Wikipedia
Kui üldiselt tähistatakse rahvuspühaga iseseisvuse väljakuulutamist, siis katalaanid mälestavad selle kaotust. Kataloonia pole küll kunagi olnud tänapäeva mõistes suveräänne riik, aga rohkem vabadust ja suurem otsustusõigus oma piirkonna asjade üle oli neil 1714. aastani küll, kirjutab Mirjam Johannes raamatus “Minu Barcelona”.

Paari päeva pärast on 11. september, Kataloonia rahvuspüha. Läheneva tähtpäeva puhul on rõdudele ja aknaorvadesse üha rohkem Kataloonia lippe ilmunud. Kollased-punased toonid annavad tänavale rõõmsa ja paraadliku välimuse. On ka viimane aeg, et Gràcia tänavad saaksid taas natuke värvilisema väljanägemise. Pärast pidustuste lõppu korjati serpentiinid ja lindid kokku ning majade fassaadid jäid kuidagi tühjaks. Ka muidu nii tegusad Gràcia elanikud olid festivali järel kuidagi hajevil ja nagu pärast pingelangust ikka, ei osanud endaga midagi peale hakata. Sedamööda, kuidas 11. september lähemale tiksub, lähevad inimeste silmad särama ja on jälle, mille nimel pingutada.
Kui üldiselt tähistatakse rahvuspühaga iseseisvuse väljakuulutamist, siis katalaanid mälestavad selle kaotust. Kataloonia pole küll kunagi olnud tänapäeva mõistes suveräänne riik, aga rohkem vabadust ja suurem otsustusõigus oma piirkonna asjade üle oli neil 1714. aastani küll. Selle ajani säilitas Barcelona krahvkond oma privileegid ning seadusandlik võim kuulus kohalike aadlike kojale. Kõik see toimus ammu ja oli kõigest hale kaotus Hispaania pärilussõjas, kuid millegipärast tahavad katalaanid seda mäletada. See, kui vapralt barcelonalased toona oma linna kaitsesid, sai müüdiks ja on tänapäeval üks katalaanide rahvusluse tähtsamaid pidepunkte. Loomulikult on neid, kelle arust katalaanide rahvuslus ja iseseisvuspüüdlused on eelkõige seotud Hispaania majanduskriisiga ja mitte teise identiteediga. Ei ole mõtet eitada, et kriisiaastatel on iseseisvuse pooldajaid juurde tulnud. Kuid mina neid selles ei süüdista. Piisab sellest, kui elada siin kolm nädalat ja lugeda iga päev ajalehti: politseivägivald, rahapesu, korruptsioon, tööpuudus, koduta jäänud inimesed. Midagi on mäda Hispaania riigis ja päästku end, kes suudab. Praegust võimujaotust vaadates on selge, et katalaanid pole kapteni rollis, kes koos laevaga põhja peaks minema. Pigem on nad rotid, kes esimesena lekkivalt aluselt kuivale maale üritavad saada. Küsimus on ainult, kuidas. Paremat lahendust tundmata kavatsen koos Ruthi perekonnaga meeleavaldusele minna ja Kataloonia lippu kõrgel hoida. 11. september 2012 – need on minu Barcelona ristsed.

Vaatame Ruthiga telekast 11. septembri hommikuste ürituste ülekannet. Ühes Barcelonast kauges külas peab poliitikute koorekiht ilusaid kõnesid ja loetakse katalaanikeelset luulet. „Jah, nii korrektsed on nad kõik! Oi, kui hästi räägivad, aga näe meeleavaldusele ei julge tulla,“ sisistab Ruth läbi hammaste. Meeleavalduse lõpp-punkt on Ciutadella park, kus asub Kataloonia parlamendihoone. Seal annavad aktsiooni korraldajad rahvasaadikutele edasi sõnumi, et iseseisvuse nimel tuleks hakata astuma konkreetseid samme. „Varsti lendavad nad kõik iseseisvuse tuules! Need selgroota poliitikud! Nad lihtsalt ei kujuta ette, kui palju meid täna on. Kui neil on vähegi südametunnistust, saavad nad aru, et on kaotanud ühe suurpäeva meie ajaloos. Mõtle, isegi sina oled siin, et meiega koos võidelda, aga nemad ajavad ainult sooja õhku suust välja,“ jätkab Ruth solvunult. Kohalik poliitiline eliit on võtnud toimuva suhtes neutraalse hoiaku ja meeleavaldusel osaleda ei kavatse. Ühes on Ruthil kindlasti õigus: mitte keegi ei oska ennustada, kui palju iseseisvuse nimel marssivaid katalaane täna Barcelona tänavatele koguneb. Kõik bussid-rongid, mis 11. septembril Kataloonia eri otsadest piirkonna pealinna toovad, müüdi kahe päevaga välja. Poliitikute kõnede vahepeale näidatakse telekas linna piiril ummikus seisvate sõiduautode kolonni. Täna läheb veel märuliks!

Mirjam Johannes “Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses”, kirjastus Petrone Print

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-barcelona/