Ivar Heinmaa Foto: Vallo Kruuser
Ivar Heinmaa on käinud viisteist korda Tšetšeenias, kakskümmend korda Bosnias, üheksa korda Iraagis, viis korda Süürias, kaksteist korda Afganistanis. Ikka seal, kus on tulevahetused või lausa sõda. Soome telemeestega koos töötavast Ivarist kirjutas Madis Jürgen raamatu „Rindereporter Ivar Heinmaa“. Siin katkendis sõidab Ivar Ukrainassse.

SUVE LÕPUKS on Ivaril närv must.
Klõpsib televiisorit, vaatab uudiseid, käib mööda tuba, näpib telefoni.
Kaks kuud on ta kodus istunud, sest Soome ajakirjanikel on komme suvel pikalt puhata ja YLE-l pole teda vaja läinud.
See ootamine võtab närvid läbi.
Telefon heliseb.
„Kyllä! Kyllä se sopii.”
„Jah, saan küll!”
„Käime Ukrainas ära! Super! Nii kaua olen oodanud ja nüüd ometi.“
„Siis nädal kodus ja Bhutani.”
„Sovittu! Kokku lepitud!
„Moi-moi.”
Klõpsab telefoni kinni, jess, töö tuli!
Ja kui ta siis hakkab lennuki peale minema ja unisele Siirile musi annab, teeb kurva näo: midagi pole teha, tuleb jälle minna…

Ukraina 2014

„KAS sa juba liitusid DNRi armeega?“ küsib suur plakat Donetski kesklinnas.
Donetsk on kaevuritelinn, kusjuures Donetski kaevurid pole saanud palka neli kuud. Samas maksab Donetski Rahvavabariigi armee oma võitlejatele 400 eurot kuus. Boonused veel lisaks – preemia tapmise eest, preemia tanki hävitamise eest.
Ivar ulatab Donetski separatistile oma dokumendid.
„Miks te Donetskis olete?“ küsib separatist.
„Et ise näha, mis toimub,“ vastab Ivar.
„Miks lääne ajakirjandus valetab?“
„Ma ei oska öelda! Meie ei valeta!“
„No kes on siis õiged teie meelest?“
„Teie! Muidugi! Pole küsimust ka!“
Ma pole elu sees suuremat jama ajanud kui praegu, mõtleb Ivar. Aga proovi sa rääkida püssimehele tõtt.
Vaatamata relvarahule kostab Lõuna-Ukrainas endiselt lahingumüra ja Ivar on sõiduvees.
Autojuht Ruslan, endine kaevur, neljakümneaastane pensionär, sõidutab YLE võttegruppi Ukrainas ringi.
Mingi trossiots läks kaevanduses suure pinge all lahti, lõi Ruslani kiivri puruks ja Ruslan sai ajukahjustuse.
Kuu aega hiljem saadeti ta haiglast otse pensionile. Koos naisega võttis Ruslan 100 000 dollarit laenu ja tegi kaks poodi, kus müüs Türgist toodud dresse ja tagisid.
Poekesed olid suure ostukeskusega ühe katuse all.
Ukraina sõjavägi tuli Kiievist ja pani ostukeskuse põlema, sest selle omanik oli Janukovitši mees.
Poekesed koos dresside ja tagidega põlesid ära ja nüüd pole Rulsanil muud kui võlad, pensioni pole makstud neli kuud.
Sõidab bussiga ja vaatab, kuidas hakkama saab.

Ukrainas tunneb Ivar jälle, et asi on tõsine.
Et see pole mänguvärk, kus võid käed püsti tõsta, et oi, sorry, ma ei tahagi siin olla, andke andeks, kogemata tulin!
Siin saad aru, et sul pole kümmet elu. Kui paugu ära saad, oled sa läinud ja vsjoo.
Snežnaja külas Donetski ja Luganski vahel seisab koduõuel vanem ukraina mees.
Juba on Ivaril kaamera statiivi peal ja mees on nõus rääkima mõne sõna.
Intervjuu ei saa õieti alata, kui väravast astuvad sisse mees ja naine. Tervitatakse kättpidi, räägitakse vaikse häälega, ja siis võtavad mehed teineteisel ümbert kinni ja hakkavad nutma.
Ivar: „See oli karm.“

Separatistid olid olnud Snežnaja külas, Ukraina armee tuli rünnakule ja separatistid taganesid lõuna
poole.
Ukraina tankikolonn seisis mehe majast 50-100 meetrit eemal ja separatistid tõmbasid neile kahuritule peale.
See oli põrgu, mis lahti läks, mees ja naine istusid pojaga päev otsa keldris varjul. Kui vaiksemaks jäi, läks poeg, 36-aastane Sergei, vaatama, mis toimub.
Kõrvalmaja põles.
Poeg hakkas Žigulid tulest eemale lükkama ja hüüdis Ukraina sõduritele, kes olid lähedal, et äkki keegi saab aidata.
Sõdurid tulid. Ja siis äkki kukkus Sergei kokku. Ta tassiti voodisse, sõjaväearst tegi kiiresti süsti, aga päästa polnud enam midagi. Rangluu all oli kuuliauk.
Kolme päeva pärast, kui pommitamine läbi sai, mattis isa oma poja tagahoovi, sest surnuaeda minna polnud võimalik.
Pisarad jooksevad mööda mehe põski, kui ta sellest räägib.
Ta on väike inimene, tema jaoks pole tähtsust, kes ta poja tappis. Maja võib üles ehitada, auto võib uue saada, aga poega enam tagasi ei saa.
„Kurat, see on ikka karm, kui mees sul kaamera ees nutab!“
Ivar vangutab pead.

PETROVSKI rajoonis elab pommivarjendiks kohandatud keldris Lena oma kolme lapsega.

Tüdruk on seitsmeaastane, poiss viiene ja kõige väiksem 11-kuune. Nad istuvad selles rõskes ja tolmuses urkas kolmandat kuud.
Pommitamine aga kestab ja Lena ei julge lapsi põõsasse pissile ka lasta.
Vett neil ei ole, ühe korra on saanud toiduabi. Vahel käis keegi kuskil poes ja tõi makarone.
Kooli ma tänavu ei saa, räägib tüdruk. Kooli pole enam olemaski. Tahaks koju, sest seal on televiisor ja igruški ja seal saaks kušeti peal magada.

Väike karu kaenlas, loeb ta YLE võttegrupile luuletuse.
Pust vsegda budet solntse,
pust vsegda budet mama,
pust vsegda budet, što voina uže ne bõla i pust vsegda uže ne bombjat.

Rauli Virtaneni arvates ei peagi sõjast kõnelevad ajakirjanikud olema objektiivsed. Nad võivad täiesti siiralt astuda ohvrite poolele.
Vesa meenutab, kuidas Amela Simic Sarajevos küsis, et mis pagana pärast kohtlevad Euroopa ajakirjanikud võrdselt teda ja neid, kes teda tulistavad, kui ta lastele vett ja süüa toob?
Rauli ja Vesa ütlevad, et võivad vabalt olla vaeste ja rõhutute hääletorud, kartmata, et sealjuures kuidagi valetavad.

„MAKSKE mulle sada dollarit, ma näitan teile midagi, mida te varem pole näinud!“

Asjamees Donetski surnukuuri juures püüab YLE võttegrupilt taskuraha nuiata.
„Midagi me ei maksa!“ ütleb Ivar.
„Hea küll,“ vastab mees. „Näitan ikka!“
Ta viib telemehed niiskesse keldriruumi, mida valgustab üksainuke lamp. Põrandal vedelevad laibad – hunnikutes, üksteise otsas, läbisegi, enamasti ilma riieteta, mõned juba pruuniks tõmbunud, mädanenud. Ivar: „See oli üks karmimaid pilte, mis ma laipadest üldse kunagi näinud olen!“
Kui keldrist välja tullakse, seisab õuel paar rekkat, tagauksed lahti, kärbsepilved sumisevad mustade kilekottide kohal.
„Snimite, eti vse naši, DNRskie” – filmige, need on kõik meie DNRi omad!

DONETSKI mehe Saša Dollari suu on ääreni metallhambaid täis ja ta näeb oma läkiläkis ja jopes
välja nagu kloun. Kui ta jope ära võtab, tuleb nähtavale triibuline dessantnikusärk ja kuul, mis ketiga kaelas ripub.
Saša Dollar on tõsimeelne Putini fänn.
Kunagi oli Saša Dollar kuulus Donetski räpistaar.
Räppis oma paarilisega nii ägedasti, et jõudis Ukraina kohalikus talendisõus kuue tuhande osavõtja
hulgas 24 hulka.
Kunagi oli ta modell (näitas Ivarile telefonist fotosid ka), aga modellijama on tänaseks minevik.
Saša Dollar tuunis 1972. aastal toodetud Žigullist ralliauto ja käis sellega võistlustel kihutamas. Nüüd seisab Žigull garaažis, lapsemängud on unustatud.

Nüüd osaleb Saša Dollar uues sõus, nagu ta ise pidulikult kuulutab – võitluses elu ja surma peale. Ja kui tuleb räpituju, siis räpib ta fašistidest ja banderalastest, keda hävitada tuleb.
Saša Dollari endine lavapartner sõitis Donetskist ära ja elab Maidani ideede vaimus Kiievis. Neist on saanud vihavaenlased ja nende vaen on lepitamatu. Nad pole viimasel aastal helistanud ka.
Saša Dollari jaoks on Ukraina jagunenud heaks ja halvaks. Saša Dollar võitleb heade poole peal, on snaiper ja koolitab Putini-meelseid noori, et need esimestes lahingutes kohe surma ei saaks.
Saša Dollar on putitanud üles teise maailmasõja aegse vana tankitõrjerelva, mis paneb tankile kahe kilomeetri pealt surmava litaka.

Teine sama jube aparaat on tal Volkswageni kaubikus. Saša lükkab volkari tagauksed lahti (sisekülgedel on suur puna-sini-must Donetski Rahvavabariigi lipp) ja kutsub telemehed imetlema.
See on tõhus riist. Kui pimedaks läheb, sõidab Saša Dollar oma volkariga ukrainlaste valveposti juurde, teeb tagauksed lahti ja tühjendab oma relva valveposti pihta. Lööb uksed kinni ja kütab minema.

Saša Dollaril on põhimõte, et vange ta ei võta. Tapab ära kõik, kes ette satuvad.
„See oli näost näha ka, parem, kui tema kätte vangi ei jääks,“ ütleb Ivar.
Ukraina alad, kus elavad venelased, tuleb Saša Dollari arvates Kiievi-meelsetelt ära võtta. Mariupolit on vaja, sest seal on sadam. Ja põhja poolt tuleb võtta Dnipropetrovsk ja Harkiv.
Igasugu kompromissid on Saša Dollari meelest poolik lahendus, praeguse Donetski Rahvavabariigi
piirid on kehvad ja vaherahu ei meeldi Sašale üldse.
Ivar: „Aga kaamera ees oli Saša väga hea. Rääkis hästi ja aega oli tal ka lahedasti.“

DONETSKI ja Luganski vahel oli tee peal ukrainlaste tankikolonn, midagi 50 tanki, jubedalt pihta

saanud. Paar kutti, Luganski Rahvavabariigi separatisti, olid puhkuse ajaks võitlema tulnud, rääkisid, et see on nende maa ja Kiievi fašistid tuleb minema kupatada.
Ivar filmib Luganski kutte ja äkki peatub selja taga auto ja keegi küsib kaukaasia aktsendiga: kes te sellised olete?
Ivar vaatab üle õla – vanemad mehed, 45-50aastased, habemed ees. Jubedad noad, püstolid, automaadid.
Osseedid!
Vanad rääkisid, uhked näod ees, et nemad selle kolonni tümaks tegidki. Uhasid kahe kilomeetri kauguselt kahuritega, tulid kohale ja tegid leegiheitjaga neile otsa peale, kes veel ellu olid jäänud. Nad olid tapjad.
Ivar küsis, kaua nad siin juba on, nad ütlesid, et kolm kuud on olnud, aga sõber sai surma, selle eest on vaja veel kätte maksta.
Ivar küsis, kelle vastu nad võitlevad, osseedid ütlesid, et aitavad kohalikke elanikke võitluses fašismi vastu.
Osseetias olevat samamoodi olnud, Gruusia fašistid tulnud peale ja nemad kaitsnud Osseetiat.
Siis küsis Ivar, et mis nad teevad, kui see kõik Ukrainas läbi saab. Nad vaatasid üksteisele otsa, hakkasid naerma ja ütlesid, et lähevad koju ja hakkavad tööle.
See oli nali. Teine vana ütles kõrvalt tõsise näoga, et ei, kohe tuleb varsti uus sõda ja siis nad lähevad sinna.
Tam, gde nesprovedlivost, tam i mõ. Kui keegi on hädas, tuleme meie appi.
Uhkustades näitasid nad oma relvi ja sõitsid minema. Need osseedid on Vene kodanikud, Ukrainaga pole neil midagi asja. Kui Transnistrias sõjaks läheb või Moldovas, lähevad nad sinna ja võitlevad seal.
Ukraina sõdurid rääkisid, et tšetšeeni sõdurid (osseedid samuti) lõikavad ukrainlastest langenutel ära ninasid ja kõrvu.
Kõhud lõikavad ka lõhki ja panevad liiva täis, et kaaslastel oleks neid raskem lahinguväljalt ära vedada.

TEEL Donetskist Slovjanskisse helistab fikser Katja Dnipro 1 pealiku numbril.

Dnipro 1 on Ida-Ukraina oligarhi ja Dnipropetrovski oblasti kuberneri Igor Kolomoiski armee, endised miilitsad.
Pealik ise on Kiievis, aga ütleb, et keerake ots ringi, üldse mitte kaugel, Karlivka küla juures on Ukraina natsgvardia tšekpoint.
Sõidate sinna, tuleb Küberneetik ja võtab teid vastu. Ruslan keerab otsa ringi ja sõidab, kuhu vaja.
Kümne minuti pärast saabub must džiip, suured sini-kollastes värvides kleepsud „Dnipro 1“ uste peal.
Küberneetik tuleb välja, noad ja püstolid, automaat, päikseprillid.
Ivar tõstab käe: „Slava Ukraini!“
Küberneetik tõstab käe: „Herojam slava!”
See on teise maailmasõja aegne tervitus. Au Ukrainale!
Ja vastus kõlab: kangelastele au!
Ivar hakkab midagi küsima, Küberneetik jutustamist ei kannata.
„Vait!“
Ja annab juhised.
„20 kilomeetrit sõidame separatistide tule all. 120 kilomeetrit tunnis, mitte kriipsugi vähem. Teie lähete ees, meie tuleme järel!“
Autojuht Ruslan hakkab seletama, et meie ei tea, kuhu sõita.
„Jutt jätta!“ käratab Küberneetik. „Tuleb suur sild, silla varjus peatume, ma lähen mööda, teie tulete järgi. Seal ootab Alpinist.“
Küberneetik hüppab autosse.
Ruslan lööb risti ette, pojeehali! ja hakatakse kihutama. Ivar istub ees ja filmib. Asfalttee on pommiauke täis ja puud maha langenud. Puruks lastud tankid tee servas. Jõutakse silla juurde, džiip sõidab mööda, ja jõutakse eesliinile, kus Dnipro 1 on positsioonidel.
Separatistid tahavad Donetski lennujaama ära võtta, olgugi et on relvarahu.
Ivar ei viitsi kuulivesti selga ajada, kiivri jätab ka autosse.
Telgi juures istub fliispusas vend, rinnas mägede pilt ja number 8448. Selge, et Alpinist.
„Privet, otkuda võ priehali?”
„Is Estoni.”
„Oo, is Estoni!”
Keegi kutt läheb elevile. Teenis kunagi Odessas õhutõrjevägedes ühe Aivariga koos.
„Vot, Aivar – klassnõi mužik – väärt mees, kui Aivarit näed, siis tervita!“
Konjak laua peale, pitsid ka väljas, Eesti ja Ukraina ja Soome terviseks!
Üks Ukraina poiss võtab seljast kuulivesti ja annab Ivarile – äraproovitud vest, sellega on kindel, et surma ei saa. 

Vanem mees kirub kaevikus Putinit, et see on kaks slaavi rahvast suutnud sajanditeks tülli ajada.
Päikeseprillidega noor Poltaava poiss räägib, et detsembrist saadik oli Maidanil, siis tundis, et kodumaa vajab kaitset, võttis relva ja läks Ida-Ukrainasse võitlema.
Keegi näitab, et kodu on, näete, kaheksa kilomeetrit selles suunas, aga separatistid tapavad ta ära, kui sinna peaks julgema minna. Maja pannakse ka põlema.

Soomlane tahab stand-up’i ära teha, tanki ja relvakastide vahel on just paras koht. Venelased olevat küll positsioonidel, aga ehk saab tehtud.
Ivar saab vaevalt kaamera üles, kui separatistide snaiper tõmbab kärtsu üsna lähedale.
Ivar tõstab kaamera veidi kõrvale, soomlasel on mikrofon käes, teeb juba suu lahti, aga tuleb uus pauk.
See läheb mööda õige napilt.
„Jookseme!” hüüab Ukraina kutt.
Joostakse otse läbi aedade ja kraavide, Ivaril kaamera seljas. Kahesaja meetri pärast kuskil nurga taga võib hinge tõmmata.
Kõvad vene väed on vastas, arutavad Ukraina poisid.
Profid, hea koolitusega, võtavad tanki maha nagu õpikus.
Lihtne separatist nii ei oska.
Tagasisõit on samamoodi, jälle slava Ukraini, herojam slava!
Jälle 120 kilomeetrit tunnis, Ruslan lööb risti ette
Sõidetakse kakskümmend kilomeetrit ja oodatakse, kas tuleb pauk või ei tule.
Küberneetik saab teada, et kaks Ukraina sõjaväelast on raskelt haavata saanud ja sõidab neile järele, automaat aknast väljas. 

Dnipropetrovski lennujaamas YLE-rahvaga hüvasti jättes küsib autojuht Ruslan Ivari käest: „Kuule, Ivar, mis ma edasi teen?”
Ta on mõelnud, et läheb siiski ka separatistiks. Raha on vaja, tütar on üksteist. Saab DNRilt selle 400 eurot kuus, ikka parem kui mitte midagi!

KOJUSÕIT

Jälle on Ivaril neli pampu – kaamerakott, statiivikott, kohver ja veel üks kott. Kotid on enam-vähem sama rasked kui minnes, sest kingitusi Ivar enam suurt koju ei vea.
14 tundi on juba lennanud, igavus tuleb peale.
„Ma olen siin, mis teete!?”
Siiril pole aega pikalt rääkida.
Siiri ütleb, et ei oskagi telefoniga midagi rääkida.
„Mis uudist siin kodus ikka on. Ma ei hakka ju rääkima, mida kass täna sõi!”
Ja Ivar vedeleb lennujaamades ja loeb oma krimkat.

Kodutunne tekib Helsingis.
Ivaril on business lounge’i kaart, istub pehme diivani peale, sööb, joob veini, vaatab ajalehti, käib netis.
Siis tõuseb Helsinki - Tallinna lennuk, viimased 20 minutit lendamist ja rattad puudutavad Tallinnas maad.

„Kust siis tulek?“ küsib tollitöötaja entusiastlikult.
„Venezuelast... Ei-ei-ei! Lõuna-Aafrikast!“
Lendamine küpsetab läbi.

Päevasel ajal on Siiri poistega vastas, öösel sõidab Ivar taksoga lennujaamast koju.
Varem tõi Ivar poistele reisidelt vutisärke.
Mõlemad poisid on kirglikud Arsenali fännid, Eriku lemmik on Alexis Sanchez – Tšiili koondise ründaja, kes hiljuti Arsenali müüdi. Ja Henryle meeldib number kümme, Jack Wilshere.
Aga särke saab Arsenali leheküljelt ka online’s tellida, 64 eurot särk, polegi vaja välismaalt vedada.
Ivar tellib veel lisaks meistriliiga embleemi ühele särgikäisele (neli eurot). Ja Inglise esiliiga embleemi teisele käisele (jälle neli eurot)… Püksid ka juurde.
Sellistes vormides lasevad poisid ringi igal pool. Aga Siiri ütles, et enam ei tohi tuua, et liiga palju on juba seda träni koju tekkinud, ja Ivar enam ei too.
Pakistanis ilmusid pärast 11. septembrit 2001 müügile Osama bin Ladeni pildiga särgid, suured kirjad peal: Osama bin Laden – The Greatest Mujahideen of World. Osama bin Laden – our Hero!
Olid kaks nädalat müügil ja ameeriklased lasksid need ära korjata.
Ivar tõi neid terve hunniku.
Krimmist vedas roheliste mehikeste särke, peale oli kirjutatud vežlivõje ljudi (viisakad inimesed). Ja Putini näoga särgile oli kirjutatud samõi vežlivõi tšelovek! (kõige viisakam inimene).
Banja Lukast, serblaste autonoomselt alalt Bosniast tõi serblaste särke, Mladici pilt peal, U verom u boga za kralja (usuga jumalasse kuninga eest).

Ivar Heinmaa
Sündinud 8. veebruaril 1965 Nõmmel.
1983 astus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (Tallinna Ülikool) kehakultuuri osakonda.
1984–1986 teenis aega Nõukogude armees Bathumis.
1987 ETV operaator, 1989 esimene reis YLEga Moskvasse.
1990–1992 operaator filmiproduktsioonifirmas Maurum.
Alates 1992. aastast vabakutseline operaator.
Koos YLE toimetaja Vesa Toijoneniga teinud ligi 70 tunniajalist saadet Ulkolinjale.
Koostööpartnerid lisaks YLEle veel CNN, DRS (Šveitsi TV), STV (Rootsi TV), RAI (Itaalia TV), Bosnia TV jne.
2005 tegi režissööri ja operaatorina oma esimese dokumentaalfilmi „Afganistani armid“.
2011 sai valmis teine enda dokumentaalfilm „Tšernobõli samuraid“.
2014 nimetati Ivari filmitud „Süüria sõja pale“ mainekal filmifestivalil Prix Europa parimaks dokumentaalfilmiks.
Abielus, 2 last.
Käinud maailma 100 tunnustatud riigis, tunnustamata maad veel lisaks. Viisteist korda Tšetšeenias, kakskümmend korda Bosnias, üheksa korda Iraagis, viis korda Süürias, kaksteist korda Afganistanis.

Madis Jürgen „Rindereporter Ivar Heinmaa“, kirjastus Pilgrim