LYDIA KOIDULA NÄITUS Foto: TERJE LEPP
1871. aastal oli Lydia Koidula oma loometee tipus ja lõpuks sai teoks ka tema kauaoodatud sõit Soome, kuhu teda kutsus kirjasõber Antti Almberg. Koidula ilmselt ootas, et Almberg palub teda endale naiseks, aga Almberg saatis pärast kohtumist Koidulale kirja, kus rääkis sõprusest, kirjutab Madli Puhvel raamatus “Lydia Koidula elu ja aeg”, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub.

1871. aasta 3. ja 4. juunil tuli lavale Lydia Koidula kolmas ja kõige menukam näidend „Säärane mulk”, jällegi Vanemuise Seltsi egiidi all. See kolmevaatuseline komöödia ei olnud enam mugandus, vaid täiesti algupärane näidend. Tartu publik võttis näidendi erakordselt hästi vastu ja Carl Robert Jakobson, kes oli juhtumisi linnas ja etendust vaatas, kirjutas oma kihlatule, et Koidula on publiku kiidusõnad küllaga ära teeninud.

Umbes nädal pärast seda teatrietendust sai lõpuks teoks Koidula kauaoodatud sõit Soome. Tema sõber Antti Almberg oli palunud tal tulla mais, sest pärast maikuud läksid soomlased tavaliselt oma suvekodudesse ja paljud, kes oleksid tahtnud Koidulaga kokku saada, ei oleks siis enam linnas. Aga kuna Koidula isa oli kavatsenud ette võtta pikema reisi ja oli määratud ametlikuks delegaadiks põllumajandusnäitusele Riiga juuni lõpus, siis ei alanud nende reis enne kui 11. juunil. Reisi esimeses osas sõitsid nad laevaga Pihkvasse ja sealt rongiga Riiga. Koidulat, tema isa ja vend Harryt saatis sellel teekonnal Eduard Michelson, pikk noor saksastunud lätlane, kes oli Heinrich Rosenthali sõber ja ülikoolikaaslane.

Ta oli Rosenthali vahendusel Jannsenitega tuttavaks saanud ja kuigi mitte üheski kirjas ega sündmuste kirjelduses ei ole temast enne seda episoodi juttu, pidi ta Jannsenite perekonnaga olema mõnda aega tuttav, sest selle reisi ajaks oli ta juba Koidulasse armunud. Michelsonil oli just ülikooliaasta lõppenud ja ta sõitis Riiga ettekäändega külastada oma läti sugulasi. Aastaid hiljem vihjas Heinrich Rosenthal oma meenutustes, et tõeline põhjus, miks Michelson Jannsenitega oli liitunud, oli see, et ta tahtis olla Koidulaga koos. Arvatavasti selle reisi ajal palus Michelson Koidulat endale naiseks. Koidula ei andnud talle kohe vastust.

Jannsenid jäid Riiga rohkem kui nädalaks, enne kui asusid laevaga teele Tallinna poole. Kui laev tegi vahepeatuse Haapsalus, et reisijaid peale võtta, tuli juhtumisi pardale Carl Robert Jakobson, Jannseni tulevane vihamees, kes oli samuti teel Tallinnasse. Pooled ei saanud teineteisest mitte välja teha, ja Jakobson veetis terve reisi Koidulaga rääkides, mille järel ta kirjutas oma kihlatule, et arvab, et Koidula püüdis teda võrgutada!

Koidula ja Harry ei olnud kumbki varem Tallinnas käinud ja nii peatusid Jannsenid kaks ööd Kuldse Lõvi hotellis ja tutvusid linnaga, enne kui asusid laevaga teele Helsingisse 24. juunil, püha Johannese päeval, mil Baltimaades tähistatakse jaanipäeva.

Kolm Jannsenit jõudsid Helsingisse neljapäeva õhtul ning kolme järgneva päeva jooksul olid nende võõrustajateks ja saatjateks nende ametlik küllakutsuja Antti Almberg, aga ka teised nende Soome tuttavad, nende seas Swan ja Aspelin. Helsingi külaskäigu kõrgpunktiks sai pühapäeva õhtu, kui Jannsenite üllatuseks saabusid paljud silmapaistvad Soome vaimuinimesed, kes olid juba puhkusel, pealinna dineele, mis korraldati nende auks ühes restoranis Helsingi äärelinnas Alppila pargis.

Antti Almberg 1870ndatel. Foto Museovirasto

Kõikide kirjelduste järgi oli see päikesetõusuni kestnud pidu kõigi osavõtjate jaoks üks neid unustamatuid ajaloolisi hetki, neid harvu, üksainus kord elus juhtuvaid sündmusi, mida iialgi ei unustata. Järgmisel hommikul lahkusid Jannsenid Helsingist, et sõita rongiga põhja poole. Almberg, kes oli nende ülejäänud Soome-reisi kavandanud, saatis neid teekonna esimesel poolel umbes 70 km Helsingist põhja poole. Neljakesi veedeti päev Hämeenlinnas, kus neid võõrustas kohalik pastor, ja siis sõitis Almberg õhtuse rongiga tagasi Helsingisse.

Lahkudes kinkis ta Koidulale kimbu punaseid roose, mida too kogu ülejäänud teekonna endaga kaasas kandis.

-------------------------------------------------------------------------

Kogu Soome-reis oli kestnud 11 päeva, veel kolm päeva veedeti Peterburis ja 8. juulil asus seltskond koduteele. Reis oli kokku kestnud neli nädalat.

Ka Almberg saatis Koidulale reisi ajal Viiburisse kirja, aga Jannsenite varasema ärasõidu tõttu ei jõudnud see enne kohale, kui nad juba Tartus olid. Lühikeses kirjas tänas Almberg Koidulat külaskäigu eest ja väljendas kahetsust, et Koidula oli Helsingis viibinud ainult kolm päeva, sest kõik olid teda imetlenud ja armastanud.

Almberg lootis, et Koidula kirjutab talle veel. Koidula kirjutas pikema vastuse 18. juulil, kui ta oli juba üle nädala kodus olnud. Selles avas ta Soome sõbrale oma südame.

Raske oli olla tagasi Tartus, ta tundis igati puudust Soomest, tema järvedest, kaljudest, männimetsade tumedast rohelusest, aga kõige rohkem tundis ta puudust soomlastest, nendest tõsistest, ustavatest, tugeva ja kindla iseloomuga sõpradest, keda ta oli kohanud. Ta kirjeldas oma külaskäigu viimast nädalat ja rüütas oma muljed õrna kiindumusega Soomesse ja soomlastesse. Pikemates lõikudes läks ta üle saksa keelele, milles ta end kõige rohkem tundis kodus olevat. Lõpuks tunnistas ta, et kardab pika talve tulekut, palus, et Almberg tuleks ta õe pulma jaanuaris, – aga ei, siis on kooliaeg. Ei, ta peaks tulema kohe suvel, enne kui vaheaeg lõpeb. Siis, vabandades oma koketerii pärast, väitis ta, et oli seda õppinud Soomes, kas Snellmanilt või Yrjö-Koskinenilt. Võib-olla isegi ühelt teatavalt tõsiselt sõbralt, kes oli teda aeg-ajalt üllatanud ootamatu huumoriga. Koidula kirjutas talle, et oli tema punaseid roose kogu reisi aja kaasas kandnud, ja koju toonud ja pannud kuivama „Kalevala” lehtede vahele. Koidula ei varjanud kirjas oma tundeid. Ta oli ka varem Almbergile koketeerivalt kirjutanud. Mõlemad olid kirjas teineteisega flirtinud ja tundub, et nad olid flirtinud ka Helsingis. Kuigi kirjas ei ole otsesõnu midagi öeldud, võis sealt välja lugeda, et tal poleks midagi ka abieluettepaneku vastu.

Tõepoolest oli Koidula oodanud, et Almberg palub teda endale naiseks. Isegi kui ta kirja oli võimalik kahemõtteliselt tõlgendada, on Almbergi vastusest näha, et ta oli selle ootuse ära tundnud. Aga et see tõepoolest oli olnud Koidula ootus, tuleb selgemini välja Kreutzwaldi kirjast.
Varsti pärast Tartusse jõudmist, juuli lõpu poole, oli Koidula läinud veel ühele reisile, seekord hobutõllas koos ema, noorema venna Eugeni, õe Eugenie ja viimase kihlatu Heinrich Rosenthaliga.
Tundus, nagu oleks ta tahtnud ülejäänud perekonnale anda aimu, milline rõõm on maal ringi sõita, selle maigu oli ta suhu saanud Soome-reisi ajal. Mitu päeva tiirutasid nad Liivimaa lõunaosas ja peatusid Võrus, et külastada Kreutzwalde. Koidula, kes oli ülemeelikus tujus ja üleliia kindel selles, et ta oli Almbergi südame võitnud, rääkis seal ilmselt asjast Kreutzwaldile ja teatas talle justkui nõu küsides, et peab valima, kas abielluda soome haritlase või saksastunud läti arstiga.

Oma kirjas 8. augustist vihjas Kreutzwald sellele vestlusele ja tunnistas, et see dilemma ei ole talle ka unes rahu andnud. Ta lahkas teoreetiliselt tulevaste abikaasade plusse ja miinuseid ja jõudis järeldusele, et Koidula peaks valima soomlase, kui mitte mingil muul põhjusel, siis tema rahvuse pärast. Ta tõi põhjuseks, et kirjanikena on soomlasel ja Koidulal ühesugused huvid ja et soomlasega abielludes saaks Koidula jätkata oma kirjatööd. Aga kui ta abiellub arstiga, siis loobub Koidula oma armastatud tegevusest ja see toob kaasa raskusi. Muidugi, kui tal on emma-kumma mehe vastu suurem magnetiline tõmme, siis peaks ta loomulikult valima selle, aga kui nende ligitõmme on võrdne, siis palus ta oma nõuannet hoolikalt kaaluda.

Samuti hoiatas ta, et arsti võimalused korralikku elatist teenida Vene provintsides olid piiratud. Oskustega ei käinud kaasas sissetulek, kõik sõltus sidemetest ja sageli kulus palju aastaid, enne kui arst hakkas nii palju teenima, et mugavalt ära elada. Ta ei teadnud, millised on soomlase väljavaated kindlat elatist teenida. Kreutzwald kavatses tulla Tartusse oma septembrikuise puhkuse ajal ja rõhutas, et Koidula ei otsustaks midagi enne, kui on temaga vestelnud.

Kreutzwaldi kiri oli aga täiesti üleliigne. Tema kirjas ei olnud midagi, mida Koidula juba enne ei oleks teadnud. Almberg oli otsuse tema eest ära teinud vastuses, mille ta kirjutas 30. juulil. Selles ülimalt õrnatundelises, ettevaatlikult sõnastatud kirjas selgitas Almberg oma olukorda. Oma seisukoha näitlikustamiseks kasutas ta muinasjuttu. Noormees, keda võlus ööbiku laul, läks selle järel ikka sügavamale ja sügavamale metsa, kuni leidis, et on eksinud ja üksi. Almberg palus Koidulal öelda Emajõe ööbikule, et ta ei laulaks nii ilusasti ühele soome poisile, sest ta kardab, et kui ta ikka veel kuulab, siis ka tema kaotab enese. Ta tänas Koidulat, et see oli teda oma sõprusega austanud, ja lootis, et nad jäävad ka edaspidi kõige ustavamateks sõpradeks, ent „sõprus” on suhteline mõiste, mida võib mitut moodi tõlgendada ja ta tahtis olla kindel, et Koidula ei saa kunagi valesti aru sellest, mida Almberg sõpruse all mõtleb, et tal ei oleks kunagi põhjust öelda, et soomlane ei vääri tema sõprust. Almberg jätkas veel pikalt, kirjutades tühistest asjadest, et galantsel kombel säästa sõbra tundeid.

Koidula ei vastanud ligi kolm kuud. Siis, oktoobrikuises kirjas, vastas ta sõnadega, mis on liigutavad, sest on täis varjatud kahetsust.
Ta tänas Almbergi tarkuse eest:

Ma pean teist liiga palju lugu, mu armastusväärne sõber, et Teid tahta asetada ebameeldivasse seisukorda, kus Te oma Teist vanemat sõbrannat veel otsekohesemalt peaksite hoiatama.

Koidula kirjutas talle, et ta oli olnud haige: pime, hall sügis oli teda haigeks teinud. Ta ei pidanud voodisse jääma, aga arstid ei lubanud tal väljas käia. Ta oli kurb. Tal ei olnud uudiseid Tartust, välja arvatud see, et Hunfalvy raamat oli kohale jõudnud, täis informatsiooni Soome kohta, ja ta kahetses rohkem kui enne, et ei osanud ungari keelt. Koidula ei maininud, et ta on otsustanud abielluda Eduard Michelsoniga, kes oli teinud abieluettepaneku, mida Koidula vastu ei võtnud, juba enne Helsingisse sõitu.

Sel ajal kui Antti Almberg võõrustas Koidulat 1871. aasta suvel, oli ta juba kohtunud tütarlapsega, kellega ta kolm aastat hiljem abiellus. See oli üks tema õpilasi, linalakk, siis vaevu 15-aastane Alma Floman. Kaasaegsete mälestustes on Almbergi kirjeldatud kui tuntud südametemurdjat. Siiras, heatujuline, energiline, entusiastlik ja karismaatiline, kõikide oma õpilaste ja enamiku naistuttavate lemmik – sellisena mäletati ja kirjeldati Almbergi. Kes teab, miks ta ei tahtnud end Koidulaga siduda või kas flirt oli kõik, mis tal mõttes oli. Koidula jaoks oli äraütlemine kibe kogemus. Ei olnud kahtlustki, et ta oli Almbergist, niisamuti Soomest ja soomlastest sisse võetud.
Soomlased elasid nii, nagu ta uskus, et talle meeldiks elada. Seal olid naised ja mehed, tema enda kaasaegsed, täielikult pühendunud tegevustele, milles nad aktiivselt osalesid ja mis sarnanesid paljuski nendega, millega tema ise seotud oli ja millele oma elu pühendas.

Madli Puhvel “Lydia Koidula elu ja aeg” ilmub sarjas "Eestile elatud elud"

Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.