Petrone Print
Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.“ Nii kirjutan Mailis Hudilainen raamatus „Minu Peterburi“, millest siin saab lugeda katkendit.

Istun onkoloogi ukse taga. Närveldan. Terapeut saatis mu siia (aastal 2011 ostsin endale vabatahtliku tervisekindlustuse ja aasta aega sain oma keha vaevadele nime ja teinekord lausa ravi küsida), sest kõik muud arstid väitsid, et minu häda pole nende teema, ning tal lihtsalt ei olnud enam kedagi peale onkoloogi minu mure diagnoosimiseks pakkuda, aga närveldan ikka. Varsti kutsub meeldiv naeratav daam mind sisse. Seletan, tema kompab haiget kohta, küsib, kas valutab. „Jah,” vastan.

„Siis pole minu teema. Vähk ei valuta, kullake,” naeratab ta jälle ning istub kaarti täitma.
„Oh, Eestist siis? Kuidas siia sattusite?” teeb onkoloog suured silmad. Kõik reageerivad nii, justkui oleksin pärit kusagilt Kesk-Aafrikast või nagu asuks Peterburi Antarktisel. Niivõrd harjumatu, et tavaline inimene, mitte mingi tipp-juhataja tuleb läänest ida poole.
Seletan kannatlikult. 

„Ja kuidas siis teil meie kandis elada ka on?” ikka naeratab tädi. Tal vist töö selline – inimeste pinget maandada. Miskipärast vastan siiralt. „Raske on. Pealekauba, ma ei oska siin puhata – kõikjal inimesed, tunglemine. Vajan üksildust ning rahu, aga ei leia.”
„Mõistan,” nõustub ta üllataval kombel. „Kas autot juhite?”
„Jah, aga mitte siin. See ajaks veel rohkem närvi.”
„Oi, viga, kullake, autosõit on ülihea moodus puhata. Elan kesklinnas ning tunnike siia ja tagasi on parim aeg minu päevas. Oma mull, teate. Panen muusika mängima ning kellelgi pole õigust minu pärusmaale tungida. Ei lastel, mehel, patsientidel, probleemidel. Ainult mina, muusika ja rool.”
„Njah, usun, kui osata distantseeruda ummikutest ja üldisest olukorrast teedel.”
„Sellega harjub. Ka mind häirivad massid, ja auto aitab mind väga palju. Teen sisseoste näiteks öösel. Olete kunagi kell pool kaks mõnda selvekauplust külastanud? Lust! Tühjad vahekäigud, vaikne muusika, ainult sina ja sinu valikud. Jällegi puhkusemoment.”
Sellele polegi mõelnud.

„Kuidas teil pereasjadega lood on?” Naine on nähtavalt vestlusaldis, ja mina pole kunagi osanud hästi ei öelda. Kuulan pikalt tema peresuhetest, lõbusaid ja kurbi lugusid patsientidest, sujuvalt on ta oma elust pajatamise keskel sinatamisele üle läinud (see on siin harv juhus), kuni järsku võpatab: 

„Oih! Kell juba nii palju! Olen sinuga terve lõuna maha pläkutanud. Mine, jumalaga! Ainult tead, viimane soovitus. Olgu nende nippidega kuidas on, aga kui tahad meie soos ellu jääda, pead vähemalt kolm korda aastas ära sõitma.”
„Oi-jaa, sõitmist on mul küllaga. Süstikjooksust Peterburi ja Eesti vahet minule piisab.”
„Ei, sa ei saa aru. Soojale maale. Üksinda, nädalakeseks vähemalt. Muidu sööb see linn sind ära. Sa pead oma patareisid laadima. Jaa-jaa, tean, perekonnale peab ka pühenduma. Tee nagu mina: saadan suvel lapsed oma emaga kuuks Türki – sellest neile piisab. Abikaasaga reisime kord aastas kuhugi Lääne-Euroopasse. Aga vaat mais ja novembris on minu aeg. Võtan nädala ja sõidan liikmeid soojendama. Võta õppust, linn imeb sinust muidu kõik mahlad välja. Ütlen sulle kui arst ja peterburilane – see linn pole mõeldud elamiseks, vaid suremiseks.”

Selliste nõuannetega lahkungi tema kabinetist. Mõtisklen veel kaua, kumb siis valetab, kas üldsus, kes räägib, et Vene arstid elavad nii vaeselt, et vaevalt tulevad ots otsaga kokku, või... Kust temal sellised võimalused on? Aga soovitused jäävad kummitama ja nagu ikka, tasub ühel infol minu kõrvu jõuda, kui järgmiste nädalatega see mitmekordistub. Küll jagab sama ideed vanemapoolne tädi, kellega füsioteraapia kabineti ees massaažist puhkame („kaks korda aastas sellist rehabilitatsioonipaketti haiglas ja kaks korda aastas soojale maale – muidu oleks mu tervis juba ammu üles öelnud”), küll märkan, et paljud tuttavad kaovad mais ja novembris paariks nädalaks, kes Dominikaani, kes Kuubale, Sri Lankale... Ainult mina istun kannikat lamedaks siin Peterburis.
***
Esialgu ma puhkama ei sõida, proovin autosse ümber istuda.
Auto moodustab tõesti kaitsva mulli, kuhu ükski halvasti kasvatatud kaaslinlane tükkida ei saa. Selles saab kuulata oma muusikat, hingata oma õhku, istuda omal istmel, rahulikult mõelda ja lõdvestuda.

Ah et rahulikult või? Miks siis autojuhid, kellega sõitnud olen, pistavad viis minutit pärast starti metsikult kisama, saatma järsult ette trüginud autoomanikke virtuoosseid seksiakte esitama, küsivad jumalalt, miks nii palju idioote endale load ostab... ning keeravad ise teistele ette, sõidavad punase tule alt läbi, peatuvad ülekäiguraja keskel, blokeerivad väljasõite, topeltpargivad ning laveerivad lõpmatult ridade vahel, lootuses ummikust kiiremini läbi pääseda? 

Keskmine venelane tõlgendab liiklusreegleid ikka enda kasuks. Kui sellist võimalust ei ole, heidab ta need kõrvale. Rikkumatuna säilib vaid üks kirjutamata reegel: „Minul on vaja.” Vaja kollase tule alt sõita ristmiku keskele, olgu siis vasakpöördeks või viimastele ristmikuületajatele sappa ja jääda sinna edasipääsu ootama ning tuima näoga ignoreerida, kuidas vasakult küljelt tulijate vool on seetõttu blokeeritud. „Vaja” on kõikidel: vanadel Ladadel, mersudel ja Lexustel, marsabussidel. Viisakus kaasliikleja vastu on siin niivõrd imelik, et selle eest peab tänama avariivilkuri sisselülitamisega. 

Üks mees naljatles: „Venemaal on olemas vilkuv punane. Kui vaja, siis saab selle alt kah läbi sõita.” Seesama mees sai Eestis maksimumtrahvi, kui ei lasknud jalakäijat üle tee. Vihast punane, seletas ta: „Mida nad endast mõtlevad? Mingi onkel astus teele, ja mulle väänati 8000 krooni! Kurat, Venemaal lükkan põrkerauaga neid laiali!” Sebrade joonistamine tundub Peterburis tõesti aastani 2011 täiesti mõttetu tegevusena – nendelgi saab vaid ülikiiresti, oma elu pärast kartes üle tee joosta. Seejärel toimub mingi seletamatu nihe – hakatakse pidurdama. Ehk on oma osa selles, et pool linna paigutatakse lamavaid politseinikke täis ning suurematele linnamaanteedele ei rajata tõhususe mõttes ülekäiguraja ette mitte üks ega kaks, vaid tervelt kuus tõkendit.

Kiiruspiirang on linnas ametlikult 60 kilomeetrit tunnis. Kui liiklustihedus vähegi lubab, sõidetakse vähemalt kaheksakümnega. Mida oodata inimestelt, kui kiiruse ületamise eest alla 30 kilomeetri tunnis võetakse trahvi liha kilohinna väärtuses, murule parkimiselt tabatut ähvardab aga juhilubade äravõtmine või ilmajäämine kümnetest lihakilodest. (Olgu öeldud, et parkida pole tõesti kuhugi.) Loogiline järeldus ongi: seismine on kihutamisest suurem patt.

Proovin sellisesse atmosfääri ronida. Abiks võtan äia Gena, ei hakka ometi kohe autot ostma. Pealegi, Gena on professionaalne autojuht, ta on korduvalt vihjanud, kui palju mul temalt õppida on. Valmistame talle siis meelerõõmu, katsetame.

Gena on ääretult sõbralik ja avatud, kuid paraku ei märka ta, et elu jooksul kogunenud kompleksid hinge seest söövitavad, sest auru laseb ta välja vaid sapiste naljadena ning konflikte väldib alati. Ja nüüd seab ta end vabatahtlikult minuga autosse. Heal meelel, rahulolevalt. Pilgutab mulle silma ning nõiub ei-tea-kust õllepudeli välja.

"Kogu elu olen unistanud, et poeg mind sõidutaks. Aga tema, näed, ei taha. Lõpuks sain tütre, kes sellega hakkama saab. Sõida hoovist välja ja lähme Teaduse prospektile,” teavitab ta heatahtlikult. Sõidan. Ootan juhtnööre – kas vasakule või paremale –, ega mina tea, kuhu ta mind viia otsustas. Vaikus. Kui juba vasakpöördeks valmistunud, kuulen: „Tütreke, ikka paremale, kas sa siis aru ei saanud?”

Paremale, siis paremale. Edasi on ringtee ja mina jõuan unustada, et Venemaal kuulub sõidueesõigus ringteele minejale, teed annavad ringteelised. Seega peatun. Gena arvab vist, et ma ei suuda Volgast esimese hetkega jagu saada, ega ütle midagi. Tagant kostab autopasun. Kohe pidev. Lihtsalt jäetud käsi rooli keskele, veendumuses, et ainult nii saab oma tahtmist.
„Sõida nüüd!” julgustab äi. Reegel meenub, aga...
„Kuhu? Need ju seal ei peatu!”
„Nad ei peatugi enne, kui sa neile ette ei sõida. Marss!” teavitab Gena.
Jõuame Gruusia poeedi Rustaveli nimelisele maanteele – tihe liiklus hõreneb pisut. Võtan lubatud 60 sisse, isegi 63, ning sõidan. Gena pole rahul.
„Miks nii aeglaselt?”
„Kuuskümmend on aeglane?”
„Sa vaata, mida teed vooluga – kõik peavad sinu ümbert sõitma.”
„Sõitku siis. Ei taha reegleid rikkuda.”
„Mis reeglid! Ise tead väga hästi, alla 80 üle 200 rubla ei võeta.”
„Mis sellest...”
„Olgu,” annab Gena alla. „Aga pane neljas käik sisse, nii säästad bensiini,” lisab ta.
Teen, nagu kästud... Tagant lastakse signaali, üks seab end minuga kohakuti ja keerutab oimukoha juures sõrme... Las ta olla. Mul nii rahulikum. Kui sõna „rahulik” siin üldse kasutada võib.
Järgmised tänavad on kolmerealised, aga autod sõidavad neljas-viies kujunemata reas.

Teemärgistust isegi ei teeselda, õiget positsiooni üritan aimata. Rida vahetatakse oma suva järgi ette teatamata. Liiklusmärke eriti pole, ning arvata, kas vasakpööre on lubatud vaid ühest või kahest reast, on pisut närvesööv. Juhtide tegevus õpetab – kui oled kiire ja nahaal, võib vasakule pöörata ka äärmisest paremast reast. Mina päris nii ei oska. Tajun, et Gena tunneb teiste liiklejate ees kohmetust ning üritab olukorda korrigeerida.
„Ära nii kaugele nina välja pista.”
„Jäta ruumi neile, kes sinust kiiremad on.”
„Miks sa sellest bussist mööda ei sõida? Ei, mitte sellest, tollest teisest!”
„Vaheta käiku, ära sidurit põleta, kasuta käsipidurit,” lisab ta aina õli tulle.

Gena moto on: peab sõitma nii nagu teised või üldse mitte sõitma.
„Kui teile ei meeldi, juhtige siis ise ja mind ei huvita, et õlu joodud!” saab mul järsku villand. Olen pöörde lõpetamiseks eraldussaarte vahel lubavat tuld ootamas. „Ma kas elan oma reeglite järgi ja te usaldate, et vean teid õigesse kohta, või ei liigu siit enam millimeetrikestki! Mida kuradit tulete kõike kritiseerima? Reisija peab vait olema, kes siin lõpuks juht on!” paugutan ma. 

Järsku näen, mis kõrval toimub. Meist pisut eespool ja põiki on peatunud auto. See blokeerib nii minu väljasõitu kui vastasvoolu. Sellest hüppab välja purpurse näoga mees, sööstab minu akna juurde ning hakkab selle vastu rusikaga peksma. Röögib, ropendab ja peksab üha tugevamini aknaklaasi. 

„Appi, mida nüüd?” plärtsatan.
„Ta pahandab, et sa reeglitest kinni pead,” muheleb äi. „Ära akent lahti tee, ja hakka liikuma.”
„Kuhu? Tema auto on ees!”
„Mitte päris, ja selleni on veel meetrike. Davai!”
Vajutan ebalevalt gaasipedaalile, rooman mõned sentimeetrid edasi. Pundunud näoga mees röögib veel ägedamalt, haarab mu tahavaatepeeglist kinni ning tundub, et üritab seda lahti kangutada.
„Peatu ja anna tühjalt gaasi!” käsutab nobedalt Gena.
Vajutan gaasi. See mõjub. Mees tõmbub välkkiirelt oma autosse tagasi ning viuhti, ongi minema sõitnud. Sõidan minagi, nõudes seletust.

Seletuse ka saan: „Sa jäid täpselt kahe rea keskel seisma. Tema tahtis tagasipööret teha, aga sa ei jätnud talle vasakul pool ruumi.”
Ja teenisin sellise reaktsiooni? Ei, mina ei taha autoga niisugusesse õhkkonda ronida.
Tulevikus näen korduvalt autojuhtide arveklaarimisi. Peterburi tänavad on täis plahvatusohtlikkuses minuga äravahetamiseni sarnaseid inimesi, kas ma saaksin neist rahu? Pealegi, äi üritab niigi end minu kukile seada: et vii ta sinna ja too peolt tagasi, et juua võiks, ja vii seenele, et seal ka saaks „lõdvestuda” – nii seda juhtimist välistavat tegevust siin nimetatakse... Ei, tänan. Pigem liiklen maa-aluses Hadese ballisaalis.

Mailis Hudilainen „Minu Peterburi. Optimismi lühikursus“. Kirjastus Petrone Print, 2014
http://petroneprint.ee/raamatud/minu-peterburi/