Linnar Priimägi Elutark
Linnar Priimägi on Tiina Pargi toodetava saate „Reisile minuga” saatejuht Abu Dhabis, Albaanias, Austrias, Iisraelis, Marokos, Montenegros, Poolas, Saksamaal, Tenerifel, Tuneesias ja Türgis. Siin räägib Priimägi oma koostööst Tiina Pargiga.

Igas kohas on omad lõhnad, omad maitsed. Kuidas olete Tiinaga jõudnud paikadeni, millest ka saate tegijatel pole olnud varem palju aimu – näiteks Ottomani impeeriumi siidipealinn Bursa Türgis; Tuneesia linn Sidi Bou Said, tunnuseks ehisnaeltega kaunistatud sinine uks, tunnusvärvideks sinine ja valge?
Tiina on ülimalt tegus reisikorraldaja. Ta külastab turismimesse ja seminare, haakub juhuslikkugi vihjesse ajakirjanduses, paneb tähele maailmas toimuvat, sõlmib tutvusi, meilib väsimatult kirju eri maade rännuametitesse, käib saatkondades vastuvõttudel ja kultuuriüritustel, otsib rahastajaid... Kõik saate sihtpaigad on selgunud sellest ideede ja toimingute keerisest. Mingit süsteemset maailma maade tutvustust siin ei ole, aga on palju leidlikkust, avastuslikkust, seikluslikkust. Bursas on sündinud Ayşenur Alpaslan, endine Türgi suursaadik Eestis – veetlev ja väga hooliv daam, kes oma riigi tutvustuseks silmapaistvalt tõhusat tööd tegi ja meid igati toetas. Tiina valmistab sõidud ette, ta teab, mis on kuskil peamised vaatamisväärsused. Muidugi valmistun ka mina. Nendest eelteadmistest ja kohtumistest oodatud kultuuriväärtustega sünnibki käigult saade.

Kuidas olete toime tulnud, kui kohalike seast pole kerge leida inimesi, kes oleksid nõus võttegrupiga rääkima – näiteks Albaanias?
Ka see, kas ja kuidas inimesed suhtlust või kaamerat pelgavad, räägib nende kohta midagi olulist. Olen tähele pannud, et Tiina režissöörina ning tema erinevad operaatorid pole kunagi olnud vägivaldsed, pildiröövlid, kohalike pitsitajad. Muidugi on tulnud kaadreid nihverdada, filmida salaja, näpata pilti sealt, kus kaamerat avalikult näidata ei tohi või ei saa – distantsilt salvestada mõni markantne ilme, olukord, hoone... Mitte kunagi pole keegi ülesvõetav sellest kahju kannatanud, aga saade ja vaatajad on võitnud.

„Feel the history!” kinnitas Varssavi ülestõusu muuseumi direktor „Reisile minuga” Varssavi-saates. Telepilt näitab hooneid ja inimesi olevikus, aga kuidas olete suutnud tuua reisisaadetesse nende paikade ajaloo tunnetust?
Muidugi on Tiina saadetes külastatud ka ajaloota või väga õhukese minevikuga paiku. Minu huvi on alati kultuurilooline, olen ju oma teaduskraadilt kultuuripsühholoogia doktor. Alles siis hakkab paiga atmosfäär, genius loci ekraanil elama, kui saate tegijad suudavad end kujutleda osalisteks etenduses, mida lavastab Ajalugu. Mõnes situatsioonis oleme südamest naernud koos kohaliku rahvaga, mõnes olukorras olnud ka pisarateni liigutatud. Reisisaate juht ei ole teadustaja, ta on avastaja.

Bursast Türgi saunast jõuavad „Reisile minuga” vaatajani järgmised sõnad: „Kes pole käinud Suleiman Toreda ehitatud saunas, see ei tea, kui mõnus võib olla elu!” Kas Tiina jagab seda arvamust elumõnude kohta?

Küllap jagab, muidu ta poleks mind seal saunas filmida võtnud! Tema ise, nagu ta ütles, istub hommikuti küll külmas vannis, soovitas mullegi... Aga tähelepanuväärne on see, kuidas üldse tema, üks naisterahvas Türgi meestesauna sisse pääses, ja pealegi veel kaameraga! Tema korraldav vägi oli ikka nii võimas, et selle vastu ei saanud kohalikud vanamehedki, kes puhkesaalis pinkidel lesides ning omavahel juteldes uskumatult vaatasid toimuvat.

Tiinaga reisimine tähendab ka pikki lennutunde. Kuidas te seda aega lühendate?
Me vestleme, ning enamasti üldse mitte eelseisvast reisist. Me ei aruta üksipulgi läbi, mis ja kuidas, see võtaks saatelt värskuse, esmakordsuse, mis peab olema reisisaate valdavaim mulje. Räägime maast ja ilmast, meenutame inimesi, maid, raamatuid, lapsepõlve, ülikooliaega, saateid, suhteid... Tiina on väga hea kõneleja, ta jutustab värvikalt ja reljeefselt.

Suurima poolaka, paavst Johannes Paulus II sünnilinna Krakówi kandi mägede saates kuuleb televaataja mõtisklust mägede ja inimeste suuruse üle. Mis on inimese suuruse mõõt? Kas reisimisel ja laiemal maailmapildil on selles oma osa? Ja mis võiks siis olla „Reisile minuga” ja Tiina osa?
Inimene on parajasti nii suur, kui palju temasse mahub maailma – teisi inimesi, maid, teadmisi, aga ka mõistmist, sisseelamisvalmidust, emotsionaalset võimekust. Inimene on nii vana, kui vana, kui sügav on tema mälu. Vaatajat inimesena avardada ja süvendada ongi reisisaate mõte. Tiina on selles vallas tohutult ära teinud. Kas riik on talle juba mingi ordeni andnud?

Iga maa vaatamisväärsuste ja inimeste argipäeva näitamise kõrval on Tiina saates juttu ka sellest, mida me läänemaailma tänapäevaste inimestena justkui ei soovigi elu osaks pidada. Tuneesias jalutasite Mahdia kalmistul ja kirjeldamist leidsid sealsed matusekombed; Türgis Bursas näitasite muhamedlaste avalikku usutunnistust, palvetamist mošees; Jeruusalemmas käisite läbi Kristuse ristitee, kus Kristus on lausunud: „Igaüks peab ise oma risti kandma.” Miks ka selline tõsine osa reisisaates?
Reisisaade ei ole nagu Lumivalgekese õun, et „punase poole sööd sina, kollase mina”. Et vaatajale serveeritakse ainult võõraid lõbusid, jättes tema ettekujutuse välismaa elust poolikuks. Rõõmus ollakse horisontaalses mõõtmes – sirutatakse käed laiali (nagu Schilleri „Oodis rõõmule”: „Embus sulle, suur maailm!”), pannakse käed üksteisele ümber õlgade... Tenerifel kohalikku kontserti vaadates sõnastasin kohaliku tantsu tunnuse: igal hetkel peab paistma vähemalt üks kaenlaalune, parem, kui kaks. Rõõmus ollakse laiuti. Aga kurb ollakse sügavuti. Ja see ei ole mitte vähem tähtis inimese mõõde. Kunagi tegi Maire Aunaste raadiosaadet isade ja poegadega. Tristan hämmastas mind seal elutarga lausega, mida tema tollase ea kohta poleks oodanudki: „Kurbus on ilus.”

Saksamaal Potsdami lähistel Babelsbergi filmipargis tekitas oskuslik jumestaja saatejuhile peahaava ning saatejuht ohkas teatraalse mõnuga: „Ma suren!”, tõdedes, et filmipark on paik, kus ka täiskasvanu võib muutuda lapseks. Kas Tiinaga reisides on märgata, et ka Tiina suudab muutuda lapseks?
Iga inimene muutub naerdes lapseks. Tiina niisamuti. Temas toimib väsimatult veel see vanalinna Uue tänava ühiskorteris elav plika, kelle isa töötab teatris fotograafina ja kes küllalt vaese pere liikmena õpib elus toime tulema, kaotamata optimismi. Elu on talle palju vaeva kanda andnud. Aga tema ülevad hetked on seda sisukamad.

Maailma kõige enam külastatavas kohas, Jeruusalemmas templimüüri sees on koht, kuhu paigutada oma soov, et seda kuuleks see, kes kuulma peab...
See rituaal on võrreldav pihiga katoliku kirikus. Ainus erinevus on, et kui katoliku kirikus pihib inimene Jumalale, siis Nutumüüri ääres tundsin, kuidas Jumal pihib minule, öeldes ette, mis soovi ma pean tema eest müüriprakku panema. Ja pihisaladust ei reedeta. Ka siis, kui Jumala soov täitub.

Kartaago varemetel filmitud saates kõlasid Kartaago väejuhi Hannibali kohta käivad sõnad: „Hannibal ad portas! Hannibal on linnavärava taga!” Need sõnad on saanud suurest ohust hoiatamise tunnuseks. Kas Tiinaga võõrastel maadel rännates on vahel samuti olnud suur oht silme ees?
Mina kardan kõrgust. Ükskord pidime filmima mägikloostrit, kuhu viis ainult kitserada kõrgel kaljuserval... No mitte päris kitserada, aga minu jaoks on iga tee nii kõrgel kõigest kitserada. Minemata jätta samuti ei saanud. Tiina oli siis mu elukindlustus, ta toetas ja talutas, varjas ja virgutas – algul üles jukerdades, pärast alla ukerdades. Ära tegime!

Tiina on saate mootor, kuid teda ennast on igas saates näha vaid põgusalt – üksnes „massistseenis”, seljakott seljas. Miks ta soovib end esile tõsta vaid nimeliselt saate tiitrites, mitte aga pildis?
Viisakusest. Tiina on väga pädev kombeõpetaja. Ning veel – ta võib inimeste suhtes olla kriitiline, aga ma ei ole eales kuulnud, et ta oleks kellegi kohta midagi halvasti ütelnud.
Meie tutvuse alguses mainis Tiina kord, et kadunud abikaasa Andrus Park pannud talle südamele: „Mõtle oma saadet tehes, et seda võib vaadata Linnar Priimägi!” Nüüd mõtlen mina Tiina saadet tehes: tuleb teha nii, et seda võiks häbenemata vaadata Andrus Park.