Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.”

Vai rand Kreetal.

Paar päeva enne Kristuse ülestõusmist käib meie kiriku teenistuses olev papp kodusid õnnistamas ja pühitsemas, aga muidugi mitte kõiki, ikka ettetellimisel ja sümboolse tasu eest.
Ühel aastal tuleb ka Mihalisel himu meie kodu pühamaks saada ning ta teatab mulle järsku, et tunni aja pärast on pater Vassilis meie juures. Ma ei ole sellest mõttest just ülearu vaimustuses, sest kindlasti peab sellisel juhul jälle mingite kindlate reeglite järgi istuma ja astuma.
„Kuule, kohenda natuke elamist, kõik on nii sassis,“ saan karmi korralduse.
Viskan toolileenidel vedelevad riided kappidesse ning pesen kraanikausis oleva nõudehunniku kuulekalt ära.
„Kas nüüd on auväärsele papile meie elamine piisavalt kobe?“ küsin naljatades.
„Kuhu sa oled peitnud kõik ikoonid, mis me kingiks saanud oleme? Meil peaks neid kõvasti olema, mis neist saanud on?“ vastab ta küsimusega. „Otsi paar tükki välja, pane siia kaminasimsile!“ Ma olen tõepoolest meie arvukad pühapildid Jeesusest, jumalaemast ja pühakutest peitnud kapisügavustesse, sest minu meelest ei sobi need kuidagi meie elamisse. Kaevan siiski mõned maitsekamad välja, et pappi rõõmustada.
Peagi kuuleme papi ja tema abilise, kerge arengupeetusega teismelise poisikese raskeid samme meie ukse taga. Mihalis avab aupaklikult ukse ja pikas mustas hõlstis nooruke papp Vassilis astub koos argiriietes Kostas-poisiga sisse. Löön kohmakalt ristimärki ning saan kohe etteheite osaliseks: „Nonoh, Jaana, sind ei ole ristimisest saadik kirikus näha. Isegi ristilöömise oled ära unustanud.“

Seejärel õnnistab ta meid ning tänutäheks peame tema kätt suudlema. Ta sirutab oma suure sõrmusega soonilise käe minu poole, nii et mul ei jää midagi muud üle kui vastumeelselt kummarduda ja kiiresti see protseduur ära teha. Seejärel liigub ta viirukipotikest viibutades toast tuppa ning pritsib igat ruumi püha veega. Võime nüüd rahuliku südamega edasi elada, sest meie kodu on kombekohaselt pühitsetud ja saatanast vaba.
Vähem kui kümne minutiga on kõik läbi. Enne lahkumist paneb papp meile veel leebelt südamele: „Katsuge ikka tihemini kirikusse tulla, mitte ainult suurte pühade paiku. Jään teid ootama!“
Mihalis surub kokkuvolditud rahatähe talle seepeale pihku ning me saadame püha tegelase oma pühast kodust välja.
„Palju sa talle andsid?“ huvitab mind papp Vassilise teenistus.
Mihalis kostab mõtlikult: „Kahekümnelise, aga ehk oleks pidanud rohkem andma...“
„Tohoh, selline raha sellise asja eest... Pole paha!“ oskan ma vaid kommenteerida.

Jaana Albri “Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus”, kirjastus Petrone Print 2016

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-kreeta/