Petrone Print
„Ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva,“ kirjutab Mari Saat raamatu „Matused ja laulupeod“ kohta. Siit saab lugeda katkendit raamatust.

Õde räägib, et meie esimene raamatupõletamine oli toimunud veel siis, kui me kesklinnas Kreutzwaldi tänaval elasime. Seal oli keskküte – polnud ahjusid, aga puupliit oli. Ja seal oli ema põletanud ära „Mein Kampfi“, mis isal oli õnnestunud kusagilt antikvariaadist osta ja mis temal kui ajaloolasel oleks tohtinud töö jaoks olla, aga mis millegipärast just siis võis ohtlikuks asitõendiks osutuda… See pidi olema veel enne Stalini surma, võib-olla siis, kui Hendrik Allik ja mõned teised Eesti-aegsed kommunistid vangi pandi? Mina ei mäleta sellest midagi.

Mina mäletan seda, kuidas mu ema Nõmmel meie raamatuid tsenseeris. See pidi olema 1953/54. aasta talvel: septembris olime kolinud Kreutzwaldi tänavalt Nõmmele; enne seda, märtsis, oli surnud Stalin, aga kõigi teada Stalini aeg veel kestis – sest ega seda venelast ette ei teadnud, mis sealt tulla võib. Stalin oli küll surnud, aga veel hullem võis asemele tulla. Ja surnud Stalin elas veel edasi kogu elukorralduses. Ikka võis öösel äratada telefonihelin – kui majas telefon oli – või kloppimine uksele. Ikka veel olid kohvrid pakitud. Mina seda ei teadnud, mu vend rääkis mulle alles nüüd hiljuti, et isal oli olnud igaks juhuks väike reisikohver pakitud – et kui tullakse äkki, keset ööd ära viima… Mina mäletan seda kohvrikest küll, aga parematest aegadest. Hiljem käis isa sellega komandeeringus ja kui ta sealt tagasi jõudis, võis see sisaldada häid ja huvitavaid asju: kommi ja mõnikord, kui ta Moskvas oli käinud, siis isegi banaani. Ja selle kohvri sisemus lõhnas hästi, puhtalt – puhta pesu ja seebi järele, sest eks sinna pidi olema ikka ka seep pakitud.

Siis, 1954. aasta kevadtalvel, töötas isa kusagil toimetuses, ma ei tea siiani, mis toimetuses, sest mulle ei jää kunagi meelde faktid, vaid ainult pildid ja tunded. Küllap see oli partei ajaloo instituudis. Igatahes pidi ta toimetama Stalini teoseid – seda ma sain juba tollal, kuueaastaselt, vanemate inimeste jutust aru. Need olid siis vist viimased Stalini teosed, mida Eestis toimetati? Ja sinna oli juhtunud sisse üks viga, mingi sõnaviga või täheviga, midagi säärast… Ma ei tea, mis on minu mälusse jäänud hilisematest juttudest või mida püüdsin suurte juttudest siis, aga millegipärast seostub see raamatupõletamise õhtu mul fraasiga: Kui läbi otsima tullakse, ja et neid raamatuid oli vaja põletada juhuks, kui läbi otsima tullakse… Sest isal tohtis olla ajaloolasena keelatud raamatuid, tööks vajalikke raamatuid, aga see tohtis ei tähendanud midagi, kui läbi otsima tuldi – siis oli see täiendavaks süüdistusmaterjaliks. Mina seda siis veel ei teadnud, see sai mulle aegamööda selgeks, aga ma ei kahelnud ema töö vajalikkuses.

Isa põletamistöö juures ei olnud – küllap vist seepärast, et ahi oli esikus –, aga isa sorteeris raamatuid, mida oli vaja põletada, toas ja tõi neid emale kätte. Mina olin ema töö jälgimisest nii haaratud, et ma ei märganud kedagi teist peale ema. Niisugust põletustööd ei oleks saanud teha Kreutzwaldi tänaval, sest seal oli keskküte – all maja keldris oli keskküttekatel, mida köeti kivisöega, aga siin, Nõmmel, oli mitu ahju, mida ema küttis puude ja briketiga talvel iga päev.
Raamatuid ei saanud niimoodi ahju loopida või laduda nagu puid ja briketti – nii nad ei põlenud. Raamatutel tuli kaaned ära rebida ja lehti natuke käkerdada, et õhk neile paremini ligi pääseks. Ma nägin raamatute põletamist esimest korda – muidu kasutas ema tulehakatuseks ajalehti ja siis põles paber küll, aga nüüd oli emal põletamisega tegemist.

Mina ei osanud raamatutele kaasa tunda – nad ei karjunud, ei olnud elusad; ei olnud pehmed ja karvased, neid ei saanud silitada nagu lõksu sattunud hiiri. Ma ei osanud siis veel lugeda – mulle loeti igal õhtul mõnda lugu ette, tädi Marie luges –, ma vist ei osanud veel seostada raamatu põlemist sellega, et siis kaob ka tema sisu. Raamatuid oli meil tollal juba palju ja nemad oma füüsilisel paberlikul kujul ei seostunud sisuga nende sees. Oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas leek paberit sööb… Aga emal oli raamatutest kahju.

Eesti ajal oli tal olnud üks unistus: et ta suudaks teenida nii palju, et saaks üürida omaette tuba – siis ta pikutaks tööst vabal ajal oma toas diivanil, sööks hernekomme ja loeks raamatuid. Hea, et ta oma unistust täide viia ei suutnud, vähemalt hernekommide osas: tal olid elu lõpuni terved, kommidest rikkumata hambad.

Ema lemmikuks oli Tammsaare – nagu vist kõigil tolleaegsetel eesti inimestel. Paljudele meeldis kõige rohkem „Tõe ja õiguse“ esimene osa ja „Kõrboja peremees“, kus oli maaelu, aga emale meeldis Indreku ja Karini lugu, ja et ta natuke tundis Tammsaare leske, vist oma sõjaaegselt Venemaa-reisilt, rääkis ta ikka, et see lugu on just nagu Tammsaare enda ja tema proua elust võetud… Tammsaaret polnud vaja põletada, sest tema oli Vene valitsuse poolt aktsepteeritud – eks tal oli õnnestunud õigel ajal ära surra… Aga ema teine suur lemmik, võib-olla isegi suurem lemmik, oli Mälk, nagu vist kõigil, kes olid kasvanud saartel või rannikul, ja Mälguga oli teine asi, sest temal oli sõja lõpus õnnestunud välismaale põgeneda…

Siiski ei raatsinud ema kõiki kahtlasi, rohkem või vähem keelatud raamatuid täielikult põletada; süütumatel või eriti armsatel raamatutel rebis ta ära esikaane ja tiitellehe, nii et ei saanud välja lugeda, kes on autor ja mis raamat. Võib-olla sellest on mulle jäänud see puue, et ma ei suuda meeles pidada raamatute autoreid ja tihtipeale ka pealkirju – sest kui ma aasta pärast ise lugema hakkasin, võis mulle kätte sattuda raamat, millel polnud kaant, autorit, nime, ainult lugu; salapärane nagu juhuslik inimene sinu vastas, kellest sa midagi ei tea enne, kui pole teda põhjalikult uurinud… Küllap ma niiviisi olen lugenud ka Mälku.

Läbiotsimist ei toimunud – Stalini aeg oli möödas ja tasapisi suutis isa raamatukogu jälle täiendada. Kõike muidugi tagasi ei saanud. Mina ei arva, et mõni raamat peaks olema keelatud – „Mein Kampf“ või Stalini teosed –, ma ei usu, et oleks hea kujundada inimest ignorantsuse kaudu. Aga nii see natuke on isegi demokraatlikus ühiskonnas.
Rohkem meie peres tsenseerimist ei toimunud – peaaegu… /…/

Meie kodus ei olnud mitte ainult poliitilised-ideoloogilised-ajaloolised raamatud, mida teatud aegadel tuli lehtede rebimise abil ahju ees tsenseerida, vaid ka mõned teised, mida igas korralikus peres lastel lugeda ei lubatud. Ükskord ostis isa päris uue, kõvade läikivate tumeroheliste kaantega paksu „Dekameroni“. Seal olid sees ilusad lühikesed lood ja tillukesed mustvalged joonistatud pildid. Siis ma muidugi juba oskasin korralikult lugeda – olin siis vist peaaegu kümneaastane –, aga siiski mulle meeldis lugeda lühikesi jutte. Seepärast olin „Dekameronist“ vaimustuses – kümme korda kümme lühikest juttu ja igaühe juures kohe alguses pildike, nii et sai enne uurida pildikest ja mõistatada selle järgi, mis lugu see võiks olla, ja siis lugeda, kas mõistatamine läks täppi. Pildikesed olid nii vanaaegsed, just nagu nende jutustajate endi joonistatud. Võib-olla nad ei olnudki joonistatud, vaid hoopis puulõiked? Tegelikult ei olnud need lood minu jaoks eriti huvitavad, aga mulle meeldis raamjutustus, kuidas kümme noort inimest, seitse neidu ja kolm noormeest, põgenesid linnast katku eest maamõisa, veetsid seal aega ja jutustasid lugusid. Neid lugedes oli tunne, nagu istuksin nendega koos viinapuulehtlas ja laseksin endale lugusid jutustada… Ja huvitav, kuigi seal looduskirjeldusi õieti polnudki, vähemalt ei ole mulle neist midagi meelde jäänud, oli selles raamatus tunda Vahemere-äärset õhustikku, sooja, kerget, läbipaistvat, mille ma ära tundsin, kui ükskord nelikümmend aastat hiljem Apenniini poolsaarele pomerantsisalusse sattusin…

Nii ma siis lugesin ühel õhtupoolikul „Dekameroni“, kui üks vastutustundlik tädi, kes parajasti emal külas oli – ei mäleta enam, kes ta olla võis – hakkas huvi tundma, mis paksu raamatut laps loeb. Ja kui ta avastas, et see on „Dekameron“, hakkas ta ema noomima, et niisugused raamatud siiski lapsele ei sobi, et laste jaoks on lasteraamatud, aga see raamat siin on ju lausa siivutu, lapsele sobimatu… Ema kohkus, võttis mul raamatu käest ja pani selle kuhugi üles riiulisse, võimalikult kõrgele, ja ütles, et ma seda enam ei loeks. Ega ta poleks ise selle peale tulnud, et niisugune soliidne, paks, kõvakaaneline ja pealtnäha päris ilus raamat võis sisaldada midagi täiesti sobimatut… Vaevalt et ta ise oli jõudnud seda kätte võtta. Ta luges muidugi küll, aga temale meeldisid Vallak, Mälk ja Tammsaare, ja ega tal seal Nõmmel ahjukütmise, aiatöö, õmblemise ja toidutegemise kõrval eriti lugemiseks aega polnud.

Eks ma hoidsin mõnda aega „Dekameronist“ eemale, aga mõne nädala möödudes ronisin taburetile ja sikutasin ta sealt ülalt kõrgelt jälle alla maa peale. Lugesin teda uuesti ja nüüd juba teadlikult, püüdes mõistatada, mis on need lapsele kõige sobimatumad kohad…

Ühte raamatut peitis ema meie eest siiski suure hoolega: see oli van de Velde „Abielutehnika“. Seda hoidis ema oma (ja isa) magamistoa voodi kõrval öökapikese alumises sahtlis. Mina poleks seda ise küll sealt võtta julgenud – olin väga ettevaatlik ja oleksin kartnud, et ema võib äkki avastada, et olen tema sahtlis nuuskimas käinud. See oleks olnud umbes sama mis vargus. Aga vend julges seda siiski sealt vahel võtta ja andis seda mullegi harivaks lektüüriks. Ega me sellest omavahel ei rääkinud – lihtsalt lugesime kumbki omaette. Mulle meeldis see raamat väga: see oli kirjutatud lihtsalt, justkui annaks arst nõu oma parimale sõbrale, ja eks see van de Velde seda nii mõelnud oligi, ja suguelu ja kõik sellega seotu ei tundunud seal miski häbiväärne, millest tollal kas vaikiti või mille üle purjus mehed ropendasid, vaid loomulik osa elust.

Neist hootistest, kaootilistest tsensuurilainetest õppisin, et kõige huvitavamad raamatud on need, mis keelatud. Ja teiseks, raamatupõletamise õhtul vist kogesin – nii mulle tagantjärele tundub – maskeeringu olemust: et raamatu sisu võib säilitada, kui kärpida teda eest ja tagant, võtta ära kaas pealkirja ja autoriga, või veel parem – kleepida uus kaas meelevaldse pealkirjaga. Niiviisi tehti tegelikult teadustööd majanduse instituudis, kuhu ma hiljem, aastal 1970, tööle läksin: teadustöö sissejuhatuses ja kokkuvõttes pidi olema midagi head Nõukogude Liidu, selle edukuse, selle ideoloogia kohta, aga sisus tuli kirjutada nii, nagu asjad olid. Ja ka jutte sai kirjutada peaaegu kõigest, kui selle osavalt ridade vahele ära peita. Ja pilte maalida… Eesti inimesed oskasid tol ajal lugeda ridade vahelt, eks minuealised oskavad veel praegugi.

Mari Saat „Matused ja laulupeod“, kirjastus Petrone Print 2015

http://petroneprint.ee/raamatud/matused-ja-laulupeod/