Eesti vs Holland Foto: Hendrik Osula
Nüüdseks tippjalgpallist loobunud Raio Piiroja sündis 11. juulil 1979 Pärnus. “Haruldaselt hea imik oli. Ei teinud ta sündideski suurt kisa. Magas ja sõi hästi ja mõnuga, vatras palju, naeratus püsis huulil, ” kiidab ema Anne Raudnagel raamatus „Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja“.

Ta niheleb ja muigab: “Olukord muutus mõnevõrra, kui Raio käima õppis. Siis ei püsinud ta enam üldse paigal.”
Ema päevikust selgub, et rahuaeg ei kestnud kaua: esimesed iseseisvad sammud tegi Raio kaheksa kuu ja kahe päeva vanuselt, kaks nädalat hiljem tatsas juba asjalikult ringi.
Ema ise oli Tõstamaal kasvades harjutanud kergejõustikku ja suusatamist, kuid piirdunud koolispordiga. Talle meeldis hirmsasti võistelda, aga auhindu ei kogunenud loodetud määral. Ikka pidi ta oma isa, kergejõustiklase ja maadleja Artemi Udu prisket diplomikummutit aukartusega vaatama. Perre käisid Spordileht ja ajakiri Kehakultuur, isa ei pidanud paljuks tütardele lihtsamaid spordiplatse ehitada – nii jäi sport Annele verre ning ta ise püsivalt sporditööle.
Raio isa Valur Piiroja viskas oda nii hästi, et tunnustatud spets Toomas Merila ta Eesti noortekoondisse kutsus. Seal askeldas enam-vähem samaealistest teinegi pärnakas, hiljem olümpialt kaks pronksi toonud vasaraheitja Jüri Tamm. Esiti oli Valur Piiroja Tammest edukam, võites 18-aastasena üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil, ühtlasi noortemeistrivõistlustel pronksi. Siis areng takerdus.
“Minu rumalus,” kinnitab Valur. “Tahtsin 1975 Valga võistlustel kallile inimesele, Raio tulevasele emale, hea võistlusega kingituse teha. Olin vormis, mõtlesin isegi 74 meetrist, meistrikandidaadi normist. Aga ilm oli maikuule vaatamata külm, isegi lumine. Tõmbasin käe ära. Teine viga oli see, et ma ei julgenud juhtunut treener Merilale tunnistada ja ravi jäi saamata.”
"Õppisime Valuriga koos Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaalis, lõpetasime põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja paberitega. Valur oli edasipüüdlik, alanud kooselus tubli, hoolitsev. Ta võeti kaheks aastaks vene sõjaväkke, töötasin seni Jõõpre koolis ja ootasin ära. Abiellusime 1977, neljaks aastaks, nagu selgus,” räägib ema Anne. “Jalgpallitreener Tiit Raudnagel tuli mu ellu Bulgaaria turismireisil 1981, tema tulek põimus eelmise abielu lahutamisega. Raio võttis Tiidu kohe omaks, hakkas isaks kutsuma. Pole ka ime, sest Tiit on rahuliku loomuga, temaga on kerge koos olla.”
"Mina isaga koos elamist ei mäleta, olin liiga pisike," ütleb Raio. "Kuid me saame hästi läbi, põnnina olin nädalavahetustel tema juures ju sageli. Kui kasutan jutus sõna "isa", ei pruugi teised kohe aru saada, kas mõtlen bioloogilist isa või ema uut abikaasat Tiitu, kes on mind rohkem kasvatanud. Ka omavahelises jutus kutsun isaks mõlemat."
...
Kodus suurt liikumisruumi polnud, sest esiti elati koos vanaemaga kahetoalises korteris. Vanaemal oli oma tuba ning ema, isa, Raio ja kuus aastat noorem Raido pidid teises toas hakkama saama. 1987. aastal läks lahedamaks, treenerina ametis olnud perepeale eraldati Pärnu KEK-ist kolmetoaline korter.
“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.
“Ega Raio linnaelus peale spordi muud meelelahutust olnudki, ta ei vajanud muud. Ahjaa, teatris meeldis talle küll käia, vaatas Endlas kõik lasteetendused ära ja sai suuri elamusi. Niisamuti meeldis talle õhtuti ettelugemist kuulata, kas siis ema-isa esituses või kõrvaklappidest. Onu Remuse jutud olid tal vist peas ja kujutlusvõime arenes. Sellal rändas üks NLKP peasekretär teise järel taevastele jahimaadele. Kui 1984 läks Andropov, küsis Raio täiesti tõsiselt: "Aga kes ta lennuki nüüd endale saab?"
Raio suved möödusid suuresti Tõstamaal, ema lapsepõlveradadel. Ema hoolitses, et poegade kehaline ettevalmistus mitmekülgne oleks. Ta hoidis maal korras kaugus- ja kõrgushüppekasti – "Tahtsin poistele tõestada, et hüppan neist kõrgemale ja kaugemale!" naerab ema –, lisaks rajas võrkpalliplatsi ja hankis lihtsamat varustust.
"Minuvanuseid oli Tõstamaa alevis paras kamp ja me püsisime himuga spordi kallal. Sealsed poisid käisid enamikus suusatrennis, aga päevastes jalgrattasõitudes ja õhtustes vutilahingutes lõid kõik kaasa. Olime päev läbi väljas, ööseks kamandati meid suure sõjaga tuppa," meenutab Raio.

Raio astus klutina läbi õige mitmelt alalt. Treenerid käisid tollal koolides õpilasi trenni kutsumas ja Raio võttis kõigest uuest särinal tuld. Kõige põhjalikumalt tuli poisi ellu ujumine: treener Margot Enniko käe all jõudis Raio võistlustele ja suvelaagritesse.
"Raio on sedasorti spordipoiss, et ta sobinuks igale treenerile ja jõudnuks Eestis tähelepandavale tasemele ükskõik mis alal, nii ujumiseski. Aga nähes tema pallimängijaeeldusi – laagrites tundus, et tal on vutti lüües silmad ka külgedel ja kuklal! – ning teades tema kodu jalgpallilembust, olnuks teda esiteks võimatu ja teiseks kuritegelik kusagil mujal kinni pidada," räägib treener Margot Enniko.
Ujumine on rahustav ala. Iseküsimus muidugi, palju Raio-sugune rahuneda suutis. Ta tahtis igas harjutuses esimene olla ja kui teine samasugune kõrvale juhtus, võis seal kergesti kukepoksiks minna.
Raiole tuli igal sammul kasuks hea ja hell suhe emaga, nad tunnetasid teineteist. Mõnikord viis ema ta laupäevaks-pühapäevaks Urumarja laagrist koju, et poiss saaks "nädal aega esimene olemisest" toibuda. Emal oli nii käitudes õigus: esmaspäeva hommikul jõudis laagrisse tagasi puhanud ja lahinguvalmis Raio."

Gunnar Press „Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja“, kirjastus Menu 2016

http://www.apollo.ee/ninamees-raio-piiroja-ohuvoitleja.html