MorgueFile
Anthony Robbins kirjeldab raamatus „Ärata endas hiiglaslik vägi“ vapustavat kohtumist nelja-aastase poisiga, kes oli tänu uuendusmeelsele õpetajale lugenud kirjandusklassikuid ja raamatutest ka aru saanud, kuigi algul olid kõik uut moodi õpetamispõhimõtete vastu.

Üks suuri juhte, kes mulle muljet avaldab, on õpetaja Marva Collins. Kolmkümmend aastat tagasi hakkas Marva kasutama oma isiklikku väge ja otsustas tuua laste ellu muutuse.
Tema väljakutse seisnes selles, et kui ta sai oma esimese õpetajatöö Chicago getos, olid teise klassi õpilased juba otsustanud, et nad ei taha midagi õppida. Ent Marva missioon oli nende laste ellu sekkuda. Ta uskus, et suudab neid mõjutada, tal oli kirglik ja sügavale juurdunud veendumus, et ta teeb seda. Ta ei tunnistanud takistusi. Ta seisis silmitsi lastega, kellel arvati olevat düsleksia ja igasugused muud õpi- või käitumishäired, aga ta otsustas, et probleem pole lastes, vaid selles, kuidas neid oli õpetatud. Keegi polnud neid piisavalt innustanud ja motiveerinud. Selle tulemusena polnud neil lastel endasse usku. Neil polnud kogemusi, kuidas end ületada ja leida, kes nad tegelikult on või milleks nad on võimelised. Inimesed võtavad väljakutsed vastu ja need lapsed, nagu ta arvas, vajasid väljakutset rohkem kui midagi muud.
Niisiis viskas ta minema kõik vanad raamatud, kus olid seda tüüpi laused nagu „Vaata, kuidas Murka jookseb“ ning õpetas selle asemel Shakespeare’i, Sophoklest ja Tolstoid. Kõik teised õpetajad rääkisid: „See on mõttetu. Need lapsed ei saa iialgi sellistest raamatutest aru.“ Ja nagu võid arvata, ründasid paljud õpetajad Marvat isiklikult, öeldes et ta hävitab nende laste elu. Ent Marva õpilased mitte ainult ei mõistnud seda materjali, vaid said sellega väga hästi hakkama. Miks? Sest Marva uskus nii tuliselt iga lapse unikaalsusesse ja õpivõimesse. Ta suhtles nii siiralt ja seesuguse armastusega, et pani lapsed endasse uskuma – ja mõne lapse jaoks oli see esimene kord elu jooksul endasse uskuda. Tema tulemused on aastakümneid olnud harukordsed.
Esimest korda kohtasin ma Marvat ja intervjueerisin teda Westside’i algkoolis, erakoolis, mille ta oli rajanud alternatiivina Chicago linnakoolisüsteemile.
Pärast meie kohtumist otsustasin teha intervjuu mõne ta õpilasega. Esimene poiss, kellega juttu ajasin, oli nelja-aastane, ja tal oli jalustrabav naeratus. Ma surusin tal kätt.
„Tere, minu nimi on Tony Robbins.“
„Tere, härra Robbins, minu nimi on Talmadge E. Griffin. Ma olen nelja-aastane. Mida te küsida tahtsite?“
„Noh, Talmadge, ütle mulle, mida sa siin õpid?“
„Ma õpin paljusid asju, härra Robbins.“
„Nii, ja milliseid raamatuid sa oled hiljuti lugenud?“
„Ma just lõpetasin John Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“.“
Ilmselt pole vaja öelda, et see avaldas muljet. Ma küsisin temalt, millest see raamat räägib, ja ta ütles midagi niisugust, et see on kahest kutist, kelle nimed on George ja Lenny.
Ja ta jätkas seletamist: „Noh, peategelane on ...“
Üsna varsti oli ta mind oma usku pööranud! Ma küsisin temalt, mida ta sellest raamatust oli õppinud.
„Härra Robbins, ma mitte ainult ei õppinud sellest raamatust. See raamat tungis mulle hinge.“
Ma hakkasin naerma ja küsisin: „Mida see „tungimine“ tähendab?“
„Läbistamist,“ vastas ta ning andis mulle pikema definitsiooni kui mina osanuks anda.
„Mis puudutas sind selles raamatus nii väga, Talmadge?“
„Härra Robbins, ma nägin sellest loost, et lapsed ei hinda kunagi teisi nende nahavärvi järgi. Ainult vanemad tegid seda. Ma õppisin sellest, et ehkki ma saan ühel päeval täiskasvanuks, ei unusta ma kunagi lapsepõlves saadud õppetunde.“
Mulle tulid pisarad silma, sest nägin, et Marva Collins on kujundanud selles poisis ja paljudes temasugustes nii võimsaid uskumusi, mis aitavad neil otsuseid teha mitte ainult praegu, vaid kogu elu. Marva tõstab oma õpilaste elu kvaliteeti, kasutades kolme organiseerimispõhimõtet, millest ma rääkisin selle raamatu algul: ta paneb neid esitama endale kõrgemaid nõudmisi, ta aitab neil omandada uusi, jõudu andvaid uskumusi, mis võimaldavad neil läbi murda vanadest takistustest, ja ta toetab seda kõike eriliste oskuste arendamisega ja strateegiatega, mis on vajalikud edukaks eluks. Tulemused? Tema õpilastest on saanud mitte ainult enesekindlad, vaid ka kompetentsed inimesed. Nende akadeemilised tulemused on rabavad ning õpitu mõju igapäevaelule on märkimisväärne.
Lõpuks ma küsisin Talmadge’ilt: „Mis on kõige tähtsam asi, mida proua Collins on sulle õpetanud?“
„Kõige tähtsam asi, mida proua Collins on mulle õpetanud, on see, et ÜHISKOND VÕIB MIND SUUNATA, AGA AINULT MINA OTSUSTAN OMA SAATUSE ÜLE!“
Võib-olla peaksime me kõik lapsepõlveaegseid õppetunde meeles pidama. Uskumustega, mida väike Talmadge nii kaunilt väljendas, on temal, nagu ka ta klassikaaslastel, suurepärane võimalus luua niisugune tulevik, nagu nad soovivad, mitte selline, mida enamik inimesi kardab.

Robbins õhutab raamatus inimesi mõtlema julgelt ja kui on vaja muuta oma uskumusi, siis neid muutma. „Kui sa ei saavuta elus soovitud tulemusi, siis küsi endalt: „Mida ma peaksin uskuma, et selles asjas edu saavutada?“ Või „Kes on selles valdkonnas juba edu saavutanud ja mida nad teevad teisiti kui mina?“ Või „Mida tuleks uskuda, et edukas olla?“ Sa võid vabalt avastada peamise uskumuse, mis sul seni käest lipsas. Kui sul on valus, kui sulle esitatakse väljakutse, kui oled rahulolematu või vihane, võid endalt küsida: „Mida ma usun, et end niimoodi tunnen?“ Selle lihtsa protsessi ime on selles, et see paljastab uskumused, millest sa pole teadlik. Näiteks kui sul on masendus ja küsid endalt „Mida ma usun, et tunnen masendust?“, siis ilmselt leiad selliseid uskumusi, et „asjad ei lähe kunagi paremaks” või et „lootust pole”. Kuula neid uskumusi verbaliseeritult ning sõnasta need siis ümber: „Ma ei usu seda! Ma tunnen end praegu halvasti, aga ma tean, et igavesti see nii ei jää. Ka see läheb mööda.“ Või teadvusta endale, et uskumus, nagu oleks sul pidevalt probleeme, on täiesti negatiivne ja et sa ei taha enam niimoodi mõelda.
Pea meeles, et mitte millelgi pole elus mingit tähendust peale selle tähenduse, mille sina annad. Niisiis vali teadlikult need tähendused, mis kõige paremini sobivad saatusega, mille oled endale valinud.

Anthony Robbins „Ärata endas hiiglaslik vägi“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18799/?cid=3762