21. jaanuar – 42. sünnipäev. (Valdo oli koos Villega ema juures Elvas. Elsat nendega ei olnud. Elsa ei suhelnud Valdo sugulastega ja ta oli üldse sageli perest eemal.)
Toon Saksa napsi, Ungari konjakit, Poola veini. Segan kokteili ja teen Beauf à la Tatari … Viimati olin oma sünnipäeval ema juures Elvas 1944. aastal – 26 aastat tagasi. Mõnus istumine külalistega. Ville magama kell 4.01 … Villel on kolm päeva kõht kinni olnud. Nali – isale on parim sünnipäevakingitus potitäis kakki!
28. jaanuar – eetris on „T25at” 250. saade. Sõpradele kingitused – piip, nahaneedid, sigarid, Elsale – kreem, juuksevedelik, kingad, džemper (rinnaümbermõõt 98, suurus 42, II kasv), käekott (valge), kardinad.
17. veebruar – Ville sünnipäev. Koosistumine kuni hommikuni. Raske, kuid ootuspärane päev. „Tärnid” otsas. „Matra” on mürk. Päevane uni. Saate teema on hea – Dresden, Aare Tiisväli on hakkamas, kuid ma siiski palun, et jätame tänase saate ära …

Saade jäetigi ära. Pandi seletuskirjas on öeldud:

Kuigi keegi pole selle vastu seni ametlikult mingit huvi ilmutanud, on mulle kuulujuttude põhjal jäänud mulje, et ETV kolleegium tunneb teatud ametialast huvi 18. veebruaril 1970 saate „Täna 25 aastat tagasi” nr. 257 ärajäämise, täpsemini – edasilükkamise põhjuste vastu. Saade lükati edasi seetõttu, et poolteist tundi enne selle algust näitas tavaline ETV WC peegel, et sellise näoga kommentaatorit (resp. mistahes esinejat, kes ei astu üles just surmalaagrist pääsenute saates) ei tohi mingil juhul lugupeetud televiisorivaatajatele näidata, eriti hilisõhtul, kui lapsed magama lähevad. See madaldaks soovimatult vaatajaskonna arvamust ETV kohta, igatahes rohkem kui saate vaikne, hüsteeriata ärajätmine või edasilükkamine … Proovige paar-kolm aastat järjest magada igal öösel, rusikas pea all, et mitte kuulda padja kaudu kostvaid südamelööke, mis ei kõlba kuhugi … Olgem lõpuks dialektilised ja huvitugem, millest selline veider töösüsteem tekkinud on. Kahjuks ei oska seda seletada.

Nähtavasti tuleks algpõhjust pärida nendelt: Kes vaatavad väga rahulikult pealt, kuidas ETV kõige pisem saategrupp juba ligi 4 aastat ületab keskmiselt 8−10 korda meie TV tavalist viljakusnormi. (Siin ei ole üldse arves juubelilaulupidu jt. pisisaated, mis jäägu tegijate harrastuseks nagu margikorjamine jms.)

Kes ei ole vaevaks võtnud osutada mingisugust tähelepanu faktile, et kui saategrupp täidab 8 normi, siis asendab ta juba 32 inimest või vähemalt 16. Ammustest aegadest antakse juba leiutasuks 1/3 leiu väärtusest. Vahest oleks seda palju. Kuid iga artelli juhatus eraldaks kindlasti tööjõudu brigaadile, kes lööb 8−10 korda rohkem kontsaplekke kui teised.

Kes on kõik need 4 aastat nähtavasti arvanud, et „NB!”, „Eve jahionn” jt. saated vajavad tõsist tegemist, „T25at” aga kukub iseenesest toimetuse lauale nagu küps viinamarjakobar.
Võin lugupeetud kolleegiumi lohutada veksliga, et kaua see närvesööv saatesari enam ei kesta. Isegi mammut oleks juba hingusele läinud. Ajakirjanikud peavad vastu kauem, kuid samuti mitte igavesti. Nähtavasti on otstarbekas nendel teemadel mõttevahetust jätkata Pravda toimetuse esindaja osavõtul, kes pühendas meie grupile jt. joonealuse, milles jäi analüüsimata, kuidas seda sarja tehakse.

Teatud huvi võiks see pakkuda ka Nõukogude Armee Poliitilise Peavalitsuse vastavale osakonnale, kes on meid mõnelgi ekspeditsioonil lahkesti abistanud ja tunneb huvi sarja ilmumise vastu vene keeles (raamatuna). Kuid need detailprobleemid katsume lahendada oma napil jõul, kui jooksev töö selleks aega jätab.

Nagu lugeja märkab, on Pant seda seletuskirja koostades kuraasi täis ja kasutab isegi ähvardavat tooni. Ta on irooniline. Käitub nagu süvaveekala, keda miski ei puuduta. Lugegem edasi.

Kui kolleegium aga soovib ennast kirjalikult väljendada käskkirjade jms. kujul, millest naised puhvetis juba mõnda aega kõnelevad, siis jääb soovida ainult kordaminekut ja kirjavahemärkide heatahtlikku pruukimist sekretäri poolt. Kui võimalik, paluksin paljundada vastavat dokumenti suuremas tiraažis ja tintipidaval paberil. Siis ei peaks me järgmise saate eel (nagu seni) paberit varastama, vaid murraksime pärast dokumendiga hoolikat tutvumist selle kokku ja kirjutaksime selle teisele küljele „Täna 25 aastat tagasi”.
Võiduni on jäänud ainult 66 päeva.

Juhtkonna poolt järgnesid sanktsioonid. Pant määrati madalamale ametikohale palgaga 120 rubla kuus. Enne oli tema palk 170 rubla kuus.

Programm oli vaja lõpule viia. Mammutsari pooleli jätta oleks olnud sama võimatu, kui ajada tsirkusest välja piletiga publik. Pant võttis ennast kokku ja püüdis maksimaalselt kombekas olla. Head kombed koosnevad väikestest ohverdustest. Neid ta üritas teha. Saatesarja „Täna …” apoteoos oli 8. mail 1970. Pant oli lubanud tuua ekraanile reportaaži sündmusest, millest keegi tema vaatajaskonnast polnud osa võtnud, ka ta ise mitte. 25 aastat hilinenud reportaaž otse sündmuskohalt – kapitulatsiooniaktile alla kirjutamise tseremoonia.

Nii filmikaadrid kui ka helid olid eetris naturaalsel kujul – dokumentaalsed. Teksti autor ja esitaja – Valdo Pant. Ta astus stuudiosse silmnähtavalt ärevalt, otsekui viimast välja pannes, nagu oleks Suure Prantsuse revolutsiooni eelõhtu ja iga hetk võivad ilmuda sankülotid. Kuid samal hetkel, kui režissöör märku andis, kaamerad tööle hakkasid ja mikrofon avanes, oli Pant rahulik nagu alati. Ta valitses täiuslikult nii iseennast kui auditooriumi.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Reportaaži kulminatsioon on niisugune:

Mõne minuti pärast algab siin, Karlshorsti endises sõjakoolis, hitlerliku Saksamaa kapitulatsiooniakti allakirjutamine. Saali ilmuvad marssalid, kindralid, admiralid. Ruum pole suurem kui 150−200 ruutmeetrit. Laud meenutab suurt E tähte. Keegi edasi- tagasi sagiv filmioperaator koksab oma kaameraga admiral Barrow’le pähe. Admiral vabandab ettejäämise pärast ja silub naeratades oma paljast pealage. Kuid Berliini komandandi korrapidajad ohvitserid on naljast kaugel. Enne kui vaene filmimees on kolmenigi lugeda jõudnud, on ta koos kaameraga juba saalist väljas. Läbi häda saab ta kaamera ukse vahelt assistendile anda … Ruum on tulvil. Mõned kindralid, kes saabuvad veidi hiljem ning laudade taga ei jätku istekohti, avastavad külgukse juures väikese eraldi laua, mille taga on kolm tooli, ning istuvad sinna. Kohe sammub nende juurde ohvitser ning sosistab neile midagi kõrva. Kindralid hüppavad püsti, nagu oleksid istunud miinile – see väike eraldi laud on reserveeritud kaotajatele, purukslöödud Wehrmachtile.

Kell on 00.05. Lävele ilmub feldmarssal Keitel. Ta on punaste lõkmetega kuues, rüütlirist kurgu all. Marssal Žukov pärib Saksa delegatsiooni volitusi. Keitel ulatab sõnatult mapi.

Allakirjutamine on alanud. Keitelil, kes kõigest jõust on püüdnud säilitada jahedat väärikust, ütleb jõud üles. Tema ilme muutub kirjeldamatuks. Käed otsivad laualt tuge. Ta rebib närviliselt parema kinda käest. Üksteise järel kirjutavad kapitulatsiooniaktile alla liitlaste esindajad. Keitel noogutab peaga ning annab vasaku käega märku, et akt juba tema ette toodaks. Marssal Žukov ütleb: „Ei! Saksa väejuhatuse esindaja tulgu siia ja kirjutagu alla siin, sellel laual!”

Vahemaa ei ole pikk, kuid tuleb ikkagi tõusta ja minna. Keitel kahvatub. Tema näole ilmuvad higipiisad. Kinnastatud käsi tõmbab mehaaniliselt üle lauba ja jätab sinna sinise joone – kinnas oli tindine.

On juba 9. mai. Kell on 00.43. Kohalik aeg Berliinis näitab kaheksanda mai hilisõhtut, 22.43. Lääneliitlaste Greenwichi aja järgi on 8. mai õhtu kell 21.43.
RUUMI TAUST, APLAUS, ÕNNITLUSED, HÜÜDED …

Nüüd oleks nagu puhastav äike käinud üle Karlshorsti. Mis toimub selles ajaloolises ruumis praegu, on kirjeldamatu. Väärikad kindralid ja admiralid, kokad, kolonelid, kirjanikud, polkovnikud, filmioperaatorid ründavad ühisrindena koosolekulauda ning haaravad sealt mälestuseks sulepäid, tindipotte, pliiatseid, paberilehti, narsaaniklaase, kirjapresse ja kõike muud, mis aga pihku puutub − ja mis veel paljude aastate pärast meenutab seda öötundi Berliinis.

Pärast seda tagantjärele tehtud reportaaži eetrisse saatmist kirjutas Pant oma mammutsarjast ajalehes Sirp ja Vasar eneseirooniaga: „Sellist sõnamassi pole varem ühel teemal ja ühise sildi all kunagi eetrisse toimetatud. Mõistagi ei saanud seda teha märkamatult, see oleks olnud niisama võimatu, kui minna märkamatult puhkpilliorkestriga sõjaväeparaadile.”

Kuus aastat hiljem, mais 1976, ilmusid ajalehe Noorte Hääl rubriigis „Meie sõbrad, meie tuttavad” Valdo Pandi vastused toimetuse küsimustele:

Kõnelete tihti sõduriteest. Kui pikk oli teie oma sõduritee?

Kõrgem ülemjuhataja (Stalin) sõitis kogu pika sõja jooksul üheainsa teadaoleva erandiga ainult umbes 35+35 km, see tähendab Kremlist Kuntsevosse (seal asus Stalini suvila) ja tagasi. Minul oli see tee pikem. Mis parata, et teened pole mõõdetavad kilomeetritega.

Kuidas saate nii palju rääkida sõjast, kui ise pole lahingus käinudki?

Et arvustada omletti, ei pea tingimata muneda oskama.

Milline nähtus elus või inimeses viib teid kõige rohkem rööpast välja?

Alatus. Ebaausus. Egoism. Oma tühise mina upitamine mistahes vormis on alatus, mida peame jälestama nagu pidalitõbe, surmalaagrit või magava lapse löömist.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.