osho.com
Raamatus „Eneseaustuse vägi“ mõtiskleb Osho oma vanaisast, kes oli uskmatu, sest ta ei kartnud midagi, ja õpetajast, kes igal hommikul kolm tundi palvetas, nii et Osho temalt küsis: „Minu vanaisa ei usu Jumalasse ning kui küsin temalt, miks, vastab ta alati, et ta ei karda. Kas teie kardate väga?“

On teada-tuntud fakt, et kui inimene ei ole kaotanud teadvust ega langenud koomasse,
jookseb vahetult enne surma tema meeltest läbi kogu ta elutsükkel. Ta läheb mälestustes tagasi oma sünnihetke. See on tähendusrikas, et siit ilmast lahkudes on tal võimalus heita pilk kõigele juhtunule.
Mõne hetke vältel jookseb silme eest läbi kogu elu, nii nagu kerivad filmilindid kinodes. Elulint kerib kiiresti, sest kahetunnise filmi sisse peab mahtuma palju aastaid. Kui elulint jookseks aeglasemalt,istuksite kinos kaks aastat, kuid kes saaks endale seda lubada? Ei, kalender muudkui vurab ja kuupäevad vahelduvad kiiresti.

Surma ajal liigub ajalint veelgi kiiremini. Hetke jooksul vilksatab mööda kogu elu ja alles siis jääb seisma. Seesama protsess toimub jälle – elu on teinud täisringi.
Miks ma tahan, et te seda meeles peaksite? Sest teie Jumal pole muud kui teie esimese päeva hirm, mis muudkui kestab, kuni viimase hetkeni, muutudes üha suuremaks ja suuremaks.
Sellepärast võibki inimene noorest peast olla ateist, ta saab seda endale lubada. Aga vanemaks saades on üha raskem ateist olla. Kui küsida elu lõpusirgele jõudnud inimeselt, kes on juba ühe jalaga hauas, kas ta on ikka veel ateist, vastab ta: „Olen hakanud selles kahtlema” –, sest ta kardab seda, mis juhtuma hakkab. Kogu tema maailm kaob.

Minu vanaisa ei olnud usklik mees, sugugi mitte. Pigem meenutas ta kreeklast Zorbast, kes sõi, jõi ja oli rõõmus ega tundnud teistsugust, mõttetut maailma. Minu isa oli väga usklik mees, võib-olla oli põhjuseks minu vanaisa – vastasseis temaga, lõhe põlvkondade vahel. Kuid minu peres oli see pea peale pööratud: vanaisa oli ateist ja ehk just tema ateismi tõttu sai minu isast usklik. Alati, kui isa hakkas templisse minema, naeris vanaisa tema üle ja ütles: „Jälle? Lase käia, raiska pealegi oma elu nende totrate kujude ees!”
Zorbas meeldib mulle mitmel põhjusel. Üks neist on see, et leidsin temas taas oma vanaisa. Vanaisa armastas toitu sedavõrd, et ei usaldanud kedagi teist ja valmistas toidu endale ise. Olen elu jooksul käinud tuhandetes india peredes külas, kuid pole iial saanud nii maitsvat toitu kui minu vanaisa road. Talle meeldis toidutegemine nii väga, et iga nädal oli kõigi tema sõprade jaoks pidu – ta valmistas toitu terve päeva.

Minu ema ja tädid ning kõik teenijad visati köögist välja. Kui vanaisa süüa tegi, ei tohtinud teda keegi segada. Aga minu vastu oli ta väga sõbralik, ta lubas mul pealt vaadata ja rääkis: „Õpi, ära sõltu teistest inimestest. Ainult sina tead, mis sulle maitseb. Kuidas saaks keegi teine seda teada?”
„See käib mulle üle jõu,” ütlesin, „olen liiga laisk, aga ma võin vaadata. Terve päev söögitegemisele? Mina nii ei suudaks.” Nii polegi ma midagi õppinud, aga juba ainuüksi vaatamine pakkus rõõmu – see, kuidas vanaisa töötas, peaaegu nagu skulptor või muusik või maalikunstnik. Söögitegemine polnud lihtsalt söögi tegemine, see oli tema jaoks kunst. Ja kui mõni roog läks kasvõi veidi viltu ega vastanud tema standarditele, viskas ta selle otsekohe minema. Ta valmistas roa uuesti ja ütles: „See on ideaalne.”
Vanaisa tavatses öelda: „Sa tead, et see pole perfektne, vaid lihtsalt hea, kuid mina olen perfektsionist. Kuni see ei vasta minu standarditele, ei paku ma seda mitte kellelegi. Ma armastan oma toitu.”
Vanaisa segas kokku kõikvõimalikke jooke... Ja ükskõik mida ta tegi, oli kogu perekond tema vastu: nad ütlesid, et vanaisa on üks igavene tüütus. Vanaisa ei lubanud kedagi kööki ja õhtul kogunesid sinna kõik linna ateistid. Trotsiks džainismi vastu ootas vanaisa kuni päikeseloojanguni. Enne seda ta ei söönud, kuna džainism käsib süüa enne päikeseloojangut, pärast päikeseloojangut söömine on keelatud. Vanaisa saatis mind ikka ja jälle vaatama, kas päike on juba looja läinud või mitte.

Ta tüütas kogu perekonda. Aga keegi neist ei saanud tema peale vihastada – vanaisa oli perekonna pea, vanim mees –, ent nad olid vihased minu peale. See oli kergem. Nad ütlesid: „Miks sa käid ikka ja jälle vaatamas, kas päike on loojunud või mitte? See vanamees ajab su pea segi, täiesti segi.”
Olin väga kurb, et raamat kreeklasest Zorbasest sattus mu kätte alles siis, kui vanaisa oli suremas. Tema matusel tuleriida ääres mõtlesin ainult sellest, et kui oleksin talle seda raamatut tõlkinud ja ette lugenud, oleks see talle meeldinud. Olin talle palju raamatuid ette lugenud. Vanaisa polnud haridust saanud. Ta osaks kirjutada ainult oma allkirja, muud ei midagi. Ta ei osanud ei lugeda ega kirjutada – kuid ta oli selle üle väga uhke.

Vanaisa tavatses öelda: „Hea, et mu isa ei sundinud mind koolis käima, nii ei rikkunud ta mind ära. Raamatud rikuvad inimesi kõvasti.” Mulle ütles ta: „Pea meeles, sinu isa on rikutud, sinu onud on rikutud, nad loevad lakkamatult usuraamtuid ja ürikuid ning see kõik on jamps. Sel ajal, kui nemad loevad, mina elan; ja hea on saada teadmisi elades.”
Vanaisal oli kombeks mulle öelda: „Küllap saadavad nad su ülikooli – mind nad ei kuula. Ja ma ei saa suurt midagi parata, sest kui sinu isa ja ema väga soovivad, saadavad nad su ülikooli. Aga ole ettevaatlik: ära kaota end raamatutesse.”
Vanaisale meeldisid väikesed asjad. Küsisin temalt: „Kõik usuvad Jumalat, miks sina ei usu, baba? Kutsusin teda baba’ks, nagu Indias on kombeks vanaisade kohta öelda.
„Sest ma ei karda,” vastas ta.
Väga lihtne vastus. „Miks ma peaksin kartma? Hirmuks pole põhjust, ma pole teinud mitte midagi valesti, ma pole kellelegi kurja teinud. Olen lihtsalt elanud oma elu rõõmsalt. Kui Jumal on olemas ja ma teda ühel päeval kohtan, ei saa ta minu peale vihane olla. Mina olen hoopis tema peale vihane, et miks ta on loonud sellise maailma. Ma ei karda.”
Kui vanaisa oli suremas, küsisin uuesti, kuna arstid ütlesid, et talle on jäänud vaid mõned minutid. Tema pulss hakkas juba kaduma, südamelöögid tuhmusid, ent ta oli täie teadvuse juures.

Küsisin temalt: „Baba, üks küsimus...”
Ta avas silmad ja ütles: „Ma tean su küsimust: miks ma ei usu Jumalat. Teadsin, et küsid seda, kui ma suren. Kas sa arvad, et surm paneb mind kartma? Olen elanud nii rõõmsalt ja täiel rinnal, et mul pole kahju surra.”
„Mida oleks mul homme veel teha? Olen teinud kõike, midagi pole tegemata jäänud. Ja kui mu pulss ja süda aeglustuvad, mõtlen, et kõik läheb ideaalselt hästi, sest tunnen suurt rahu ja vaikust.
Praegu ei oska ma öelda, kas suren või elan täiel rinnal, aga üks asi jäta alatiseks meelde: ma ei karda.”

Teie ütlete, et sel hetkel, mil mõtlete Jumalast loobumisele, tekib teis kohe hirm. See on lihtne märk sellest, et kujutlus Jumalast on nagu kivi, millega hoiate vaos hirmu, nii et hetkel, mil seda kivi liigutate, hüppab esile hirm.

Keskkooli ajal oli mul õpetaja, kes oli kõrgesti õpetatud braahman. Peaaegu kogu linn austas teda. See mees elas minu maja taga ja minu maja kõrvalt viis tema juurde kitsas teerada. Otse meie maja taga kasvas hiiglaslik neemipuu. Õpetaja õpetas sanskriti keelt ning rääkis lakkamatult Jumalast, Jumala kummardamisest ja palvetest. Õigupoolest tegi ta kõigile põhjalikku ajupesu.
Küsisin õpetajalt: „Minu vanaisa ei usu Jumalasse ning kui küsin temalt, miks, vastab ta alati, et ta ei karda. Kas teie kardate väga? Te taote lakkamatult meie peadesse sõna „Jumal” ja ma näen igal hommikul, kuidas te kodus kolm tundi valjult Jumala poole hüüate, nii et kogu naabruskond on häiritud. Aga keegi ei saa midagi öelda, sest te hüüate palveid.”

Kui tegelete näiteks moderntantsuga või mängite džässmuusikat, kargavad kõik teile turja ja kaebavad, et segate neid. See mees tülitas kõiki igal hommikul kella viiest kaheksani – ja tal oli tõesti vali hääl –, aga tegevus oli religoosne, nii et keegi ei saanud kaevata.

Ütlesin: „Kas te kardate nii väga, et palvetate iga päev kolm tundi? See peab olema väga suur hirm, et peate iga päev kolm tundi Jumalat veenma, et ta teid kaitseks.”
Tema vastas: „Ma ei karda. Sinu vanaisa on kelm.” Nad olid peaaegu samaealised... „Ta on kelm, ära kuula teda. Ta rikub su ära.”
„Imelik,” ütlesin, „tema arvab, et teie rikute mind, ja nii palju kui minust oleneb, et riku mind keegi ära. Mina usun oma vanaisa, kui ta ütleb, et ta ei karda – aga teie puhul pole ma nii kindel.”
„Miks?” küsis ta.
Vastasin: „Sest kui te öösel neemipuust möödute, hakkate palveid skandeerima.” Kuna oli teada, et neemipuu sees on vaimud, ei käinud inimesed tavaliselt öösiti sellest puust mööda. Kuid see mees pidi seda tegema oma maja asukoha tõttu; vastasel juhul oleks ta pidanud pool miili mööda peateed ringi tegema, et siis teiselt poolt maja juurde jõuda. Iga kord sellist tiiru teha polnud kerge ja nii oligi ta leidnud religioosse strateegia: ta hakkas palveid lausuma. Teerajale astudes hakkas ta pihta. Ütlesin talle: „Olen teid kuulnud, kuigi siis ei skandeeri te nii valjult kui hommikuti, aga te palvetate, olen teid kuulnud. Ja ma tean, et seal on vaimud, seega ei saa ma öelda, et te teete midagi valesti.”
„Kuidas sa seda tead?” küsis ta.
„Olen palju kordi olnud pimeduses neemipuu juures,” vastasin, „ja teie skandeerimine muutub valjemaks ning te kiirendate sammu – nii palju ma tean. Miks te palveid lausute, kui te ei karda? Ja kui te vaime kardate, siis on hommikune kolmetunnine palvetamine ju kasutu. Kas Jumal saab teid vaimude käest päästa?”
„Tänasest päevast alates ma enam ei skandeeri,” ütles õpetaja.

Muidugi pidas ta oma sõna. Enam ta ei skandeerinud, kuid kõndis tavapärasest kiiremini. Ja siis ma läksin ükskord puu otsa tühja petrooleumipurgiga – tagusin seda nagu trummi. Lihtsalt trummeldasin mehe pea kohal vastu purki. Te oleksite pidanud seda nägema! Ta jooksis kisades ja karjudes eemale. „Bhoot! Bhoot!”
Bhoot on hindikeelne sõna vaimu kohta.
India rahvuslikud rõivad erinevad lääne omadest. Tänapäeval on see muutumas, sest läänelikud rõivad on praktilisemad, India rõivad on luksuslikumad, kuid pole praktilised. Kui töötada põllul või tehases, on India rõivad ohtlikud, kuna pikk ja avar kangas võib takerduda masinavärgi vahele. Ka indiapärased püksid – dhoti – on väga avarad. See annab meile aimu, et kunagi pidi sellel maal olema väga mugav elada.
Indiapäraseid rõivaid ei saa anda sõduritele kandmiseks, nendega ei saaks nad võidelda, nad saaksid surma juba paljalt nende rõivaste läbi! Isegi põgenemine ei õnnestuks. Kas mina suudan oma rüüs joosta? Võimatu. Kergem on surra kui joosta. See mees hakkas nii väga kartma... Kui valjult kõmiseva tühja purgi talle kaela viskasin, tuli mehe dhoti lahti, libises maha ja ta kartis nii väga, et jooksis oma majja alasti! Dhoti jäi temast maha.

Tulin puu otsast alla, võtsin dhoti üles ja põgenesin koos purgiga.
Tema kodus tekkis kaos. Kõik, sealhulgas naabrid, küsisid, mis on juhtunud. Mees vastas: „See poiss ajas kõik sassi. Täna hommikul ütles ta mulle: „Ärge lausuge mantrat. Kui te ei karda, siis ärge lausuge mantrat.” Ta esitas mulle väljakutse. Homme kutsun ma ta tehtu pärast oma palge ette. Tema on süüdi, et minust on vanas eas saanud naerualune. Kogu naabruskond on näinud mind alasti!”

Kuid olla Indias alasti, ise veel linna auväärne preester ja õpetlane...
Ta tuli järgmisel hommikul ja oli väga tõsine. Teadsin, et ta tuleb ja võtsin kätte plekkpurgi, kus sees olid tema püksid. Kui ta mind selle purgiga tulemas nägi, ütles ta: „Mis see on?”
Vastasin: „Kõigepealt tehke teie algust. Olete ähvardanud, rääkinud naabritele, et tulete minu juurde. Mina tulin teie juurde – nüüd ongi küsimus, et kes kelle juurde tuleb. Te võite mind ükskõik kuidas karistada, kuid pidage meeles, et võtan purgi pealt kaane kogu kooli silme all.”
„Mis seal sees on?” klüsis ta.
„Bhoot! Vaim! Püüdsin siia kinni vaimu, kes teid nii väga ehmatas.”
„Vaimu?” küsis ta. „Kas see on see plekkpurk, mis mulle puu otsast pähe kukkus?”
„Muidugi,” ütlesin.
„Vii see tagasi, see on ohtlik,” lausus mees.
Aga mina ütlesin: „Palun heitke pilk sinna sisse ja vaadake, mis seal on.” Avasin kaane ja võtsin välja dhoti ning ütlesin: „Võtke vähemalt oma dhoti tagasi.”
„Kuidas sul õnnestus see kätte saada?” küsis ta.
Vastasin: „Mis te arvate, kes selle kõik korraldas? Te peaksite mind tänama, et võtsin vaevaks puu otsa ronida, purki kõmistada ja teile kaela visata; seejärel korjasin pimedas üles teie dhoti ja põgenesin, et keegi mind ei näeks. Tegin seda kõike selleks, et te mulle ei valetaks.” Ja sellest päevast alates, kuigi ta teadis, et kõige taga olin olnud mina, ei läinud ta enam koju mööda seda rada.

Edaspidi käis ta ringiga. Küsisin temalt, et miks, et te teate ju väga hästi, et see olin mina.
Õpetaja vastas: „Ma ei taha enam riskida. Ma ei usu sind – võib ju olla, et korjasid dhoti ja plekkpurgi üles alles hommikul ja tegelikult oli ikkagi tegemist vaimuga.”
„Ma ju räägin teile, et puu otsas olin mina,” ütlesin.
Ta ei astunud öösel enam kunagi sellele rajale... Kogu mu perekond teadis, et mina olin selle taga, sest nad olid näinud mind puu otsa ronimas, aga isegi nemad lõid kartma. Nad hakkasid mõtlema, et võib-olla sai vaim minu üle võimust.
„Imelikud inimesed,” ütlesin, „olen öelnud, et seda tegin mina, aga nüüd mõtlete te välja juba midagi muud: et vaim võttis minu üle võimust ja sellepärast seda kõike tegingi. Kas te ei või võtta seda asja lihtsalt nii, nagu see oli?”

Kui hirm tekib, tuleb talle järelikult otsa vaadata, mitte mingit tolku pole hirmu peitmisest Jumala taha.
Hävitatud usku ei saa enam tagasi. Pärast seda, kui olete kuulanud mind, ei saa te enam uskuda Jumalasse, sest kahtlus on tõeline ja uskumus on väljamõeldis. Mitte ükski väljamõeldis ei saa olla tugevam faktist. Teie jaoks jääb Jumal hüpoteesiks, teie palved on kasutud. Te teate, et see on hüpotees, te ei suuda seda unustada.
Kui olete kord kuulnud tõde, on seda võimatu unustada.
Üks tõe omadustest ongi see, et tõde ei pea meelde jätma.
Valet peab kogu aeg meeles pidama; muidu võib see ununeda. Valetama harjunud inimesel peab olema parem mälu kui inimesel, kes on harjunud rääkima tõtt, sest tõde rääkival inimesel pole mälu vaja. Kui rääkida ainult tõtt, pole vaja midagi meeles pidada. Aga kui rääkida valet, tuleb seda kogu aeg meeles pidada, sest ühele oled valetanud üht ja teisele teist ning kolmandale kolmandat.
Teadvus peab liigitama, kellele mida öelda, ning seda tuleb meeles pidada. Ja kui millalgi tekib küsimusi sinu valega seoses, tuleb sul uuesti valetada, nii et see on nagu ahel. Valede paljunemist ei saa rasestumisvastaste vahenditega ära hoida. Tõde elab tsölibaadis, tal pole ühtegi last, tegelikult pole ta isegi abielus.

Osho „Eneseaustuse vägi. Virgumine eneseteadlikkusesse“, kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18104/?cid=3762

Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas...