Unsplash.com
Kui ma oleksin emakeele ja kirjanduse õpetaja, teeksin selle raamatu juba algklassides kohustuslikuks kirjanduseks. Kui ma oleksin ERITI raevukas emakeele ja kirjanduse õpetaja (selline väike ja tige, vuntside ja trapetsseelikuga), siis läheksin haridusministeeriumisse ja nõuaksin, et see oleks kohustuslik kirjandus tervele Eestile. Ma pean silmas Phil Knighti raamatut „Jala jälg“.

Nimelt räägib Nike looja Phil Knight eriti lihtsas, igale lollile arusaadavas keeles sellest, kuidas sul võib olla miljoneid väärt bränd, aga selleks, et lõpliku eduvalemini jõuda, peab kõigepealt ninast vere välja töötama, kõvasti s***a sööma, siis seda kõike kordama ja kusjuures 24/7. Ei mingeid nädalavahetusi ega tšillimist. Miski, mis kiirelt kuulsaks saamise ajastul (vt ka Kardashianid, Instagram, YouTube ja Repinski) kõigil kuidagi kõrvust mööda kipub minema. Näeme ju elu viimasel ajal vaid episoodilistes piltides ja postitustes ning nii tundubki, et oled aga ilus ja edu tuleb. Ja kui raha juba on, siis on ainult #foodporn, #blessed ja #nobaddays. Või kui neid hashtage ei tea (liiga vana, sry), siis eeldad lihtsalt, et edu ettevõtluses on mingi ebaaus, teiste arvelt lihtsa rikastumise skeem (paned orjad tööle ja ise pikutad).

Oot... Ja ma unustasin! Start-upid! Eestis on nii mitu idufirmat, kes on kõrvalt vaadates justkui üritamatagi sellise rahvusvahelise kuulsuse ja megatuule alla võtnud, et iga keskmine surfilohe kadestaks end roheliseks.

Nike asutaja Phil Knight ei saanud tegelikult kogemata selgest taevast kahekümne innovatsioonilise tossumudeliga vastu pead, mida kohe müüma hakata. See vaene vennike reisis rahatu teismelisena Jaapanisse, teeseldes seal ärimeest ja valetades kokku mingi firma, mida tal veel polnudki. Fake it till you make it. Teeskle, kuni teostad – minu tõlkes. Importis mõnesaja paari kaupa Onitsuka Tigeri ketse, müüs neid pagasnikust, käis ukselt uksele. Seejärel hakkas Onitsukale (praegune Asics, muide) oma ideid saatma. Aitas neil mudeleid välja töötada (praeguseks legendaarne Nike Cortez näiteks) ning kakles nii nende endiga kui ka pankade ja muude koostööpartneritega. Äri pidevalt juuksekarva otsas kõlkumas. Alles aastatepikkuse lolli järjekindluse lõpuks jõudis Knight kõige selleni, mida meie ka siin väikeses Eestis senimaani oma varvaste otsa pistame.

“Jala jälg” (inglise keeles „Shoe dog“) on mõnus, lihtsas keeles kirja pandud “läbi raskuste tähtede poole” edulugu, mis lubab justkui kõike, aga samas mitte midagi. Okei, Phil Knighti eduloos on osa ka õnnel, sest kellel ikka kogemata sattub äripartneriks kooliaegne treener, kellest juhtumisi saab olümpiakoondise treener, aga unustame selle. Natuke õnne on alati kõigil, tuleb lihtsalt osata ära tunda ja kasutada. Põhiliselt tegi see vend ikkagi ogarates kogustes tööd. No sellistes kogustes, et 9-17 režiimiga harjunud inimene nutaks esimesed paar kuud kägaras põrandal.
Kusjuures. Kuigi tänapäeval soovitatakse nutitelefonid magamistoast bännida, siis mina soovitan seda raamatut ikkagi lugeda nii, et rullid mõnusalt voodis, teos ise on ühes käes, aga teises on telefon. Siis saab samal ajal guugeldada kõiki neid tossumudeleid, mis noil iidsetel aegadel alguse said. Kui oled vähemalt korra spordipoes Nike riiuli ees seisnud, on äratundmisrõõm päris mõnus. Su ketsil on ajalugu!
Aga kõige tähtsam – Cortez ei kuku taevast! Näe vaeva, ja siis tuleb...