Suurem osa uudistest muud ei räägi kui sellest, et maailmas on sõda ja kõik on nii kohutav, korrumpeerunud, keskkond hävib, inimesed on ebameeldivad ja vastikud ja vägivaldsed üksteise vastu.
Kui kogemata ühe saate jooksul kuuled ühte head uudist, siis on isegi hästi, ja tavaliselt on see kultuuriuudis või loomaaias sündinud jääkarupoja nimi.
Keelel on kõva vägi nii luua kui lammutada, sest see, mida ütleme või kuuleme, hakkab meie teadvuses edasi arenema, kahjuks ka negatiivsed ja ärevad sõnumid, juhul kui me just väga teadlikult neid ei blokeeri. Mida me ise ära teha saame?
Esiteks – jälgida ennast. Teiseks teadvustada endale, mida see väline info ja maailm meile kogu aeg peale surub ja meiega teeb – see kõik kogu aeg kodeerib meid, oleme pidevalt hirmul. Kas me oleme lihatükk või oleme vaimne-hingeline olend? Või oleme vaimne-hingeline olend, kes kasutab seda lihatükki siinses mängus?
Meie kõrgorganoloogilise aparaadi juures on fantastilised need osad, mille kohta teadlasedki ütlevad, et me kasutame vaevalt kümmet protsenti oma aju võimsusest. Tegelikult ma kahtlen, kas me üldse kümmetki oleme suutelised kasutama. Praegu maailmas olev infotulv on kahe otsaga, nagu kahe teraga mõõk.

Tegelikult on see hea, kui saame tasakaalustatud informatsiooni kogu maailmast ja teame, kuidas asjalood ja olukorrad on, ning vaatame seda neutraalselt. Kui jätame endale oma isiklikuks sisevaatluseks aega, siis on kõik tasakaalus. Aga kui me laseme negatiivse energiaväljaga uudistel endast iga päev nagu tõmbetuul üle käia, ei võta aega tunnetamiseks ja selguse loomiseks – või kui sellist aega on lihtsalt liiga vähe, et sisekaemusliku analüüsiga tegeleda –, siis mõjub saadav info nii vaimsele kui füüsilisele tervisele pigem kahjulikult kui kasulikult.

Mai-Agate Väljataga “Loomise õpetus” II. Kirjastus Pilgrim 2018