Raamatu autor Bronnie Ware. bronnieware.com
Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja pani oma hoolealustega vesteldes tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“. Siin on lugu 94-aastasest Jozsefist. Ta oli andnud ainult sellist eeskuju, mis õpetas, kuidas raha teenida ja milline on raha väärtus. „Mis sellest praegu kasu on?” ohkas ta.

94-aastase sureva mehe kohta nägi Jozsef meie esimesel kohtumisel tähelepanuväärselt hea välja. Ta oli leebe mees, kes armsalt naeratades meenutas mõnikord väikest poissi.
Mulle hakkas tema tasane kuid elav huumorimeel kohe meeldima.

Jozsefi perekond oli otsustanud talle lähenevast surmast mitte rääkida. Mul oli seda raske mõista, kuid püüdsin nende otsust austada nii palju kui võimalik. Aga juba mõne nädala jooksul võttis Jozsefi haigus väga järsu pöörde halvemuse poole ja sellest polnud võimalik mööda vaadata.

Jozsefi iseseisvalt hakkama saamise ajad olid möödas. Iga päevaga muutus ta üha enam sõltuvaks minu abist. Haiguses polnud võimalik kahelda. See oli ilmne iga kord, kui ta püüdis seista või istuda, ja me mõlemad võtsime selle iga kord vaikselt teadmiseks. Samal ajal kui perekond üritas teha nägu, et midagi pole lahti, võttis Jozsefi s maad äratundmine. Ta oli tõesti väga haige.

Valu vaigistamiseks anti talle nii palju ravimeid kui võimalik. Ent nagu paljudel juhtudel, on ravimite kõrvalmõjuks kõhukinnisus. Selle häda leevendamiseks läks omakorda vaja rohtusid, aga Jozsefi puhul lahtistid hästi ei toiminud. Niisiis tehti mulle ülesandeks, et aitaksin Jozsefi soolt tühjendada
talle vaesekesele pärakusse lahtistava küünla panemisega.

Kui inimene on juba sellises staadiumis haige, siis puudub igasugune privaatsus. Selleks ajaks oli kadunud ka eneseuhkus.
Jozsef keeras end küljele ja ma sisestasin talle pärakusse väikese küünla. Muidugi üritasin teha olukorra nii lihtsaks kui võimalik ja kuulsin oma suust tuttavaid sõnu, mida ikka ja jälle teistelegi hoolealustele olin öelnud.

„Kõik saab alguse toidu ja kakamisega ning lõpeb samuti söömise ja kakamisega,” viskasin leebelt nalja. Surijate hooldamise käigus olin hakanud paremini mõistma elu tsüklilisust. See, mis tekitab vastsündinuile kõige suuremat rahulolu, on toit, soolte tühjendamine ja puuksutamine. Ja surijate käest küsitakse ikka esimese asjana, kas nad ikka söövad veel ning kas kõht käib korralikult läbi. Kui surija siis lõpuks tugevate valuvaigistite kiuste suudab roojata ja valu leevendada, on see kõigile suureks kergenduseks. Nii oli ka Jozsefi ja tema pereliikmete puhul, kui Jozsef üsna pea pärast lahtistit tualetis peaaegu plahvatuse korraldas.

Muidugi oli see kergenduseks mullegi, ja seda mitte ainult seetõttu, et mu hoolealusel oli nüüd parem olla, vaid ka sellepärast, et protseduur oli esimesel katsel õnnestunud.

Üks Jozsefi poegadest elas lähedalasuvas eeslinnas ja käis isa iga päev vaatamas. Jozefi tütar elas välismaal. Iga päev lobisesid isa ja poeg mõnda aega – peamiselt sellest, mis seisis ajalehe
ärilehekülgedel –, kuni Jozsef ära väsis. See juhtus päris kiiresti, sest Jozsefi seisund halvenes äärmiselt kiiresti. Jozsefi poeg meeldis mulle, kuid ma ei tundnud temaga erilist sidet.

Antipaatiaks polnud siiski ühtegi põhjust. Kui ma Jozsefi le mainisin, et tema poeg on meeldiv mees, vastas Jozsef: „Teda huvitab ainult raha.” Kuna eelistan suhtuda inimestesse selle järgi, mida ma ise näen ja kogen, üritasin Jozsefi märkuse kõrvust mööda lasta, et see minu hinnangut ei mõjutaks.

Järgnevate nädalate jooksul rääkis minu hoolealune mulle mitmeid lugusid, enamasti armastusest oma töö vastu.
Jozsef ja tema naine Gizela olid mõlemad üle elanud holokausti. Pärast vangilaagrit oli neil õnnestunud pääseda Austraaliasse. Jozsefi lugudes oli vaid fragmente laagri ajast ja ma ei käinud peale, et ta sellest rohkem vestaks. Mina oli seal selleks, et kuulata, mitte selleks, et määrata, mida Jozsef peaks minuga jagama. Ilmselt oli mõlemal lihtsam elada nii, et nad holokausti ajast ei rääkinud. Püüdsin olukorraga leppida, kuid mul oli kohutavalt raske leppida teadmisega, et mõlemad olid pidanud nii palju valu endas kandma. Tundsin neile südamest kaasa.
Minu ja Jozsefi vahel arenes sundimatu õhkkond ja me rääkisime teineteisega kõikvõimalikel teemadel. Meil oli sarnane huumorimeel ja me mõlemad olime üsna vaikse loomuga.
Niisiis, me meeldisime teineteisele. Põlvkondade erinevus ei mänginud mingit rolli, sest vestluste käigus tekkinud side tugevnes iga päevaga. Gizela tuli ikka ja jälle toiduga ning õhutas pidevalt Jozsefi t sööma. Gizela oli suurepärane kokk, ja vaatamata sellele, et Jozsef ei suutnud peaaegu mitte midagi enam süüa, valmistas Gizela ikka veel suuri koguseid.

Osaliselt oli see tingitud kindlasti harjumusest, kuid osaliselt ka eitusest. Perekonnal oli kuidagi õnnestunud pehmeks rääkida Jozsefi arst, et temagi haigusest ei räägiks. Massiline eitamine.
Vähe sellest, et pereliikmed Jozsefi le tema seisundi ja paratamatu kuhtumise kohta tõtt ei rääkinud, nad üritasid hoopis Jozsefit veenda, et ta saab terveks. „Söö nüüd ometi, Jozsef. Varsti hakkab sul parem,” kordas Gizela. Tundsin tallegi kaasa.

Kujutan ette, et nii suur hirm tõe ees on kohutavalt raske koorem. Jozsef ei suutnud süüa päevas rohkem kui ühe topsi jogurtit ja tema jõuvarud olid otsakorral. Ta ei jaksanud enam ilma abita elutuppa kõndida, kuid endiselt korrutati talle, et mõne aja pärast on ta terve. Hoidsin suu kinni, kuni Jozsef minu käest otse küsis.

Gizela oli äsja toast lahkunud. Jozsef oli poollamavas asendis voodil ja ma tegin talle jalamassaaži, mida ta polnud varem elus kunagi saanud, kuid millega ta nüüd mõne nädala jooksul oli ülima rahuloluga ära harjunud. Mulle meeldis oma hoolealuseid hellitada ja võib-olla sellepärast me lähedasteks saimegi. Paljud hoolealustega peetud vestlused toimusid just jalamassaaži, kammimise, seljasügamise või küünte viilimise ajal.

„Ma olen ju suremas, eks ole, Bronnie?” küsis Jozsef, kui Gizela oli toast lahkunud.
Vaatasin talle hellalt otsa ja noogutasin. „Jah, Jozsef, oled küll.”
Ta noogutas kergendunult – lõpuks oli talle tõtt räägitud.
Pärast Stella juures kogetut ei suutnud ma enam mitte kunagi valetada. Jozsef vaatas mõnda aega aknast välja. Jätkasin mugavas vaikuses tema jalgade masseerimist.
„Aitäh. Tänan sind, et mulle tõtt rääkisid,” ütles Jozsef lõpuks oma kõva aktsendiga. Naeratasin õrnalt ja noogutasin.

Vaikus kestis veel paar sekundit. Siis Jozsef jätkas: „Nad ei saa sellega hakkama,” ütles ta oma perekonna kohta. „Gizela ei suuda seista silmitsi valuga ja mulle seda rääkida. Tema saab hakkama. Ta lihtsalt ei suuda minuga sellest rääkida.”
Teadlikkus oma olukorrast tegi Jozsefi rahulikuks ja mina olin rahul, et olin olnud aus.
Ta jätkas: „Mul pole enam palju jäänud, ega?”
„Ma ei tea, Jozsef.”
„Nädalad, kuud?” küsis ta.
„Ma tõesti ei tea, kuid mulle näib, et saame rääkida ainult nädalatest või koguni päevadest. Mul on selline tunne, kuid tegelikult ma ei tea,” ütlesin ausalt. Ta noogutas ja vaatas jälle aknast välja. Väga vähesed oskavad õigesti ennustada, millal täpselt keegi sureb, kui just pole tegemist surija ilmselgelt viimaste päevadega. Aga seda küsimust esitasid hoolealused ja nende perekonnad alati, mõnikord korduvalt. Jozsefi hooldamise ajaks suutsin seisundi halvenemist juba paremini hinnata; samuti olin näinud, kui kiiresti olukorrad võivad muutuda.

Mõnikord muutus enne lõplikku kojujõudmist inimese seisund näiliselt paremaks. Minu kui hooldaja edu oli tingitud sellest, et töötasin vaistlikult. Vaistule toetudes olin Jozsefi le vastanud, kuigi oleksin parema meelega vastuse võlgu jäänud.
Ent ma ei tahtnud valetada: öelda, et tal on veel kuid elada, kuigi see polnud enam mitte kuidagi võimalik.

Olin jalamassaaži lõpetanud ja vaatasin samuti aknast välja. Jozsef katkestas mõne aja pärast vaikuse. „Ma kahetsen, et ma nii palju tööd tegin.” Jäin ootama ja ta jätkas: „Ma armastasin oma tööd. Armastasin tõesti. Sellepärast ma nii palju töötasingi; ja sellepärast, et minu pere ja nende pered saaksid elada.”
„No siis on kõik hästi. Miks siis kahetseda?”
Ta selgitas, et kahetseb peamiselt seda, et tema pereliikmed olid teda Austraalias elamise ajal nii vähe näinud. Ta polnud andnud neile võimalust ennast tundma õppida. „Ma kartsin oma tundeid välja näidata. Sellepärast ma muudkui töötasin ja töötasin ega lasknud kedagi endale ligi. Nad ei ole sellist üksiolemist ära teeninud. Nüüd ma soovin, et nad oleksid mind tundnud.”

Jozsef rääkis, et ka ta ise polnud ennast kuni viimase paari aastani tundnud. Mis siis veel teistest rääkida: kuidas nad oleksidki saanud teda tundma õppida? Me rääkisime suhete mustritest, kui raske neid on murda, ja Jozsefi armsad silmad olid väga kurvad. Rääkisime ka sellest, kui tähtis on see, et suhe saavutaks oma suurima potentsiaali. Jozsefil oli tunne, et ta oli kaotanud võimaluse luua oma lastega armastavaid ja sooje suhteid. Ta oli andnud ainult sellist eeskuju, mis õpetas, kuidas raha teenida ja milline on raha väärtus.
„Mis sellest praegu kasu on?” ohkas ta.
„Aga sa oled oma eesmärgi täitnud,” proovisin lohutada.
„Sa oled taganud neile mugava elu. Oled neile kõike võimaldanud, nii nagu soovisid.”
Mööda Jozsefi põske veeres pisar. „Aga nad ei tunne mind. Nad ei tea, kes ma olen.” Vaatasin teda hellalt. „Ja ma tahan, et nad mind tunneksid,” ütles ta ja pisarad hakkasid voolama.
Jozsef nuttis ja ma vaikisin.

Mõne aja pärast avaldasin Jozsefile arvamust, et veel pole hilja. Ta polnud sellega nõus. Ta ei jaksanud enam pikalt rääkida, nii et juba ainuüksi see oleks tundmaõppimise keeruliseks muutnud. Veel tunnistas Jozsef, et ei oskakski nii sügavatel teemadel rääkida. Pakkusin välja, et kutsun Gizela ja poja meie käimasoleva vestluse juurde. Arvasin, et võib-olla on minuga koos kergem. Aga ta raputas pead ja kuivatas pisarad.
„Ei. Liiga hilja. Pole vaja neile rääkida, et ma tean. Nende jaoks on lihtsam, kui nad mõtlevad nii nagu praegu. Mina tean, et ma suren ja sellest piisab.”

Kui mu armas vanaema suri, siis oli ta umbes sama vana kui Jozsef. Kuigi nende elud olid olnud täiesti erinevad, tundsin end vanaemaga samaealise Jozsefi seltsis hästi. Vanaemaga olin saanud surmast väga vabalt rääkida. Ta ütles, et minuga oli tal sel teemal palju kergem rääkida kui mõne oma lapsega.

Vanaema ja tema vend olid 11-lapselises peres vanimad. Vanaema oli vaid 13-aastane, kui tema ema suri ja kõik lapsed jäid vanaema kasvatada. Vanaema sõnul oli tema isa „raske mees”. Mõnikord nimetas ta isa isegi värdjaks. Isa oli lauale toonud leiva, kuid sellega kõik piirduski, jutustas vanaema.
Umbes aasta pärast ema surma suri noorim lastest, väike õde Charlotte. Pärast seda, kui õed-vennad olid üles kasvatatud, hakkas vanaema kasvatama oma seitset last, nende hulgas minu ema. Kui mina tumedate lokkis juuste ja uudishimulike silmadega sündisin, nägi vanaema minus väikest Charlotte’i. Nii tekkiski meie vahel kohe minu esimesest elupäevast alates tugev side.
Ootasime tema külaskäike suure põnevusega. Külalised meeldivad lastele ja meie polnud teistsugused. Vanaema oli vaevalt pooleteise meetri pikkune liikuv ja imetlusväärne naine. Tema lapsepõlve arvestades polnud ka midagi imestada.

Vanaema armastus oli alati tingimusteta ja üdini tunnustav. Ühe näitena paljudest meenub mulle kord, mil ema oli koos oma kaksikõega igati väljateenitud puhkusel. Isa oli tööasjus paar nädalat ära ja vanaema tuli meid hoidma.

Olin sel ajal 12. Hakkasin varsti 13-aastaseks saama ja käisin esimest aastat kloostrikoolis. Kooli ümber kõrgusid mitmemeetrised paksud tellisemüürid ja kooli pidasid nunnad, kelle seas oli väga toredaid naisi. Kuid direktriss oli kõva kivi ja teda hüütigi tagaselja mitte just hellitlevalt „Kivinäoks”.
Vanemad õpilased olid meid kohe esimesel koolipäeval tema eest hoiatanud. Nüüd täiskasvanuna ei mõjuta mind kuulujutud.
Tunnistan, et kõva koore all võis selle naise puhul olla kena inimene. Vähemalt ma tahaksin seda uskuda. Aga minu seal oldud aastate jooksul ajas ta väga ranget liini ja tuleb tunnistada,
et ma ei näinud tema näol kordagi naeratust.

Selle esimese vanema astme kooliaasta jooksul soovis ilmselt osa minust proovida midagi uut ja nii lävisingi mõnda aega klassi kahe kõige „raskema” tüdrukuga. Olin üsna hea laps ja enne nende tüdrukutega suhtlema hakkamist ei pannud direktor mind tähelegi, ning mulle see sobis.
Lõunatunnil ronisime puu otsa, hiivasime end üle tara ja jooksime linna, kus varastasime igaüks endale poest initsiaalidega kõrvarõngad. Sellisest kergest edust tiivustatuina võtsime ette teisegi poe, kust näppasime huuleläiked. Muigutasin oma magusamaitselisi huuli ja naersin, et olime valinud hea kauba, kui tundsin õlal suurt kämmalt ja kuulsin häält, mis ütles: „Ma võtan selle nüüd tagasi, tänan.”

Mu jalad olid hirmust peaaegu liikumatud. Mina ja üks mu klassiõdedest juhatati kauplusejuhataja kabinetti. Teine tüdruk oli minema jooksnud. Helistati kooli direktrissile, kes meid ees ootas, kui me alandlikena kooli tagasi jõudsime.
Direktrissi käes oli joonlaud, millega ta vastu oma peopesa laksas. „Minu kabinetti,” teatas ta rangelt.
„Jah, õde,” ütlesime alandlikult kooris. Kui meil oleksid olnud sabad, oleksid need selleks hetkeks jalge vahel sorgus tolknenud.
Kauplus leppis kooliga kokku, et süüdistust ei esitata, kuid me pidime minema koju ja ise vanematele rääkima, millega olime hakkama saanud. Vanemad pidid seejärel direktrissile helistama ja kinnitama, et on juhtumiga kursis. Samuti keelati meile veerandi lõpuni sporditegemine, ja kuna olime mõlemad suured spordihullud, siis masendas see meid eriti. Veel pidime vastu võtma 12 joonlauahoopi reie tagumistele külgedele. Meie kooli direktriss oli karm naine.

Tundsin kabuhirmu – ema oli välismaal ja isa pidi koju tulema nädala lõpuks. Kuna olin tundlik ja õrn laps, siis kartsin kõiki valju häälega inimesi. Aga vanaema oli meie juures ja ma kutsusin ta teistest eemale. Alumine huul värisemas jutustasin talle, mida olin teinud. Ta istus ja kuulas, ei seganud vahele, ega näidanud oma reaktsiooni kuidagi välja. Ta ootas, kuni olin jutu lõpetanud. Selleks ajaks nutsin juba silmi peast.

„Nii, kas sa kavatsed midagi sellist veel teha?” küsis ta.
„Ei, vanaema, ma luban,” tõotasin pühalikult.
„Kas oled oma õppetunni kätte saanud?”
„Jah, vanaema, olen küll. Ma ei tee enam kunagi nii,” rahustasin teda.
„Olgu,” ütles vanaema viimaks. „Ärme sellest isale räägi. Helistan homme ise kooli.” Ja oligi kõik. Jumal õnnistagu vanaema.

Hirm, mida see vahejuhtum oli tekitanud, oli sedavõrd suur, et mul ei käinud edaspidi peastki läbi mõtet uuesti poest varastada. Vähe sellest, ma isegi ei suutnud enam kunagi samasse kauplusesse oma jalga tõsta.
Aastaid hiljem, kui keskkool oli läbi, lahkusin asulast, kus olin üles kasvanud. Mul polnud kannatust oodata, millal tiivad juba paremini kannavad ning otsustasin vastu võtta esimese ettejuhtuva tööpakkumise – töökoht panganduses linnas, kus elas vanaema, viie tunni sõidu kaugusel kodust.

Elu koos vanaema ja tädiga oli kõige praktilisem väljavaade. Kui sa oled 18-aastane, värskelt kodufarmist lahkunud ja kloostrikooli lõpetanud, siis pole ime, et oled avatud uutele võimalustele. Kui mu ema samal aastal lõpuks teada sai, et ma pole enam neitsi, oli ta kohutavalt kohkunud ja valmis minust peaaegu lahti ütlema. Ta ei suutnud uskuda, et tema tütar – terve mõistusega tubli koolitüdruk on nii kergesti mõjutatav.

Vanaema oli see, kes jälle asjad korda ajas: ta soovitas emal rahuneda, ütles, et ajad on muutunud, et olen ikka veel omal moel hea tüdruk. Sellest hetkest alates hakkasid mu suhted nende kahe imelise naisega üha paranema.

Kui avastasin alkoholi ja jõudsin purjuspäi vanaema juurde, siis jättis ta igaks juhuks voodi kõrvale ämbri. Vanaema oli tark, tunnustav ja tohutult positiivne tugisammas minu elus. Ja kui ma siis üsna noorest peast teatasin, et alkohol ei ole minu jaoks, tundis ta suurt kergendust.
Vanaema elas kõigist oma õdedest-vendadest kauem, ja see valmistas talle suurt südamevalu, sest ta oli kasvatanud neid nagu oma lapsi. Ükskõik, kus ma parajasti ei viibinud, olin vanaemaga kirjavahetuses ja me kirjutasime teineteisele üdini avameelseid kirju. Jagasin tema kurbust, kui suri tema viimane õde; ning jagasin tema masendust vananemise ja järk-järgulise iseseisvuse hääbumise pärast. Mul oli valus jälgida, kuidas tema jõud aastatega hääbus ja pidin seisma silmitsi tõsiasjaga, et vanaema ei jää igavesti minu kõrvale.

Avastasin, et iga kord kui vanaemaga rääkisin, hakkas mulle nutt peale tikkuma. Sellepärast ütlesin talle ükskord avameelselt, kui väga teda armastan ja kui väga ma teda igatsema hakkan, kui tema aeg on tulnud. Pärast seda suutsime surmast rääkida otsekoheselt ja ausalt. Mul on selle üle väga hea meel.

Bronnie Ware „5 levinumat surmaeelset kahetsust“, kirjastus Pilgrim