Ajakirjade Kirjastus
Warren Edward Buffett sündis 30. augustil 1930. aastal Omahas Nebraska osariigis. Tema varanduse suuruseks hindab Forbes üle 72 miljardi dollari ja ta on koos Bill Gatesiga maailma rikkamaid inimesi.

Tema oli seitsmes põlvkond neist Buffettitest, kes Omahat oma koduks pidasid. Esimene Nebraska Buffett avas 1869. aastal toidukaupluse. Ka Buffetti vanaisa pidas toidukauplust ja palkas tööle noore Charlie Mungeri, Berkshire Hathaway tulevase aseesimehe. Buffetti isa Howard oli kohalik börsimaakler ja pankur, kellest hiljem sai vabariiklasest kongresmen.

On räägitud, et Warren Buffettit võlusid arvud juba sünnist saati. Tegu võib olla liialdusega, kuid on vettpidavaid tõendeid, et juba enne lasteaeda minekut olid tal arvutusmasina võimed. Noore poisina istus ta koos oma parima sõbra Bob Russelliga Russellite perekonna verandal ja nad jätsid meelde mööduvate autode numbreid. Pimeduse saabudes läksid nad Bobiga majja, laotasid põrandale Omaha World-Heraldi ja loendasid, kui mitu korda iga täht lehes esines. Seejärel kandsid nad oma arvutused märkmikku, justkui oleks tegu äärmiselt salajase informatsiooniga.

Üks noore Buffetti kõige hinnatumaid mänguasju oli tädi Alice’ilt saadud kingitus; tädile meeldis omapärane, kuid väga tore vennapoeg ning ta tegi talle vastupandamatu pakkumise. Kui poiss oma spargli ära sööb, annab ta poisile stopperkella. Buffett oli sellest täpsest loendusmasinast suisa hüpnotiseeritud ning kasutas seda oma lõputuis väikse-poisi ettevõtmistes, näiteks marmorkuulide võiduajamises. Tal oli kombeks kutsuda oma kaks õde vannituppa, täita vann veega ning lasta õdedel pillata marmorkuulikesed ühte vanni otsa. See, kelle marmorkuulike jõudis äravoolukorgini esimesena, oli võitja (kasutati ära vanni kallet). Buffett võttis stopperiga aega ja pani iga võistluse tulemuse kirja.

Ent teine kingitus tädi Alice’ilt andis kuue-aastasele Buffettile kätte uue suuna: nüüd polnud ta võlutud mitte ainult arvudest, vaid ka rahast. Esimesel jõulupühal avas Buffett oma kingi ja kinnitas vöörihmale nikliga kaetud rahakarbi müntide hoidmiseks; sellest sai poisi kõige väärtuslikum varandus. Kiiresti leidis ta mitu moodust, kuidas seda hästi ära kasutada. Ta seadis õue laua ja müüs seal kõigile, kes mööda läksid, värvilisi Chicletsi närimiskumme. Ta käis ukselt uksele ning kauples närimiskummi pakikeste ja limonaadiga. Ta ostis vanaisa toidupoest 25 sendi eest kuuese paki Coke’i ja müüs iga pudeli viie sendi eest maha, teenides sellega investeeringult 20 protsenti kasumit. Ta müüs ukselt-uksele ka Saturday Evening Posti ja ajakirja Liberty eksemplare. Igal nädalalõpul müüs ta kohalike jalgpallimängude ajal popkorni ja maapähkleid. Kõigi nende ettevõtmiste puhul oli tal kaasas rahakarp; poiss võttis vastu dollareid ja andis tagasi peenraha.

Kui siiamaani tundub tegu olevat idüllilise lapsepõlvega, siis see muutus järsult, kui Buffetti isa ühel õhtul koju tulles teatas perekonnale, et pank, kus ta töötas, on kinni pandud. Tal polnud enam tööd ja nende säästud olid läinud. Suur majanduslangus oli lõpuks Omahasse jõudnud. Buffetti vanaisa, toidupoe omanik, andis Howardile raha, et aidata tal peret ülal pidada.

Õnneks ei kestnud lootusetuse meeleolu pikka aega. Howard Buffett võttis end varsti kokku ja tõusis uuesti jalule, kuulutades, et Buffett, Sklenicka & Company avab uue äriettevõtte Union State’i hoones Farnami tänaval, samal tänaval, kuhu Buffett ostab hiljem maja, kus paneb aluse oma investeeringute usaldusühingule.

Suure depressiooni mõju – ehkki lühiajaline – tabas Buffettite perekonda raskelt. Noorele Warrenile jättis see sügava ja kustumatu jälje. „Noist esimestest rasketest aastatest tuli ta välja tulvil tungi saada väga-väga-väga rikkaks,“ kirjutas Roger Lowenstein, raamatu „Buffett: The Making of an American Capitalist“ autor. „Ta mõtles sellest juba enne viieaastaseks saamist. Sellest ajast alates ei kadunud see mõte tal enam peast.“

Kui Buffett sai kümneseks, viis isa ta New Yorki. See oli mõeldud sünnipäevakingiks, mille Howard tegi kõigile oma lastele. „Ütlesin isale, et tahan näha kolme asja,“ rääkis Buffett. „Soovisin näha postmarkide ja müntidega tegelevat ettevõtet Scott Stamp and Coin Companyd. Tahtsin näha rongimudeleid tootvat Lionel Train Companyd. Ihkasin näha New Yorgi aktsiabörsi.“ Pärast rongis veedetud ööd suundus Buffett isaga Wall Streetile, kus kohtusid börsitegelase At Moliga. „Pärast lõunat tuli üks kutt kandikuga, millel oli erinevat sorti tubakalehti,“ meenutab Buffett. „Ta valmistas härra Molile sigari viimase valitud lehtedest. Mõtlesin, et vaat sedasi tahan mina ka. Enam paremat olla ei saa: tellimuse peale valmistatud sigar.“

Hiljem tutvustas Howard Buffett oma poega Sidney Weinbergile, Goldman Sachsi juhtivale partnerile, keda tollal peeti Wall Streetil kõige kuulsamaks meheks. Weinbergi büroos oli Buffett lummatud seintel olevatest fotodest ja dokumentidest. Ta pani tähele raamitud originaalkirju ja oli täiesti teadlik sellest, et need olid kuulsate inimeste kirjutatud. Kui Howard ja Sidney rääkisid päevakajalistest finantsküsimustest, siis Buffett ei pannud seda üldse tähele, ta kõndis aina büroos ringi ja vahtis seal leiduvaid esemeid. Kui oli aeg lahkuda, võttis Sidney Weinberg tal ümbert kinni ja küsis naljatlemisi, milline aktsia poisile meeldib. „Temal oli see kõik järgmisel päeval meelest läinud, aga minule süüvis igaveseks mällu,“ meenutas Buffett.

Juba enne reisi New Yorki huvitus Buffett aktsiatest ja aktsiaturust. Ta käis tihti oma isa maaklerikontoris, kus vahtis seinal rippuvaid aktsia- ja võlatähti, täpselt samamoodi nagu Sidney Weinbergi büroos. Sageli sööstis ta kaks trepivahet allapoole otse Harris Uphami maaklerifirmasse. Paljudel maakleritel tekkis sümpaatia selle tüütu lapse vastu, kel ei tulnud kunagi küsimustest puudu. Aeg-ajalt lubasid nad noorel Warrenil aktsiahindu kriidiga tahvlile kirjutada.

Laupäevahommikuti, kui börs oli kaks tundi avatud, veetis Buffett selle aja börsimaaklerite büroos koos isapoolse vanaonu Frank Buffetti ja emapoolse vanaonu John Barberiga. Buffetti sõnul oli onu Frank alati karu ja onu John alati optimistlik pull. Kumbki võistles Buffetti tähelepanu pärast, jutustades lugusid sellest, kuidas nende arvates hakkavad asjad maailmas arenema. Kogu aeg vahtis Buffett otse enda ees börsitelegraafis olevaid pidevalt muutuvaid Trans-Luxi aktsia hindu, püüdes neist aru saada. Igal nädalalõpul luges ta Barron’sis ilmuvat kauplemisveergu. Kui tal isa raamaturiiulil leiduvad raamatud läbi said, siis luges ta läbi kõik investeeringuid käsitlevad raamatud, mis kohalikus raamatukogus olemas olid. Varsti hakkas ta ise börsihindu kirja panema, püüdes mõista silme ees vilksatavaid numbrikorduvusi.

Seetõttu polnud keegi üllatunud, kui 11-aastane Buffett teatas, et on valmis soetama esimest aktsiaosalust. Ent pere olid šokeeritud, kui ta teatas, et soovib investeerida 120 dollarit, raha, mille oli säästnud limonaadi, maapähklite ja ajakirjade müügist. Ta otsustas ettevõtte Cities Service eelisaktsiate kasuks, mis olid ühed tema isa lemmikaktsiad, ning ahvatles ka õde Dorist kaasa lööma. Kumbki ostis kolm aktsiat, investeerides kumbki 114,75 dollarit. Buffett oli uurinud hinnagraafikut, ta oli eneses kindel.

Tol suvel tabas aktsiaturgu tagasilöök, juunikuus langesid aktsiahinnad aasta kõige madalamale tasemele. Mõlemad noored Buffettid nägid, kuidas nende aktsiate väärtus kahanes 30 protsenti. Ei läinud päevagi, mil Doris poleks Warrenit tüüdanud jutuga nende kaotusest. Seepärast, kui Cities Service’i eelisaktsiate hind tõusis 40 dollarini aktsia kohta, müüs Warren nende osalused viiedollarilise kasumiga maha.

Buffetti meelehärmiks tõusis Cities Service’i eelisaktsiate aktsiahind varsti 202 dollarini aktsia eest. Pärast komisjonitasu mahaarvamist arvutas Buffett, et oli ilma jäänud üle 492 dollari suurusest kasumist. Kuna tal oli 120 dollari teenimiseks kulunud viis aastat, arvutas ta välja, et oli äsja loobunud 20 aasta tööviljast. See oli valus, kuid väärtuslik õppetund. Buffett vandus, et esiteks ei lase ta end enam kunagi eksitada sellest, kui palju ta aktsia eest maksis, ning teiseks ei hakka ta kunagi püüdma väikest kasumit. Targas eas – 11-aastasena – oli Buffett omandanud juba ühe olulisima investeerimise õppetunni – kannatlikkuse. (Rohkem selle otsustavast tähtsusest saate teada seitsmendas peatükis.)

1942. aastal oli Buffett 12-aastane; ta isa valiti USA Kongressi ja too viis perekonna Washingtoni. Muutus oli noorele poisile raske. Kuna ta oli õnnetu ja kannatas lootusetu koduigatsuse all, lubati tal aastaks vanaisa ja tädi Alice’i juurde Omahasse tagasi pöörduda. Järgmisel, 1943. aastal läks Warren uuesti Washingtoniga harjuma.

Kuna nüüd polnud Warrenil enam võimalik sõbralikes maakleribüroodes aega veeta, kandusid poisi huvid aktsiabörsilt hoopis ettevõtlusega seotud tegevustele. 13-aastasena toimetas ta kahe ajalehe, Washington Posti ja Washington Heraldi kojukannet. Woodrow Wilsoni keskkoolis sõbrunes ta Don Danlyga, kes nakatus kiiresti Buffetti rahategemise entusiasmiga. Kahekesi panid nad oma säästud kokku ja ostsid 25 dollari eest uuenduskuuri läbi teinud 50 löökkuulimängu masinad. Buffett veenis kohalikku meestejuuksurit lubama neil üks masin tema äris üles seada, poolt kasumist soovisid poisid endale. Esimese päeva lõpus tulid nad ärist läbi ja leidsid oma kõige esimesest masinast neli dollarit peenrahas. Wilson CoinOperated Machine Company laienes seitsme masinani ja varsti tõi Buffett koju 50 dollarit nädalas.

Keskkooli lõpetamise ajaks ulatusid Warreni säästud erinevatest ettevõtmistest 9000 dollarini. Warren teatas keerutamata, et ei näe põhjust ülikooli minna, kuna see segaks tema ärilisi ettevõtmisi. Isa pani aga oma sõna maksma ja sügisel leidis Buffett end Pennsylvania ülikooli Wharton School of Business and Finance kooli nimekirjast. Hoolimata rõhuasetusest ärile ja rahandusele, ei avaldanud ülikool Warrenile muljet. „Ega see mind eriti ei huvitanud, ju ma siis palju teada ei saanud,“ tunnistas ta. Whartoni õppekava rõhus äritegemise teoreetilistele aspektidele, Buffett aga huvitus äritegemise praktilisest küljest – sellest, kuidas raha teha. Pärast kaht Whartonis veedetud aastat (1947–1949) läks ta üle Nebraska ülikooli. Ta tegi ühe aastaga läbi 14 kursust ja lõpetas 1950. aastal. Tollal polnud ta veel 20-aastanegi.

Katkend raamatust "Warren Buffeti edulugu" Ajakirjade Kirjastus AS 2015

http://www.raamat24.ee/warren-buffetti-edulugu/