Alexandra Rigos/Wikipedia
Isal polnud õnnestunud poega näha 25 aastat, siis sattus aga taksojuhina vedama just oma poega. Sakslane saadab uusaastaööl gaasiõhupalliga teele oma telefoninumbriga kaardi ja see maandub sada kilomeetrit eemal lapsepõlvesõbra juures, kellega mees oli ammu kontakti kaotanud. Stefan Klein kirjutab raamatus „Kas kõik on juhus?“, kuidas juhused meie elu juhivad.

Barry Bagshaw kaotas oma poja silmist, kui poiss oli viis aastat vana. Toona teenis Bagshaw Briti armee sõdurina Hongkongis. Temast Inglismaale maha jäänud naine ei suutnud üksiolekut taluda. Kuudepikkuse üksinduse järel armus ta Bagshaw’ parimasse sõpra ning kolis koos lapsega tolle juurde. Kui Bagshaw pärast naasmist sinna helistas, ei tahtnud ei tema naine, sõber ega poeg temast midagi teada. Kibestunult katkestas Bagshaw oma perega kõik suhted. Kui ta aastaid hiljem seda sammu kahetsema hakkas ning otsinguile asus, oli juba liiga hilja – tal ei õnnestunud oma poega enam leida.

Ühe lahingu ajal Põhja-Iirimaal sai ta pommist haavata, Bagshaw pidi armeeteenistusest lahkuma ning võttis vastu taksojuhi koha Brightoni merekuurordis. 7. augusti õhtul 2001. aastal, rohkem kui kolm aastakümmet pärast oma perekonnast lahkulöömist, tellitakse teda ühe motelli juurde. Taksosse istub paar. Pimeduses suudab Bagshaw vaevu nägusid eristada. Kui ta on mootori käivitanud, kuuleb ta, kuidas naine imestab tavatu perekonnanime üle taksolitsentsil. Siis küsib mehehääl: „Kas teie eesnimi on Barry?”
Bagshaw kõhkleb. „Kust te teate?” Vaikus. Järgmise punase tule all vaatab ta taha. Seal istub jässakas mees, nii umbes kolmekümneaastane. „See oli mu isa nimi.”
„Ja ema nimi oli Patricia.” Teine mees noogutab.
„Te olete Colin Bagshaw.”
„Jah.”
Barry ei saa enam sõnagi suust. Ta jätkab sõitu. Korraga ta peatub, jookseb ümber auto, rebib autoukse lahti ja embab reisijat. „Lähme teeme ühed dringid.”
Kõrtsis võtavad nad koos läbi kõigi sugulaste nimed, kes neile meelde tulevad. Ei, pole mingit kahtlust: klient on Bagshaw’ kadunud poeg. Alles nüüd saab Barry teada, et Colin oli Lõuna-Aafrikasse välja rännanud ja pöördus sealt tagasi kõigest paari nädala eest. Ta leidis mänedžerina tööd ühes Brightoni hotellis – vaid paari tänavavahe kaugusel oma surnuks peetud isa kodust. Kas teda tõi sellesse linna mingi aimdus? Ning mis kõige tähtsam: kuidas küll saatis keskus sel õhtul motelli juurde sadade teiste hulgast just Barry takso?
On see kõik juhus? Sedalaadi lood köidavad meid ning teevad nõutuks. Selline taaskohtumine nagu isa ja poeg Bagshaw oma, millest kõneles koguni BBC, on sedavõrd ebatõenäoline, et isegi kõige skeptilisemad kaasaegsed ei saa teisiti kui peavad oletama, et mängus on mingid kõrgemad jõud.

On’s olemas jõud, mis soovib meile head?

Juba argipäev annab sellisteks küsimusteks piisavalt alust. Sõbranna helistab just sel hetkel, kui te temale mõtlete. Inimesed viiakse omavahel kokku, kuna üks neist on saatnud teele pudeliposti või õhupalli – nagu hamburglane Wolfgang Staude, kes läkitas 2002. aasta uusaastaööl kollase gaasiõhupalliga teele oma telefoninumbriga kaardi. Sada kilomeetrit eemal sõnum maandus – täpselt ühe lapsepõlvesõbra õunapuu otsa, kellega Staude oli ammugi kontakti kaotanud.
Ja iga armastaja kahtleb ju nagunii selles, et teda ning tema partnerit viis kokku tühipaljas juhus.
Barry Bagshaw jaoks oli takso juba korra tema elu muutnud. Kaks aastat enne taaskohtumist pojaga saatis keskus teda prantslanna juurde, kes tahtis lennuväljale sõita. Naine oli pisaraisse uppumas – ta pidi sõitma kodumaale ema matustele. Kuuekümne kilomeetri jooksul Gatwicki järgnes üks sõna teisele ja lõpuks andis ta Bagshaw’le oma telefoninumbri. Kui daam oli Prantsusmaalt tagasi pöördunud, helistas mees talle. Nad läksid koos sööma ning paari ühise õhtu järel kaotasid teineteisele südame. Pisut hiljem tehti pulmad. Aastakümned üksindust on Barry Bagshaw jaoks otsa saanud.
„Juhus on Jumala pseudonüüm, kui ta ei taha ise alla kirjutada,” on kirjanik Anatole France kunagi väitnud.

Saatuse meelevald

Näha mõtet selles, mis meiega juhtub, mõjub meile hästi. Sellist tuge igatseme seda rohkem, kui seletamatud asjaolud ei õnnista meid rõõmsa jällenägemise või armuõnnega – juhustel on ka võim meie elu segamini lüüa.
10. septembri õhtul 2001. aastal kraamib Felix Sanchez asjad kokku oma World Trade Centeri lõunatornis asuvas büroos. Tema unistus oma firma avamisest päästab päev hiljem mehe elu. Sanchez ütles üles oma töökoha Merrill Lynchi investeerimispangas, et teenida nüüdsest leiba oma Dominikaani Vabariigi kaasmaalaste vabakutselise finantsnõunikuna, nagu New York Times’i reporterid hiljem välja uurisid. Äri läheb algusest peale hiilgavalt, täpselt kümme nädalat hiljem asutab ta kodumaad külastama. Nii läheb ta 12. novembril Americal Airlines’i Santo Domingosse viiva hommikuse lennuki pardale, lennule numbriga 587 – lennukisse, mis kohe pärast õhkutõusmist New Yorgi Queensi linnaosa kohal alla kukub ning millest keegi eluga ei pääse.
258 reisija hulgas on ka ettekandja Hilda Mayor. 11. septembri ennelõunal, kui kaks kaaperdatud lennukit pilvelõhkujatesse kihutasid, teenindas ta World Trade Centeri teisel korrusel asuvas restoranis ning pääses põrgust. Nüüd sureb ka tema Santo Domingosse suunduvas õnnetuselennukis – Queensi elamurajooni kohal, kus elab palju tuletõrjujaid. Busslennuki riismed kukuvad vanemate aedadesse, kes kaotasid oma pojad 11. septembri päästmiskatsetel.

On juba tontlik küllalt, et New Yorki tabas paari nädala jooksul kahel korral katastroof, milles etendasid olulist rolli lennukid. Juurdlusorganid kinnitasid, et American Airlines’i lennuki allakukkumise põhjuseks olevat olnud tehniline rike, mis võib tekkida igal ajal ja igal pool. See aga, et inimesed nagu Sanchez ning Mayor otsekui ime läbi ühest katastroofist pääsevad, et kohe varsti teise ohvriks langeda, ületab meie kujutlusvõime piirid.
Meie loomusele on omane mõelda ning tegutseda sihipäraselt – me ei suuda ega taha uskuda, et kõiksus käitub nii ilmselgelt mõttetult. Või oli õigus Hiina filosoofil Lao-zil? „Taevased väed peavad inimesi heinakoerteks,” kirjutas ta. Lao-zi eluajal punusid usklikud heintest koeri ja panid need oma altarite ette, et ebaõnne tõrjuda. Kui rituaal oli möödas, heideti heinakoerad tänavale ning trambiti möödujate jalge alla.

Juhuse kaks liiki

Paljud inimesed kahtlevad sisimas, kas juhused on ikka tõepoolest olemas. Neil on tunne, et kõik, mis nendega juhtub, käib mingi plaani, ettemääratuse järgi. Ja päris paljud on veendunud, et suudavad selle oma saatuse kavatsusi ette aimata, uurides horoskoope või võttes appi selgeltnägija. Isegi intellektuaalist riigipea François Mitterrand tavatses enne tähtsate otsuste tegemist oma astroloogiga nõu pidada.

Kuid kui saatus peaks meid tõepoolest nööridest tõmbama nagu marionette, siis millist rolli mängib meie elus juhus? Kas me nimetame juhuslikeks lihtsalt vaid selliseid sündmusi, mis järgivad küll mingit plaani, kuid mis jääb meile meie teadmatuses varjatuks? Millest me üldse räägime, öeldes „juhus”?
„Juhused on juhtumid, mis tulevad ootamatult,” kirjutavad vennad Grimmid oma saksa keele sõnaraamatus lakooniliselt ning lisavad: „Juhus tähistab ettearvamatut sündmust, mis ei allu meie mõistusele ja meie kavatsustele.”

Just niisugusel kaksipidisel viisil me seda mõistet kasutamegi: juhusena näib meile sündmus, mille taga me kas ei tuvasta reeglit või mida keegi ei ole ette plaaninud.
Esimene tähendus on lihtsam: juhuslik on see, mida me ei oska või ei taha teisiti seletada. Juhuslike vahedega rabisevad aknale vihmapiisad; me ei suuda selle taga näha mingit korda. Nii kasutab seda sõna ka teadus. Kui kallate oma kohvisse piima, moodustab see juhuslikke viirge, enne kui jaguneb ühtlaselt kogu tassis. See on füüsiku jaoks tüüpiline juhuse mõju, sest ta ei saa struktuure, mis selles segunemisprotsessis tekivad, täpselt ette arvestada. Selles on lihtne veenduda: iga kord, kui te kohvile uuesti piima lisate, näevad mustrid välja pisut teistsugused.
„Juhuse” teine tähendus, mida me sageli argielus kasutame, on keerukam. „Milline juhus!” ütleme, kui sündmused langevad kokku nii, et me ei näe selles mingit mõtet, ehkki ilmselt ei ole keegi ekstra püüdnud seda kokkulangemist saavutada. Seda nimetatakse kokkusattumuseks; me võiksime kõnelda ka „uskumatutest juhustest”. Nii küsime endalt, kas mängus ei ole ikkagi kellegi suunav käsi, kui sõbranna helistab just täpselt sel hetkel, mil me tema peale mõtleme – või kui taksoga sõidab ette just nimelt Barry Bagshaw, et oma kadunud poeg peale võtta.
Selline juhtum tundub meile seda tähelepanuväärsem, mida vähem tõenäoliseks me seda peame. Sõna selles tähenduses on „juhus” niisiis silmatorkav sündmus, mida ei ole võimalik asjade tavapärast käiku silmas pidades ära seletada.

Mis meile hämmastav tundub, sõltub siiski meie vaatenurgast. See, kes ootab oma sõbratarilt olulist teadet, ei arva ju, et tegemist on telepaatiaga, kui too korraga helistabki. Niisiis ei ole need sündmused ise, mis meile tähelepanuväärsed tunduvad, vaid ettearvamatud seosed, mida me neis näeme. Need panevad meid mõnikord juurdlema, kas nende taga ei ole siiski peidus sügavamad põhjused. Sest meie aju, nagu me näeme, on programmeeritud otsima varjatud plaane.

Kuna juhus on vaatenurga küsimus, ei ole tihtilugu sugugi mitte lihtne ses osas ühele nõule saada. See, mis ühele tundub ülimalt jahmatav, on teise meelest labane. Seda peabki silmas Müncheni koomik Karl Valentin, filosofeerides tema seisukohast uskumatu juhuse teemal: „Te mõelge vaid, kõnnime meie eile semuga mööda Kaufingeri tänavat ja kõneleme parasjagu ühest jalgratturist – ja samal hetkel, kui me tollest jalgratturist räägime, ilmubki korraga üks mees ratta seljas.” „Ja edasi, mis ta siis tegi?” pärib tema vastas istuv kapellmeister. „Mitte kui midagi! Edasi sõitis.” „No aga selles ei ole ju midagi erilist, kui Kaufingeri tänaval keegi jalgrattaga vastu tuleb! Seal sõidab iga paari meetri tagant keegi rattaga!” Kapellmeister on hämmastuses, kuid Valentin ei lase end häirida: ”Jah, aga mitte siis, kui sellest räägitakse!”
Nii võiksid nad vaidlema jäädagi, sest õigus on mõlemal: kapellmeister mõistab juhust selle sõna esimeses, koomik teises tähenduses.

Lootus ja hirm

Olgu siis tegu ebareeglipärase sündmuse või soovimatu seosega – juhused paeluvad meid, kuna ei allu ilmselgelt meie mõjutustele. Siiski jälgime neid segaste tunnetega – positiivsed üllatused on imelised, kuid mitteteadmine sellest, mida toob tulevik, võib olla vägagi koormav. Ebakindlus tähendab stressi.

Niikuinii täidavad ohud meie meeli rohkem kui head väljavaated. Evolutsioon on loonud hirmu signaaliks, et kaitsta meid ohtude eest. Seepärast pääseb alati, kui meil on ühevõrra põhjust kartuseks ja lootuseks, ülekaalukana mõjule negatiivne tunne. Sageli on mure tugevam koguni siis, kui meil oleks objektiivselt rohkem põhjust rõõmsaks ootuseks. Nii on loodus meid lihtsalt loonud.

Seepärast on inimesed alati püüdnud kõrgemaid jõude mõjutada – enamasti selleks, et kaitsta end häda ja viletsuse eest, mõnikord ka selleks, et oma õnnele kaasa aidata. Koputada kolm korda vastu puud, riputada talisman võtmerõnga külge, annetada jumalaemale küünal – kui sellest otsest kasu polegi, ei saa see ka midagi kurja teha, ja iseenda rahustamiseks on sellistest ettevaatusabinõudest igal juhul abi. Kuid kas leidub tõepoolest instantse, mida on võimalik sel kombel ümber häälestada?

Isegi kõige kainema mõistusega inimesed on selles küsimuses lootusetult ambivalentsed, nagu oli taanlasest Nobeli preemia laureaat Niels Bohr, kes tänapäeva aatomifüüsika isana tunnistas juhuse osa seni rangelt mehhanistlikus loodusteaduses. Sellele vaatamata rippus tema suvemaja ukse kohal hobuseraud, nagu kolleegid öelda teadsid. Kui tal külas olevad füüsikud tähendasid, et just tema peaks ju kõige paremini teadma, kuidas need asjad tegelikult on, tavatses Bohr naeratades vastata: „Sellest on abi ka siis kui sellesse ei usuta.”

Ebakindel maailm

Paljudel inimestel on tunne, et kõik, mis toimub nende ümber, kipub neil üle pea kasvama. Sest maailm on muutunud nii ebaülevaatlikuks ning eeskätt ettearvamatuks, et me tunneme end üha sagedamini juhuse mängukannina. Kaks kolmandikku kõigist lääneeurooplastest usub, et järgmine põlvkond elab ebakindlamas maailmas kui tänane.

Tänaste kuuekümneaastaste jaoks oli veel üsnagi ettearvatav, kuidas nende elu kulgeb. Kes näitas sõjajärgsel Saksamaal üles tublidust, võis loota head elujärge ning töökohta kuni pensionile jäämiseni. Tänapäeval on selline asi nagu karjääri planeerimine üsna ajast ja arust. Kõrgelt kvalifitseeritud ametnikud, keda veel äsja kalli raha eest tööle palgati ning kellele suuri lootusi pandi, kohtuvad tööametis taas – sest firmal jäid oodatud tellimused saamata, töökoht langes mõistetamatu ühinemise ohvriks või muutis juhatus lihtsalt meelt.

Loomulikult on inimesed alati riskidega kokku puutunud. Kuid minevikus olid vaenlased tavaliselt ammu teada: haigused niitsid nõrgemaid maha, ikaldused põhjustasid taluperedele nälga, naised heitsid nurgavoodis hinge. Ja mõnikord hävitasid loodusjõud tervete aastakümnete pingutused: laviinid matsid alpikülad enda alla, tormist tingitud veetõus viis Põhjamere rannikul Põhja-Friisi saarte elanikel maa jalge alt. Ning ometi elasid inimesed, keda see kõik tabas, ülevaatlikumas maailmas. Iga inimene teadis, mida tal tuleb karta – ning millele ta võib loota. Lõppeks olid ka tema võimalused oma elu kujundada piiratud, samuti noormeeste või neidude hulk, kes abikaasana kõne alla tulid.

See on nüüd muutunud. Me kohtume inimestega kõigist maailmajagudest, armume reisidel ja arendame üle kontinentide ulatuvaid kaugsuhteid. Tehnilised uuendused nagu internet kujundavad pöörase kiirusega töömaailma ümber. Kõigest viie aastaga kasvavad „uue majanduse” ettevõtted – ja varisevad veel kiiremini taas kokku, sadade tuhandete inimeste lootused ühes nendega. Levivad senitundmatud epideemiad nagu SARS või aids. Müür langeb, üleöö saavad Saksamaa ja Euroopa uue ilme. Ning see, mis toimus 2001. aasta 11. septembril, on enamiku inimeste jaoks tänini käsitamatu.

Isegi ekspertidelt on tänapäeval liiga palju nõuda, et nad annaksid prognoosi kas või lähituleviku kohta. Sest tehnika tormiline progress, meediaühiskond oma uusimate teadete tulvaga kõikjalt maailmast ning üha tugevam globaalne ettevõtete ja riikide omavaheline põimumine on muutnud arengud ebaülevaatlikuks. Üha enam näivad ajaloo käiku määravat väikesed, juhuslikud sündmused. Kelle oleksid sakslased valinud oma liidukantsleriks, kui 2002. aasta suvel ei oleks Elbe üle kallaste tõusnud? Kuidas oleks ajalugu kujunenud siis, kui al-Qaida-pilootide lennuõpetajatel oleks tekkinud kahtlusi? Ja milline näeks maailm täna välja, kui paarsada pensionäri ei oleks Floridas 2000. aasta presidendivalimistel oma hääletussedelist valesti aru saanud?

Teadmatus varjab võimalusi

Me vaatame tulevikule näkku selgemalt kui iial varem. Kõigi kaebuste juures meie ühtseks võrguks ühendatud maailma riskide üle jääb meil siiski sageli kahe silma vahele, milliseid võimalusi see pakub. Näiteks võib mõni töötu sotsiaaltöötaja üleöö muinasjutuliselt rikkaks saada, kuna on oma tütre tarvis õigel ajal õige loo üles kirjutanud. Keegi ei osanud Joanne K. Rowlingule sellist edu ennustada – eriti veel eksperdid kõigis neis kirjastustes, mis tema esimese Harry Potteri romaani tagasi lükkasid.

Ja kas teie oleksite 1988. aastal julgenud kihla vedada selle peale, et Saksamaa on peagi jälle ühendatud – täiesti vägivallatult? Selle otsustava sündmuse eest oleme tänu võlgu juhusele. 9. novembril 1989. aastal loeb Ida-Berliini poliitbüroo liige Günter Schabowski käivitatud kaamerate ees hämmeldunult ja oma valitsuse teadmata ametlikult ette sedeli, mille keegi on talle pihku pistnud: nüüdsest tohib välja rännata. Uudis levib välgukiirusel, piiriväeosad lahkuvad juubeldavate rahvamasside silme all.

Kes tahab nii kompleksses maailmas toime tulla ja end koduselt tunda, teeb targasti, kui tutvub lähemalt juhuse fenomeniga. Sest kindlus ei ole enam kusagil garanteeritud. Kes püüab aga uurida ettenägematut, mõistab, et juhus tähendab kõike muud kui kaost. Ka kõik ilmselgelt juhuslik allub teatud seaduspärasustele. Et neid läbi näha, tuleb meil juhust lähemalt tundma õppida. Nii ei leia me mitte ainult vastuseid küsimustele, mille ette uskumatud sündmused meid ikka ja jälle seavad, vaid tunneme end ka vähem elu õnne ning õnnetuse vaheldumise meelevalda jäetuna. Vaid see, kes on tuttav põhimõtetega, mis peituvad õnnelike juhtumite nagu isa ja poeg Bagshaw taaskohtumise – ning miljonite sakslaste oma – taga, saab meie aja võimalusi ära kasutada.

Miks meil tuleb arvestada ebatavaliste asjaoludega

Üks mees möödub tormise ilmaga kraanast. Kergelt kõikuv kraana tõstab parajasti üles alusetäit telliskive. Selsamal hetkel pudeneb aluselt paar kivi. Üks kivi kukub mehele pähe. Kuid kuna kümnendik sekundit enne seda on keegi teisest tänavaservast teda nimepidi hõiganud, pöörab mees ümber. Nii riivab kivi ainult kergelt tema oimukohta ning ta pääseb lahtise haavaga.
Juhus? Nagu öeldud, nimetame juhuslikeks sündmusi, mida me ei oska teisiti seletada. Õnne meie kangelase õnnetuses aga suudame me näiliselt põhjendada: on võimalik mõista iga üksikut asjaolu, mis viis selle ohtliku vahejuhtumini. See, et sõber parasjagu teed mööda tuli ja meest kõnetas, päästis arvatavasti tema elu. Teisest küljest: kui ta ei oleks just sel hetkel kraana all seisnud, ei oleks kivi teda üldse tabanud. Ja kui ehitustöölised oleksid ohutuseeskirju täpsemalt järginud, ei oleks telliskivi libisema pääsenudki.

Stefan Klein „Kas kõik on juhus?“ Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu