul pidi läbi tulema kohalik medõde, kes jõudis
kümme minutit pärast Rosemary lahkumist. Samal ajal kui Rosemary sugulased ja sõbrad köögis juttu ajasid, puhastasime koos medõega Rosemaryt ja panime talle selga uue öösärgi. See medõde polnud Rosemaryga varem kohtunud ja kui me lahkunu keha kallal askeldasime, küsis medõde, milline inimene Rosemary oli olnud.

Vaatasin oma armsa sõbra keha, tema rahulikku nägu, mis nüüd oli uinunud igavesse unne, ning naeratasin. Mind valdasid mälupildid meie ühistest jutuajamistest, mil kumbki pikutas oma voodis. Silme eest jooksid mööda mälestused sellest, kuidas Rosemary naeris ja ka sellest, kuidas ta mulle karme käske jagas.
„Ta oli õnnelik,” vastasin ausalt. „Jah, ta oli õnnelik."

Bronnie Ware "5 levinumat surmaeelset kahetust", kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/11571/?cid=3762