Wikipedia
Ametlik statistika näitab, et kolmveerand Norra elanikkonnast on Norra kiriku liikmed, sest suurem osa inimesi ei ole viitsinud väljaregistreerimisega end vaevata. Samas ei mängi religioon nende igapäevaelus mitte mingit rolli, kirjutab Tanel Saimre raamatus “Minu Norra”.

Kui norralased veel Pilvemehesse uskusid ja tema rõõmuks kõrgetes teravatipulistes majades igavaid aeglaseid laule laulsid, kuulus Norra Pilvemehe Kummardamise Süsteemi ühte harusse, mille nimi oli luterlus. Praegu suurem osa norrakaid enam ühtegi organiseeritud religiooni ei järgi, kuigi kuuluvad veel inertsist mõnda kogudusse. Selle põhjuseks on veider süsteem, mille kohaselt iga norrakas, kelle üks või mõlemad vanemad on mõne koguduse liige, saab kohe sündides automaatselt selle koguduse liikmeks. Seega näitab ametlik statistika, et kolmveerand Norra elanikkonnast on Norra kiriku liikmed, sest suurem osa inimesi ei ole lihtsalt viitsinud väljaregistreerimisega end vaevata. Samas ei mängi religioon nende igapäevaelus mitte mingit rolli.

Üks Pilvemehe-aegadest alles jäänud traditsioon on vastlapäev, nagu Eestiski. Siin nimetatakse seda sarnase nimega – fastelavn – ja paljud traditsioonid on samad. Nende traditsioonide seos Pilvemehega on aegade jooksul küll üha hämaramaks muutunud, mõni teab öelda, et vastlapäeval on mingi seos enesenäljutamisega, aga religioon ja rahvatraditsioonid ongi vastuoluline ja ebaloogiline valdkond.

Sööme vastlakuklit ja läheme kelgutama: leiame korraliku mäe ja kuna ühtegi kelku parajasti käepärast pole, siis kasutame suuri musti prügikotte. Plastkott ei ole jäik, nagu kelk olema peaks, seega on iga maapinnamügar meile kehaga tuntav. Kelk on mingil määral ka juhitav, aga plastkott ei ole seda mitte. Need kaks asjaolu teevad sellest vastlakelgutamisest üsna eripärase ja meeldejääva ürituse. Hamidou pole kelgutamist varem isegi mitte pildi pealt näinud ja läheb täitsa hasarti. Ta räägib õhinal, et pidas siiamaani lund ja jääd vastikuteks libedateks ja külmadeks asjadeks. Igas halvas on midagi head, täheldame me filosoofiliselt ja Hamidou tsiteerib mingit asjakohast lõiku koraanist.
Uduse ja nutuse Pilvemehe asemel eelistan ma kummardada päikest. Kohe räägin, miks. Veebruaris nimelt näen ma seda. Ma näen päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, näen ma päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Norrakatele meeldivad igasugu saiakesed, vahvliraudadega küpsetatud vahvlid, koogid ja kohv. Seega on ka päikese taasilmumise puhuks siin eraldi kukkel ette nähtud: solbolle ehk päikesekukkel. See on vastlakuklist veidi erinev, vahukoore asemel on kasutatud mingit kreemi. Sõin minagi päikesekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilvede taha või olin ma parajasti seminaris. Päevad on muidugi valgemad, õigemini saab nüüd jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent päikest otseselt näha polnud.

Ühel teisipäeval aga algab seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva – päikese kulminatsioonihetke – kõnnin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitab silmanurgas, mina aga jätkan jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem saan aru, et see, mida ma silmanurgast juba tükk aega näen, ongi ju päike. See on päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu oleks ta alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistab ta nüüd keset suurt sinitaevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistab.

Päike paistab. Ma jään seisma, sest see rabab mind. Rabab ja ehmatab. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku ilma mingi hoiatuseta näidata päikest, seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsiooni, miljardite aastate pikkust vesinikupommi plahvatust, nelja miljonit tonni vesinikku, mis igas sekundis elektromagnetkiirguseks muutub. Raadio-, infrapuna-, valgus-, ultraviolett-, röntgen- ja gammakiirguseks. Ja kiirgub maailmaruumi laiali. Maa asub päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel seitsmele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile, mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad – kõik selle tulepalli tekitatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas päike.
Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama.
Kui ma seminari jõuan, on kõik natuke äraseletatud nägudega. „Ma nägin päikest!“ hüüan ma teistele.
„Jaa, mina ka!“
„Sama siin.“
„Uskumatu.“
„Nii äge!“
Me võime ehitada omale raadiolainetest ülemaailmseid võrgustikke, kududa naftast tehtud ainest venitatud niidist riideid ja lennata tiivulise raudtünniga läbi stratosfääri, aga me ei ole veel unustanud looduslike protsesside loodeid, me mäletame seda kütt-korilast, kellena me vaid kolmsada põlvkonda tagasi oma hütis tuleaseme ääres kerra tõmbudes päikesetõusust unistasime. Me mäletame päikest oma keha, mitte peaga, ja miski ei aita sellest paremini aru saada kui seitsme nädala pikkune öö.

Tanel Saimre “Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid”, kirjastus Petrone Print