Foto on illustratiivne Foto: Martin Dremljuga
Paljud naised ei tahagi soovimatust ja vägivaldsest suhtest välja tulla, kirjutab Gavin de Becker raamatus „Kuidas tajuda ohtu“. Üks põhjus võib olla majanduslik sõltuvus, aga mees võib iga päev näidata ka oma suuremeelsemat külge ning see annab naisele jõu ja lootuse, mis hoiab teda lahkumast.

Mul on eredalt meeles öö, kui me lapsepõlves õega kell kaks pärast tundidepikkust vägivalda uksest välja jooksime. Kartsime koju tagasi minna ja helistasime automaadist politseisse ning teatasime kahest ula peal lapsest, meid korjati üles ja viidi vangimajja, kus me olime väljaspool ohtu. Tänu sellele kogemusele ja eelnenud aastatele, mis mu lõpuks niikaugele viisid, mõistsin, et paljud naised jäävad sellelsamal põhjusel, miks olin jäänud mina: tolle ööni polnud mulle ükski teine võimalus pähegi tulnud.

Enne seda ööd ei oleks te saanud mind sundida oma pere juurest lahkuma, nii nagu mina ei saa sundida teid lahkuma oma pere juurest kohe praegu.

Nagu peksasaanud laps, tunneb ka läbipekstud naine ülevoolavat kergendust, kui kole on möödas. Ta satub sellest tundest sõltuvusse. Halvasti kohtleja on ainus inimene, kes võib anda rahu hetki, näidates mõnda aega oma päikeselisemat poolt. Seega on halvasti kohtleja käes võti halvasti koheldatava inimese heaolutunde juurde. Halvasti kohtleja muudab musta mustemaks ja valge valgemaks ning mida halvemaks halvad ajad muutuvad, seda paremad on vastukaaluks head ajad. Lisaks tõsiasi, et läbipekstud naine on saanud sellise närvivapustuse, et usub, et iga kohutav vahejuhtum võib olla viimane.

Miks mõni tunneb, et peksasaamine ei õigusta lahkumist? Saada peksa ja olla sunnitud mitte vastu hakkama on eriti laostav piinamisviis, sest see suretab ohvris instinktiivset enesekaitse reaktsiooni. Selle kõige sügavama ja loomulikuma instinkti jalge alla tallamise tagajärjel hakkab inimene uskuma, et ta polegi kaitset väärt. Kui peksab „armastatud inimene”, tõstatub konflikt kahe instinkti vahel, mis iial ei peaks omavahel võistlema: instinkt jääda ohutusse keskkonda (perekond) ja instinkt pageda ohtlikust keskkonnast. Nagu kiigel kaalub instinkt perekonda jääda üles konkreetsete valikuvõimaluste puudumise teisel pool. Selle vildaka kiige maa peale saamine võtab rohkem energiat, kui paljudel ohvritel on.

Tavaliselt ei suuda mitte mingisugune loogika peksa saanud naist liikuma panna, veenmine nõuab emotsionaalset käigukangi, mitte statistikat ega moraalseid targutusi. Püüdes keelitada naisi vägivaldseid suhteid katkestama, näen esiteks nende hirmu ja vastuhakku. Mulle meenub pikk jutuajamine Janine’iga, kolmekümneaastase kahe lapse emaga, kes näitas mulle politsei tehtud fotosid oma vigastustest pärast järjekordset peksmist. Ta kõneles mulle innukalt oma abikaasa piinamistest ja oli sama innukas talle vabandusi otsima. Kuigi viimati murdus tal kolm roiet, läks ta mehe juurde üha tagasi. Ma küsisin temalt, mida ta teeks, kui tema teismeline tütar saaks oma kallima käest peksa. „Noh, arvatavasti ma tapaksin selle poisi ära, aga üks asi on kindel: ma ütlen tüdrukule, et selle poisiga ei kohtu ta enam kunagi.”

„Mis vahet on sinul ja sinu tütrel?” küsisin ma. Janine, kes oskas kiiresti oma abikaasa käitumisele vabandusi leida, ei osanud enda kohta midagi kosta ning ma pakkusin talle ühe vastuse välja: „Vahe on selles, et sinu tütrel oled olemas sina – ja sul endal pole kedagi. Kui sa sest olukorrast kohe välja ei tule, pole ka su tütrel varsti kedagi.” See kajas Janine’is vastu, sest see oli tõsi: tal puudus enesekaitse. Juba lapsepõlves oli see refleks viga saanud ning tema abikaasa peksis selle lõplikult temast välja. Ometi jäi peale ta instinkt kaitsta oma last ja nende õnneks oli ta viimaks suuteline lahkuma.

Paljud läbipekstud naised ei näe lahkumises väljapääsu, ometi on naine minu arvates esimest korda peksa saades ohver ja teine kord vabatahtlik. Iga kord pärast teleintervjuusid või loenguid, kus ma seda väidan, võtavad minuga ühendust inimesed, kelle arvates ma ei mõista peksmise dünaamikat ning ei saa aru sündroomist”. Tegelikult on mul sügav ja isiklik arusaam sündroomist, aga ma ei jäta kunagi kasutamata võimalust selgitada, et jäämine on valik. Nendelt, kes vastu vaidlevad, küsin ma: kas see on valik, kui naine lõpuks lahkub või on ka see sündroom, mis peab lahkumist tahtmatuks? Ma arvan, et naise jaoks on oluline vaadelda jäämist kui valikut, sest vaid siis saab vaadelda lahkumist kui valikut ja alternatiivi.

Ja kui me ka heidame kõrvale naise osaluse, nagu poleks temal mingit valikut, mis siis mehest saab? Eks me või ju viidata tema lapsepõlvele, tema kindlusetusele, tema räsitud identiteedile, tema kontrollimisejanule ja öelda, et tema käitumine on sündroomi poolt liiga määratud ja pole seetõttu enam vabalt valitav? Kõiki inimkäitumisjooni saab möödanikuga selgitada, aga see neid ei vabanda ja vägivaldsed mehed peavad oma tegude eest vastutama.
Ükskõik, keda me ka süüdistada ei võta, vastutavad mõlemad vanemad, eriti kui asja on segatud lapsed. Mõlemad vanemad teevad kohutavat kahju oma lastele (mees rohkem kui naine, aga siiski mõlemad vanemad). Lapsed õpivad kõige rohkem eeskuju järgi, ja kui ema võtab hoobid vaikides vastu, hakkab tegema nii ka tütar. Nagu isa hoope jagab, hakkab seda tegema ka tema poeg.

*
Paljudel peksjatel on kontroll raha üle, nad võimaldavad naisele vähest juurdepääsu pangaarvele või isegi rahalisele informatsioonile. Mõni kontrollib päevakava, autovõtmeid, suuremaid oste, riietevalikut, sõpradevalikut. Peksja võib olla heasoovlik kontrolliveidrik lähedase suhte algstaadiumis, aga muutub hiljem kuritahtlikuks kontrollisoerdiks. On ka teine iseloomulik joon: ta karistab ja ülendab etteaimamatult, nii et iga päev, iga hetk võib ta näidata oma suuremeelsemat külge, oma mesinädalate palet, ja see annab naisele jõu, mis hoiab teda lahkumast: lootuse. Kas mees teeb seda kõike kurjade kavatsustega? Ei, see on osa tema ettekujutusest, kuidas säilitada armastust. Lapsed, kes ei õpi ootama ja vastu võtma armastust loomulikul teel, kasvavad täiskasvanuiks, kes leiavad teisi mooduseid selle saamiseks.

Kontrollimine võib mõnda aega või isegi pikka aega rahumeelselt toimida, aga siis hakkab mees järk-järgult üha vaenulikumaks muutuma. Ta teeb kõik, et asju oma kontrolli all hoida, aga tema naine on muutunud ja see paneb mehe kannatama. Tegelikult sobib siia suurepäraselt budistlik inimkannatuste määratlus: „Klammerdumine selle külge, mis muutub.” Kui mees selles olukorras ei taipa, mis tema sisemuses toimub, kui abikaasad ei lähe nõu saamiseks teraapiasse, on lahenduseks vägivalla kasutamine.

*

Üks kõige tavalisemaid eksimusi kallima või kaasa valimisel põhineb potentsiaali prognoosimisel. See on tegelikult prognoosimine, missugused soovitud elemendid võiksid lisanduda erinevates olukordades. Ta ei tööta praegu, aga ta võiks kindlasti edukas olla. Temast saab suur kunstnik, aga loomulikult ei saa ta maalida praeguste olude juures. Ta on neil päevil veidi närviline ja agressiivne olnud, aga ehk see läheb mööda, kui ta end sisse seab.

Pange tähele sõnu: ei tööta, ei saa maalida, on agressiivne. Isiku praegune tegevus on kontekst tõepärasele prognoosile, ja abielluda mehega potentsiaalsusele tuginedes või palgata töötaja ainult potentsiaalsuse baasil on kindel intuitsiooni eiramine. Potentsiaal viib meid ju kujutlustesse, kuidas asjad võiks olla või peaks olema ja eemale sellest, kuidas nad on praegu.
Abikaasa piinajad on sageli inimesed, keda nende ohvrid on tihti kirjeldanud kui „kõige armsamad, õrnemad, kenamad ja tähelepanelikumad”. Tõesti-tõesti, paljud olid sellised kooselu alguses ja sageli ka edaspidi – vägivaldsete intsidentide vahepeal.
Aga isegi kui need mehed on alguses sageli kenad ja õrnad, on hädaohumärgid alati olemas. Kuid ohvrid ei taha neid alati näha.

Gavin de Beckeri „Kuidas tajuda ohtu“ ilmus Maalehe ja Varraku raamatusarjas „Tarkusepuu