Vabadussõja mälestussammas Rakveres, mis taastati 1992. aastal Wikipedia
Tänavu ilmus esimest korda raamatuna lugu, mille menukas kirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) 1950ndail sahtlisse kirjutas ja mille käsikirja ta 40 aastat hiljem sõprade õhutusel sahtlist välja võttis. See teos „Viimse meheni“ on tõestisündinud lugu Eesti väikelinna poiste vastuhakust nõukogude võimule 1940. aastal.

1940. aasta hilissuvel tuleb ühes Eesti väikelinnas, mis äratuntavalt sarnaneb Rakverega, salaja kokku salgake koolipoisse – Rasmus Tombak, Lennart Adar, Kristjan Mollat ja Valmen Rajala –, et asutada ei midagi vähemat kui põrandaalune rühmitus. «Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja! Hea küll, käid õhtul mööda linna ja rebid mõne loosungi maha. Aga see on ikkagi sihuke juhuslik temp, rohkem poisikeste ulakus. Tahaks teha midagi konkreetsemat, asjalikumat! Näete ju ise – üks ja teine astub komnooreks, annavad seinalehti välja, propageerivad enamlust! Niimoodi jääb ju mulje, et kõik on korras, elu läheb edasi, vaata et juubeldame koguni kaasa!» pahvatab noorim sõpradest, seitsmeteistkümneaastane Rasmus. Poistel on tõsi taga. Nad vannuvad sealsamas, et ei reeda üheski olukorras, sündigu nendega mis tahes, üksteise nimesid. Rühmituse nimeks saab «Viimse meheni».

Nagu öeldud, on tegu sündmustega, mis tõepoolest aset leidsid. Nimelt hakkavad punased 1940. aastal kõikjal lõhkuma Vabadussõjas langenute ausambaid. On aimata, et varsti on järg Rakvere käes. Ja sellal kui täiskasvanud juhtuvat süngelt, kuid vaikides pealt vaatavad, avaldavad koolinoored kirglikult ja silmanähtavalt meelt. Minnakse klasside kaupa ausambamäele, pannakse pärgi, seistakse auvalves, tehakse üheskoos pilti. Rakvere ausambani jõuab järg 21. oktoobri varahommikul. Koolipäeva alguseks on kõik juba läbi. Kohe pärast tunde lähevad koolilapsed samba varemete juurde, tervete klasside kaupa. Ja mõni aeg hiljem, kui punased sinnakanti oma puust obeliski püsti panevad, lõhuvad kaubanduskooli poisid selle ära. Neid lugusid mäletavad vanema põlvkonna rakverelased kõik üsna ühtemoodi (vt Väge täis kool: Rakvere Gümnaasium 1912–2012).

Loomulikult ei jäänud noorte söakad väljaastumised tagajärgedeta. NKVD oli kohal, arreteerimised ja repressioonid võtsid hoogu, inimesed hakkasid kaduma, jaamas seisid ootel loomavagunid.

Jutustusse «Viimse meheni» – autor ise nimetas seda kooliromaaniks – tuleks aga suhtuda kui ilukirjandusse. Sündmustel on küll tõepõhi all, tegevuspaigad on reaalsed, aeg ja koht selgelt määratletud, tegelastel kindlasti prototüübid, ent tegemist ei ole puhtakujulise dokumentaaljutustusega. Autor on mitmeid koolikaaslasi ja õpetajaid jutustuses küll päris nimepidi maininud, ent loo peategelased on siiski üdini kirjanduslikud kujud. Ka ei ole sellenimelisest salaühingust kusagilt lugeda. Rakverelased teavad küll rääkida, et mõned aastad hiljem oli kooliõpilastel tõesti üks põrandaalune organisatsioon. Ja mööngem – eks sõltu ühe salaühingu käekäik ju sellest, kui salajas seda suudetakse hoida. Kui poisid pidasidki oma sõna? Viimse meheni?

Niisiis on kirjanik tollased sündmused belletriseerinud, kirjanduseks vorminud. Autori sihiks ei olnud mitte niivõrd dokumenteerida detailselt ühe Eesti väikelinna kooli elu 1940. aasta sügisel, kui kirjeldada üldist õhustikku, meeleolu, seda hulljulgust ja romantilist kirge, mis neid koolipoisse ja -tüdrukuid iseloomustas.

Ja ometi, üks autentne dokument oli autoril jutustust kirjutades siiski käepärast: tema enda kooliaegsed päevikud. Mingi uskumatu ime läbi on need tänaseni säilinud. Päevikutes on võluvalt segiläbi ühe teismelise poisi igapäevaelu suured ja väikesed seigad. Nii kirjutab 14-aastane Raimond 4. oktoobril 1940 oma päeva kohta järgmist: «Täna oli laadapäev ja selletõttu olid tädi Meta ja vanaisa linnas. Hommikul proovisin üle hulga aja kuuli; sõrm jälle lõhki ja olles esimese ropsuga teinud 9.50, lõin vihaga käega ning asusin oda kallale. [...] Koolis oli viis tundi, mingit erilist ei olnud; siiski – kuulutustahvlile olid poisid mehkeldanud ühe ägeda poliitilise maiguga artikli; andis lugeda ja imestada.» Paar päeva hiljem leiab äramärkimist veel üks samalaadne seik: «Koolis sai üks luuletus kuulutustahvlile pandud, mis seal aga suutis olla vaid ühe vahetunni, sest kuna furoor oli liiga suur, märgati seda õige pea ja seltsimees Kirillov võttis tema eest hoolitsemise enda peale. Ühesõnaga: liiga vara võeti ära, sellepärast läks väikselt viltu. Muidu хорошо, erilist midagi ei juhtunud.»

Vabadussõja ausamba lõhkumine 21. okt. 1940 on dokumenteeritud kogu selle dramaatilisuses:
«Täna sündis viimne häbitöö: lõhuti Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestussammas! Öösel kella 4 paiku oli lastud puruks ülemine osa ja nüüd hiljem, kogu päeva jooksul purustasid miilitsamehed alust tugevate dünamiidipadrunitega. Ei hakka üldse enda ega teiste õpilaste tuju kirjeldama; see oleks asjatu ja raske. Missugune aeg! Lõhutakse kõik ilusad ausambad; rüvetatakse ühe rahva pühimaid tundeid ja – kõik vaikivad. Neetud orjus!!! Sain ka ühe ausamba tüki omale pihku ja tõin koju, pannes ta oma kummutile aukohale. [...] Kodus demonstreerisin iseenesele oma patriootlikust ja läksin siis kooli. Seal oli olemine muidugi väga põnev; igas tunnis tõstsime kisa ausamba pärast. Laulmistunnis keegi ei laulnud neid vene laule. Pärast siiski tegime oma sõnad ja möirgasime kõigest kõrist neid vene viisidel laulda. / Pärast tunde tahtsime rongkäiguga ausamba juurde minna, aga töötatööliste miiting ajas tagasi.»

Ausamba juurest toodud mälestuskivid sättis päevikupidaja järgmisel päeval paari käepärase asjaga kokku «oma mälestusmonumendiks eesti lintide ja rohelise pärjaga».
Päevad on ärevad, juhtub ühte ja teist. Sada vene lennukit lendab üle linna Tallinna poole; Stackelbergi aeda on venelased «4 suurtükki üles seadnud ja nende kohaletoimetamisel osa kõnniteed üles kündnud»; kinos «Skala» jookseb film «Viiburi linnaosa», mis pole suurem asi, «nagu ikka vene filmid»; usuõpetuse asemel on koolis «konstituutsia tund» ja krooni asemele tuleb rubla.

Enne koolivaheajale minekut teevad poisid linnas veel tiiru ja rebivad maha kuulutusi: «Panin kähku riidesse ja kadusin koos verevennaga turuplatsi suunas. Seal oli üks kuulutus homse leinamiitingu kohta üleval – ta kadus kohe räbalatena üle aia. Siis tulime väga ruttu tagasi linnast ja tegime tee peal veel nii mõneski kohas puhta töö.» Uhkelt loetakse päeva resultaadiks neli suurt kuulutust. Mida enamat saanuksid nad teha?

«Meie maal, s.o ENSV-s, on siiasaati kõik nii läinud, nagu ta minema pidi ja keegi ei ole suuteline, vähemalt esialgu, asjakäiku muutma,» teeb päeviku autor 1940. aasta viimastest kuudest kaine kokkuvõtte.
Meie täna muidugi teame, kuidas asjad edasi läksid. «Viimse meheni» annab ehk aimu, kuidas kõik algas.

Raamatu väljaandmist korraldas kirjaniku tütar Katrin Kaugver.

Raimond Kaugver „Viimse meheni“, Randvelt Kirjastus ja Katrin Kaugver