Ajakirjade Kirjastus
Neli aastat tagasi jättis Jocelyn seljataha traagilise mineviku Ameerika Ühendriikides ja alustas uuesti Šotimaal. Tema üksildasevõitu elu kulgeb rahulikult kuni kolimiseni uude korterisse Dublin Streetil, kus ta kohtab meest, kes tema hoolikalt korraldatud maailma segi paiskab.
Braden Carmichael on harjunud saama, mida soovib, ja ta on võtnud nõuks saada Jocelyn enda voodisse.

Korter oli vaikne, kui välja arvata elutuba, kus ma tugitoolis kerratõmbunult klaasist veini limpsasin ja Zack Snyderi filmi „300“ vaatasin. Nüüd saan aru, kui halb mõte see oli. Kõik nood naha all mänglevad musklid ja veini rammestav kõrvalmõju ... Kõik need asjad panen ma süüks sellele, mis järgmiseks juhtus.

„Tead, sa peaksid ukse ikka lukku panema, kui üksi kodus oled.“
„Kurat!“ ma lausa hüppasin ehmatusest ja loksutasin veini teksadele. Sööstsin tugitoolist püsti, vahtidest vihasel pilgul Bradenit, kes taunival näoilmel uksel seisis. Ei tea mille üle temal siin pahandada oli? Tema lemmikteksad ei ole ehk rikutud! „Jeesus Kristus, Braden, ma ütlen sulle viimast korda, koputa, pagan võtaks!“
Tema pilk langes mu plekilistele pükstele ja hüppas siis tagasi mu näole. „Kui lubad edaspidi üksi kodus olles ukse lukku panna.“
Jäin tema tõsist ilmet nähes vagusi. Kas ta ... on minu pärast mures? Kortsutasin kulmu ja langetasin pilgu, pannes peaaegu tühja klaasi diivanilauale. „Hea küll,“ pomisesin, teadmata, kuidas asjasse suhtuda.
„Elliet pole täna õhtul kodus.“

Viskasin pilgu Bradeni näole ja märkasin, et ta vaatab mind pinevalt. Ta oli ülikonnas, kuid nägi pisut räsitud välja, nagu oleks ta tundide kaupa tööl olnud ja sealt otse, ilma kodunt läbi hüppamata, minu juurde tulnud. Mul tuksatas kõhus, kui mulle koitma hakkas. „Kas sina korraldasid selle?“
Tema vasak suunurk kerkis. „Et sa edaspidi teaksid, karbist šampanjatrühvlitest piisab, et Elliet ära osta.“
Ma löön selle reeturi maha!
Eriti just sellepärast, et Braden nägi nii neetult hea välja. See, ning tõsiasi, et „300“ kostümeerijad olid minu libiidoga trikke teinud, tähendas, et Bradeni ees seisis nüüd hunnik hormoone. Soovisin, et suudaksin doktor Pritchardi nõu kuulda võtta ja mitte liiga palju ette mõelda. Ma korrutasin endale pidevalt, et ma elan tänases päevas, sest tuleviku kavandamine ajas lihtsalt hirmu peale. Aga olevikus elades muretsesin sellegipoolest homse pärast ja ma usun, et hea arstitädi oli soovitanud mul omaenda nõu kuulda võtta ja elada tänases.

Aga kuidas jääb Bradeniga?
See on liiga ohtlik. Teadsin juba kindlalt, et ei taha temaga suhet.
„Saan aru, et sa vist ei oodanud mind?“ küsis Braden diivanil istet võttes.
Soovimata heitunud välja näha, istusin tagasi tugitooli. „Ei. Mul õnnestus end soovmõtlemise abil veenda, et mis meie vahel ka ei juhtunud, sellega on ühel pool ...“
Ta ajas pintsaku seljast. „Sa pead silmas seda, kui ma sind seina vastas kabistasin?“
Surusin pahameelest hambad kokku. Kui tegemist oleks olnud raamatutegelasega, siis oleks mulle tema labane kõnepruuk vastu hakanud. Nüüd aga paistis Bradeni ropp suu minu kehale vägagi meeldivat. Aga tema ei pea seda teadma. „Kas tead, Braden, olen sind paaril viimasel kuul jälginud; kõigiga peale minu oled sa viisakas härrasmees. Miks see nii on?“
„Ma tahan sinuga voodisse minna. Džentelmenid on voodis igavad.“
Tõsijutt. „Džentelmenid on voodis džentelmenid. Nad veenduvad, et nende kaaslasel on hea olla.“
„Mina vaatan igati, et sul oleks hea olla ja et sulle oleks meeltmööda kõik, mida me teeme. Ma lihtsalt ei ole selle koha pealt peente kommetega.“

Tuksatus kõhus, kokkutõmme alakehas. „Ma arvasin, et me juba rääkisime sellest. Sinu ja minu vahel ei tule midagi välja.“
Ta vaatas mind kortsus kulmul ettepoole kummardudes, küünarnukid põlvedel ja peopesad nende vahel kokku surutud. Tema särgikäised olid jälle üles kääritud. Justnagu teaks ta, kuidas see mulle mõjub. „Me ei ole millestki rääkinud.“
Ohkasin raskelt. „Braden, sa meeldid mulle. Tõesti meeldid. Jah, sa oled võimutsev persevest ja räägid, mida sülg suhu toob, aga paistab, et sa oled hea inimene ja Elliele hea vend.“ Meie pilgud kohtusid ja ma peaaegu viiksatasin ihasööstust, mis mu rinda läbistas. „Ellie on mulle heaks sõbraks saanud ja mulle meeldib siin elada. Ma ei taha seda kõike ära rikkuda. Ja ma ei taha suhet. Mitte kellegagi.“

Ta silmitses mind vaikides sedavõrd kaua, et ma ei teadnud, kas ta kavatsebki üldse vastata. Olin just otsustanud, et parem oleks ruumist lahkuda ja Braden oma mõtetega üksi jätta, kui ta tagasi diivani seljatoele laskus. Tema silmad tumenesid. Ma teadsin seda pilku. Vaata ette. „Siis on ju hästi, et ma sulle suhet välja ei paku.“
Võib öelda, et ma ei saanud enam millestki aru. „No mida sa siis välja pakud?“
„Lihtsalt seksi.“
Mida? „Mida?“
„Sinu ja minu vahel. Lihtsalt seks. Igal ajal, kui seda tahame. Ilma siduvate tingimusteta.“
„Lihtsalt seks,“ kordasin, tundes, kuidas need sõnad minu suus ja peas keerlevad. Lihtsalt seks. Seks Bradeniga igal ajal, kui seda tahan, ilma siduvate tingimusteta. „Kuidas kõige muuga jääb? Ellie, korteri, kogu selle gängiga?“
Braden kehitas õlgu. „Seal ei pea midagi muutuma. Me oleme sõbrad, kes koos aega veedavad ja omavahel seksivad.“
„Ja mida me teistele ütleme?“
„See ei puutu teistesse.“
Kallutasin pea kannatamatult küljele. „Ma pidasin silmas Elliet.“
„Räägime tõtt.“ Ta vaatas mind tähelepanelikult. „Ma ei valeta oma õele.“
„Ta ei kiida seda heaks.“
Braden mühatas naerda. „Mul on täiesti kama, kas Ellie kiidab selle heaks või mitte. Tegelikult tahaksin, et mu väike õde end minu seksuaalelust eemale hoiaks.“

„See on mõnevõrra raskendatud, sest see, kellega sa seksida tahad, elab su õega ühes korteris.“
See teda ei loksutanud. „Teie magamistoad on korteri eri otstes. Ja sa oled minu korterisse ja voodisse alati teretulnud.“
Hmm. Bradeni korterisse. See äratas minus uudishimu.
Ei! Ei, pea kinni! „Ma ei saa seda teha.“
„Ei saa või ei taha?“ Tema silmad ahenesid ohtlikult.
Tuksatus kõhus, kokkutõmme alakehas. Sulgesin silmad. Ma peaaegu tundsin tema keha enda vastu surutult, tema keelt minu oma silitamas ja tema käsi õrnalt, kuid kindlalt minu rinnal. Oh jumal. Lõin silmad lahti ja nägin, et minule suunatud pilk on leebunud. „Ainult seks?“
Oli näha, et ta püüab naeratust alla suruda, justkui teades, et on võidumees. „Noh ... peaaegu.“
Mida? „Peaaegu?“
„Ma vajan inimest, kes saadaks mind ärilõunatel ja teistel mõttetutel seltskonnaüritustel, mis Morag on minu kalendrisse märkinud. Neil oleks tore käia koos inimesega, kes õhtu lõpetuseks ei oota abieluettepanekut või briljantkaelakeed.“
„Siis ei ole see ju lihtsalt seks. See on nagu korraldatud suhe. Nagu sul kõigi nende barbidega. Mis toob mind küsimuse juurde, et miks just mina? Braden, sul on palju raha ja sa ei ole ka inetu – ehkki päris kindlasti pole sul vaja seda minu käest kuulda ja oma eneseuhkust veelgi suuremaks puhuda – nii et miks sa ei lähe ega otsi endale mõnd pikka kõhna blondiini, kes kargaks rõõmust võimaluse peale sind karata?“

Bradeni näis üllatuvat ning ta langetas pea. „Esiteks: neil on vaja, et ma neist hooliksin. Nad tahavad, et ma oma tunnetest räägiksin ja neile igasugu kraami ostaksin. Praegu käib jutt nimelt nende asjade vältimisest ning see paistab meile mõlemale sobivat. Ja teiseks: kas sa räägid tõsiselt?“
Kortsutasin kulmu. Mida ta selle „tõsiselt“ all mõtles?
„Nojah ...“ Ta raputas nüüd juba naeratades pead. „Sa suudad mind ikka ja jälle üllatada.“
„Millest sa räägid?“
„Ma lihtsalt oletasin, et sa tead, kui seksikas sa oled. Ilmselt pole sul aga aimugi.“
Vau. Punastasin sisimas ja pööritasin tema suunas silmi, justkui oleksid tema sõnad mind täiesti ükskõikseks jätnud. „Mida iganes.“
Minu ükskõiksus teda ei heidutanud. Ta oli kindlalt nõuks võtnud mu küsimusele vastata. „Ei, sa ei näe tõesti minu tavapärase tibi moodi välja. Ja mulle tõepoolest meeldivad pikad jalad. Ja sinu jalad on lühikesed.“

Nüüd põrnitsesin teda juba kurjakuulutavalt.
Braden naeratas laialt. „Ja sellegipoolest ajasid need jalad mul seal taksos peaaegu kõvaks, kui sul need šortsid jalas olid. Ja siis ka, kui sa nendes šortsides Elodie ja Clarki juurde ilmusid.“
Mu suu vajus lahti. „Valetad.“
Ta raputas ilmse rahuloluga pead. „Sul on suurepärased jalad, Jocelyn. Imeline naeratus, kui sa mõnikord harva seda näidata suvatsed. Fantastilised tissid. Nojah, tavaliselt käin ma blondiinidega. Aga sa oled ju blond. Minu meelest.“ Ta naeris, kui mu põrnitsemine päris vihaseks muutus. „Ah, see värv ei tähenda midagi. Sa ei kanna juukseid kunagi lahti ja ma ei saa kuidagi peast mõtet sellest, kuidas sa minu all lamad, needsamad juuksed minu padjal laiali, sellal kui mina end sinu sisse lükkan.“
Oh. Jumal.

„Aga ma arvan, et eelkõige on need sinu silmad. Ma tahan saada neist kätte midagi, mida keegi teine ei saa.“
„Ja mis see oleks?“ küsisin madala, peaaegu käheda häälega. Tema sõnad olid minusse afrodisiakumina mõjunud.
„Leebus.“ Ka tema hääl oli pinevalt erootilise õhkkonna mõjul sügavamaks muutunud. „Ma tahan näha neis sellist leebust, mida leiab vaid naise silmist, kes on minuga orgasmi saanud.“
Neelatasin sisimas. Väliselt kallutasin aga pea küljele ja naeratasin sarkastiliselt. „Sõnu seada sa oskad. Seda tuleb tunnistada.“
„Ma oskan ka oma käsi kasutada. Kas lubad näidata?“
Ma naersin ja tema vastunaeratus oli ulakas ja armas. Ohkasin ja raputasin veelkord pead. „See kõik kõlab nii, nagu oleks tegemist millegi enama kui üksnes seksiga, Braden. Sa soovid seltsi. See ajab asjad keeruliseks.“

„Miks? Kaks sõpra lihtsalt käivad koos väljas ja pärast seda seksivad.“ Ta tajus minu kõhklust, sest ta kehitas õlgu. „Vaata, kas mul on kunagi mõne naisega tõsi taga olnud? Ma tahan sind. Sina tahad mind. See varjutab muidu nii kena sõbrasuhet, nii et ajame selle asja korda.“
„Aga kohtamiste mängutoomine? Kas see kogu asja mitte pikemaks ei venita?“
Tundus, nagu oleks tema silmis välgatanud hetkeline pahameel, kuid ta pilgutas silmi ja see oli taas läinud. „Sa soovid ajalise kestuse kindlaks määrata?“
„Üks kuu.“
Ja siis läks ta nägu naerule, sest ta mõistis, et ma annan järele.
Kurat. Ma andsingi järele.
„Kuus kuud.“
Norsatasin. „Kaks.“
„Kolm.“

Me põrnitsesime teineteist ning otsekui oleksime alles nüüd järsku aru saanud, et vaidleme selle üle, kui pikalt kavatseme järele proovida oma seksuaalsuhet, muutus meievaheline särin veelgi kuumemaks ja õhk paksemaks. Tundus nagu oleks keegi meie kahe ümber lingu heitnud ja sikutas seda nüüd kõigest jõust, püüdes meid teineteisele lähemale tõmmata. Mu vaimusilma ette kerkis hetkeks kujutluspilt meist kahest alasti minu voodis visklemas ning mu keha reageeris sellele otsemaid. Mu aluspüksid olid niigi juba korralikult niisked, nüüd lõid kampa ka rinnanibud ja kõvenesid – nähtavalt. Bradeni pilk langes mu rindadele ja sellesse tekkis hõõgus, enne kui see mu näole tagasi pöördus.
„Olgu,“ pomisesin.

Tema järgmine küsimus oli ootamatu, kuid asjalik. „Kas sa võtad pille?“
Mu menstruatsioonid olid ebaregulaarsed ja vererohked, nii et võtsin pille nende vaoshoidmiseks. „Jah.“
„Kas sa kontrollis oled käinud?“
Teadsin, mida ta silmas peab. Ja pärast minu viimast seksikogemust, arvestades, et ma ei mäletanud juhtunust midagi, nojah ... ma olin lasknud ennast suguhaiguste suhtes kontrollida. „Jah. Aga sina?“
„Pärast iga suhet.“
„Siis oleme vist valmis.“
Need sõnad olid vaevalt mu suust pääsenud, kui Braden juba minu ees seisis, suur käsi minu poole välja sirutatud, nägu kindlameelne ja tõsine. Tema pilgus lõõmas tuli.
„Mis? Kohe praegu?“ piiksatasin jahmunult.
Ta kergitas kulmu. „Kas sa tahad oodata?“
„Ma lihtsalt ... ma arvasin, et mul on aega end valmis panna.“
„Valmis panna?“
„Tead küll ... parfüüm, ilus pesu ...“

Naerumühatusega võttis Braden mul randmest ja tõmbas mind tugitoolist püsti. Minu väike keha põrkas tema oma vastu ja ta haaras mind otsekohe oma embusse ja tõmbas tugevalt enda vastu. Tema käsi libises mu puusa mööda alla ja üle mu tagumiku. Ta pitsitas seda kergelt ja surus mind enda vastu, tundsin oma kõhu vastas tema kivikõva erektsiooni. Surusin oige alla ja kallutasin pead, et talle otsa vaadata. Tema silmad helkisid mulle vastu. „Kallis, ilus pesu on meeste võrgutamiseks. Mina olen juba ära võrgutatud.“
„Nojah, aga ...“
Minu jutu katkestas tema suu, mis end minu oma vastu surus, keel kohest sissepääsu nõudmas. Tema suudlus oli sügav ja märg ning see ütles: „See pole mingi kohtamine. See on seks.“ Mulle see sobis. Oigasin ja sirutasin käed ümber tema kaela ning Braden võttis seda kui nõusolekut.
Hetke eest olid mu jalad veel põrandal seisnud; järgmisel hetkel olin Bradeni käte vahel, jalad ümber tema vöökoha, minu käed tema juustes, ning me suudlesime ja hammustasime ja näksisime ja limpsisime teineteise suid, õppides tundma teineteise maitset ja tekstuuri.

Samantha Young "Dublin Street", Ajakirjade Kirjastus 2015