Asi oli minu uues menüüs.
Minu elu muutus, sest hakkasin sööma oma keha jaoks õigeid toiduaineid ja sellisel viisil, nagu mu organism neid vajas. Uuele menüüle minnes langes mu kehakaal esimese kolme kuuga 82 kilogrammilt 77-le – pereliikmed ja sõbrad hakkasid isegi muretsema, et lähen liiga kondiseks. Kuid mina tundsin, et olen värskem, elujõulisem ja energilisem kui iial varem. Olin kiirem, painduvam ning sain kätte needki pallid, milleni teised mängijad ei ulatunud. Olin endiselt väga tugev ja minu vaimne keskendatus oli kõigutamatu. Ma ei tundnud kunagi väsimust ega olnud hingetu. Minu allergiad haihtusid, astma kadus, mu hirmud ja kahtlused asendusid enesekindlusega. Viimase kolme aasta jooksul pole mul olnud tõsisemaid külmetushaigusi ega grippi.
Mõned spordiajakirjanikud on nimetanud mu 2011. aasta hooaega üksikmängija ajaloo üheks parimaks aastaks. Võitsin kümme tiitlit, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust matši.

Ja ainuke asi, mida ma muutsin, oli söömine.
Mind hämmastas kõige enam see, kui lihtne neid muudatusi oli teha a kui märkimisväärsed tulemused sellele järgnesid. Ma ei teinud muud, kui jätsin mõneks päevaks kõrvale gluteeni – nisus leiduva algu – ja mu keha tundis end otsekohe paremini. Olin kergem, kiirem ja selgema peaga. Kahe nädala pärast teadsin kindlalt, et mu elu on muutunud. Tegin menüüs veel paar korrektiivi – vähendasin suhkru tarbimist ja lõpetasin piimatoodete söömise – ning tundsin end igal hommikul ärgates hoopis teise inimesena. Tundsin end nii hästi võib-olla kauges lapsepõlves.
Hüppasin voodist välja, valmis päevatoimetustel sarvist haarama.
Sain aru, et ma pean oma nahal kogetut ka teistega jagada. Selleks ei pea olema professionaalne sportlane, et teha siin raamatus kirjeldatud lihtsad toitumisalased muudatused. Päris kindlasti ei pea olema tipptennisist, selleks et need tooksid kasu teie kehale, tervisele ja tulevikuväljavaadetele.
Tegelikult pole see, mida ma teiega kavatsen jagada, sugugi mingi dieet, sest sellisel juhul oleks vaja täpselt dikteerida, mida te süüa tohite. Sellel poleks mõtet. Enamik dieete eeldab, et üks ja sama kava sobib kõigile; et te peate teatud toite sööma, ükskõik kas olete 27-aastane tennisemängija, 35-aastane kahe lapse ema või 50-aastane asepresident. See on rumal. Peab ei ole hea sõna.


Teie keha on hoopis teistsugune masinavärk kui minu oma. Vaadake oma sõrmeotsi: teie sõrmejäljed on ainulaadsed, teisi selliseid pole terves maailmas. Järelikult erineb ka teie keha kõigist teistest ehadest maailmas. Ma ei taha, et teie sööksite seda toitu, mis on parim minu keha jaoks. Ma kavatsen näidata teile, kuidas leida parim menüü oma ainulaadsust arvestades.

Lihtsad muudatused, suured tulemused

Kui olete sporti teinud, et püsida terve, hoida kehakaalu kontrolli all ja olla energilisem, siis olete arvatavasti juba aru saanud, et see kõik on tõeliselt raske.
Mina olen elav tõestus selle kohta. Olen kogu oma karjääri jooksul mänginud tennist kolm kuni viis tundi päevas peaaegu iga jumala päev. Olen mänginud 97 matši aastas, vastaseks maailma parimad mängijad. Nendel päevadel, mil ma ei mängi, harjutan tenniseväljakul ikkagi enam kui kolm tundi, teen veel poolteist tundi jõusaalitrenni, lisaks joogat või tai chi’d ning võimaluse korral mahutan päeva sisse ka jooksmise, jalgratta- või kanuusõidu. Kuid isegi sellise treeningkava juures olin aeglane, kergelt ülekaaluline ja kannatasin kõhugaaside käes.

Tahan öelda seda, kui teie arvates suudab ainult sporditegemine kõik mured minema pühkida, siis tasub järele mõelda. Mina treenisin vähemalt viis tundi päevas iga päev, ja ometi sellest ei piisanud. Kas mul oli turjal viis lisakilo sellepärast, et ma ei treeninud küllaldaselt?
Ei. Ma olin raske, aeglane ja väsinud, kuna toitusin nii nagu enamik inimesi. Sõin nagu iga teine serblane (ja ameeriklane) rikkalikult Itaalia toitu, näiteks pitsat, pastat ja saia, samuti raskeid lihatoite vähemalt paar korda päevas. Mängude ajal pistsin vahepalaks suhu magusaid batoone ja muud sellist, sest arvasin, et nii hoian oma energiataset üleval. Mõtlesin, et tihedat treenningkava järgides olen peotäie küpsiseid õiglaselt välja teeninud.

Kuid ma ei saanud aru, et kui sel viisil süüa, siis tekitab see nähtuse, mida nimetatakse põletikuks. Põhimõte on selles, et keha reageerib söödud toidule, mis talle meeldi, sellega, et saadab sulle signaale: kinnine nina, valulikud liigesed, kõhukrambid. Arstid seostavad keha põletikulisust mitmesuguste haigusseisunditega alates astmast kuni artriidi, südamehaiguste ja Alzheimerini.
Kui te lööte haamriga naela seina ja tabate õnnetul kombel pöialt, siis on see ju valus. Eks ole? Pöial paistetab üles, läheb punaseks ja on valulik. See ongi põletik. Nüüd aga kujutage ette, et seesama toimub teie kehas, kus pole seda võimalik näha. Just nii juhtubki, kui sööte toitu, mis teie kehale ei meeldi. Kui ma Austraalia lahtistel meistrivõistlustel koost lagunesin, siis ütles mu keha mulle, et ma piitsutasin end seestpoolt väljapoole.

Ma pidin õppima oma keha kuulama.
Kui ma seda siis lõpuks tegin, muutus kõik. Ma ei pea silmas ainult tennisekarjääri. Kogu mu elu muutus. Seda võib nimetada imeks – vähemalt tunne oli küll imeline. Ja ma ei teinud muud kui proovisin mitmeid toiduaineid, et leida nende seast üles need, mis mõjuvad mulle hästi, ning seda teadmist siis oma igapäevamenüü koostamisel arvestada.
Kokkuvõttes: sain teada, millised toiduained teevad mulle halba ja millised head.
Kui te teate, millised toiduained teile sobivad, millal neid süüa ja kuidas nende toimet võimalikult palju ära kasutada, saate teha plaani, kuidas oma uutmoodi kehas uutmoodi elu elada.
Kuidas see siis toimib? Alustuseks eemaldate oma menüüst kaheks nädalaks gluteeni. (Edaspidi loete, et see on lihtsam, kui te arvate.) Pärast seda viskate kaheks nädalast menüüst peaaegu välja suhkru ja piimatooted ning tunnetate selle mõju. (Olgu vihjeks öeldud, et teie enesetunne on suurepärane.)

Ent asi ei lõpe menüüga. Te õpite sedagi, kuidas muuta oma söömise viisi. Te õpite leidma kooskõla toidu ja keha vajaduste vahel ning selle tulemusel annate kehale täpselt seda, mida ta vajab, ja täpselt siis, kui ta seda vajab. Te saate teada, kuidas kombineerida õiget menüüd stressi kontrollimise võtetega, mis parandavad keha ja meele oimimist. Te muutute lõdvestunumaks, keskendunumaks ja saavutate oma elu üle suurema kontrolli.
Tegelikult innustaski mind seda raamatut kirjutama teadmine, et ma saan teile näidata, kuidas on võimalik muuta mitte ainult oma keha, vaid kogu elukvaliteeti – ja seda ainult kahe nädalaga. Te ärkate hommikul kergemini ja tunnete end energilisemana ning hakkate nägema muutusi oma välimuses. Peagi oskate kuulata, mida keha teile räägib, mida ta igatseb ja mida soovib vältida.
Ärgu olgu siin kaksipidi mõtlemist: teie keha ütleb teile hoopis teistsuguseid asju kui minu keha minule. Me kõike oleme erinevad – meil on ainulaadsed sõrmejäljed, tuleb meelde? Aga kõige tähtsam, mida me saame siiski kõik ühtmoodi teha, on kuulata.
Tol 2010. aasta jaanuaripäeval arvasid tennisekommentaatorid, et teavad, mis minuga toimub. „Tal annab jälle astma märku,“ öeldi. Kuid hingetuna topeltviga tehes ei teadnud ma siis, et see, mida ma kogen, pole tegelikult üldse astma, vaid midagi muud.
Alates 13. eluaastast oli mul pidevalt nina kinni, eriti öösiti. Hommikul ärgates olin uimane ja mul kulus tükk aega, et end käima saada. Olin kogu aeg väsinud. Mul oli pidevalt pundunud tunne, isegi kui treenisin kolm korda päevas.

Olin allergiline ja lämbetel päevadel või siis, kui lilled olid täisõites, minu seisund halvenes. Ometi polnud sellele mitte ühtegi mõistlikku seletust. Astma tabab inimest kohe treeningu alguses, mitte siis, kui mäng on kestnud juba kolm tundi. Minu probleem ei saanud olla puudulikus treenituses. Ma tegin sama ränka tööd kui kõik teised tipptennisistid. Ometi suutsin suurtel võistlustel maailma parimate vastu mängida oma mängu esimestes settides, seejärel aga kukkusin kokku.
Ma polnud hüpohondrik, astmaatik ega sportlane, kes lihtsalt murdub, kui mäng muutub raskemaks. Olin inimene, kes sõi valesti. Ja minu elu pidi muutuma. Kes oleks võinud arvata, et mu madalseis kujuneb hoopiski mu karjääri kõige õnnelikumaks hetkeks?

Täiesti juhuslikult klõpsis minu kodumaalt Serbiast pärit toitumisteadlane doktor Igor Cetojevic oma Küprosel asuvas kodus telekanalite vahel ja sattus nägema mu mängu Austraalia lahtistel meistrivõistlustel. Ta polnud ise mingi tennisefanaatik, aga tema naisele meeldis tennis väga ning ta tegi mehele ettepaneku koos seda mängu vaadata. Nad nägid, kuidas ma kokku kukkusin.
Doktor Cetojevic teadis, et see pole astma. Viga oli muus. Tema arvates oli asi toitumises. Kui veelgi täpsemalt öelda, siis tema arvates tulenesid mu hingamisraskused tasakaalu puudumisest
seedeelundkonnas, mille tagajärjel kogunesid mu sooltesse mürkained. See oli pagana vägev diagnoos 14 000 kilomeetri kauguselt.

Doktor Cetojevicil ja minu isal olid mõned ühised tuttavad – Serbia on ikkagi väike maa – ja kuus kuud pärast häbi Austraalias leppisime kokku kohtumise Davise karika mängude ajal Horvaatias. Doktor Cetojevic rääkis mulle, et tema meelest polnud toidutalumatus
mitte ainult minu füüsilise kokkuvarisemise põhjus, vaid sellel oli oluline roll ka mu vaimses seisundis. Ta lubas anda mulle juhised, mis aitaksid mul koostada endale päris oma menüü – minu keha jaoks õige toidusedeli. Ta uuris, kuidas ma söön ja magan ja kuidas ma olen üles kasvanud.
Serblasena suutis doktor Cetojevic paremini kui keegi teine mõista, milline oli minu varajane lapsepõlv: mis meie perekonnal kunagi oli, mida me olime kaotanud ja kui palju me olime probleemide ületamiseks vaeva näinud. Minusugusest Serbias üles kasvanud poisist saab tennisetšempion?! See polnud väga tõenäoline isegi parimates tingimustes.

Novac Djokovic „Võitja serv“, kirjastus Pilgrim 2016