Vallo Kruuser
Rindeporter Ivar Heinmaa on käinud viisteist korda Tšetšeenias, kakskümmend korda Bosnias, üheksa korda Iraagis, kaksteist korda Afganistanis, viis korda Süürias. Madis Jürgeni raamatus „Rindereporter Ivar Heinmaa“ kirjeldatakse ka ühte ohtlikku Süüria reisi ja Ivari Soome kolleege.

NIKLAS MELTIO

Mägede vahel lookleb hall tolmune tee, kuskilt kaugelt tõuseb suitsusammas. Kostab lahingumüra.
Kuuma on üle 35 kraadi ja päike jätab helepruunile maapinnale teravad varjud.
Kurdi põgenikud tulevad Süüriast Iraagi poole, oheliku otsas eeslid ja hobused, kes veavad nende kotte ja lapsi. Kellel eesleid ei jätku, kannavad oma varandust käe otsas.
Roosas seelikus, rätik ümber pea, astub õbluke tüdruk mööda künklikku teed. Ta on kuumusest ja pikast teekonnast nõrk, jalg vääratab ja ta kukub otse Niklase kaamera ette.
Niklas teeb klõpsu, mõtleb sekundi – araabia naist ei tohi võõras mees puudutada –, aga ulatab ikkagi tüdrukule käe.
Ivar jäädvustab kõrvalt.

Süüria kodusõda on selleks hetkeks käinud kaks ja pool aastat, surma on saanud üle 120 000 inimese, üle 40 000 tsiviilisiku. Üle kahe tuhande süürlase on põgenenud naabermaadesse – Liibanoni miljon inimest, Jordaaniasse ja Türki üle poole miljoni.
Põhja-Iraaki põgenes augustis üle 50 000 Süüria kurdi. Viis tuhat inimest päevas !!! läks Süüriast Iraaki. Surnute arvestuses on Süüria sõda Bosnia sõjaga ühes kaalus.
Põgenikke on tulnud Süüriast veel kolm korda rohkem.

Soomerootsi fotograaf Niklas Meltio tuli esimest korda Süüriasse pildistama paar aastat tagasi.
Niklas on noor, vabakutseline, iseenda peremees, võtab asja tõsiselt. Ta pildistab sisside poolel, kes Bashar al-Asadi vastu võitlevad. Kasvatab habeme ette, seob räti pähe ja elab kohalikega kolm nädalat ühe katuse all. Kui lähed päevaks-paariks, oled võõras, kui lähed kolmeks nädalaks, oled juba peaaegu oma.
Teeb fotolugusid Helsinkin Sanomatele ja Hufvudstadsbladetile, Svenska Dagbladetile ja Dagens Nyheterile.
San Diegos sai kolmanda auhinna sõjareportaažide eest. Viimati Perpignanis Prantsusmaal võitis aasta pressifoto preemia.

Niklas elas haiglas, mille al-Asadi väed pommiga puruks lasksid. Pomm oli selline, mis läheb läbi maja keldrisse välja ja siis lõhkeb ja majast saab betoonihunnik.
Niklas pääses, sest oli parasjagu võttel.
Pikkade habemetega al-Nusra mehed võtsid Niklase kinni ja lubasid tal pea maha võtta.
Al-Nusra Rinne on al-Qaedaga seotud pühasõdalaste rühmitus.
Niklas palus, et laske lahti, ma olen Soomest, ma pole mingi vaenlane. Al-Nusra meestele jutud ei mõju: ole sa Soomest või kust tahes, välismaalane oled sa igal juhul, mida sa tuled siia torkima!
Keegi ärimees oli pakkunud al-Nusrale iga välismaalase pea eest 40 000 eurot.
Niklas mõtles juba, et nüüd on vsjoo, aga kurdi naiskaitseväelased, keda Niklas oli varem pildistanud, tõid ta al-Nusra meeste käest ära.
Täpsemalt Niklas sellest rääkida ei taha.
Niklas tõotas, et enam ta Süüriasse ei lähe.

Mõni kuu läks mööda, kui kutsuti, kas paariks päevaks Süüriasse ei taha minna?
Niklas pikalt ei mõelnud: hea küll, kui paar päeva, käime ära.
Nüüd oli ta kuuendat korda Süürias viimase kahe sõja-aasta jooksul.

Süüria, Aleppo 2013

Fikseril olid viigipüksid ja triiksärk ja tossud.
Ta rääkis, kui palju ta raha tahab ja mis ta selle eest korraldab.
Et Saksa RTL ja jaapanlased maksid nii- ja niipalju ja olid väga rahul.
Vesa ütles, et meie oleme soomlased, meil nii palju raha ei ole.
Niklas küsis üle, et mida me selle raha eest ikka saame.
Fikser loetles kohti, kuhu minna võiks.
Niklas küsis, et me bäng-bängi ikka saame? Kui tulistamist tuleb, on mõtet minna, muidu mitte.
Fikser vastas, et muidugi saate bäng-bängi! Ma luban!
Siis ütles Vesa, et ok, 400 dollarit saad päeva eest. Kokku oleme kolm
päeva.
Fikser oli nõus.

Hommikul kaheksa kolmkümmend tehti Türgi-Süüria piiril väravad
lukust lahti, astusime üle piiri, tempel löödi passi ja tulime 120 kilomeetrit Aleppo suunas.
Fikser korraldas kogu logistika, helistas ette ja uuris, kummal pool küla al-Nusra vennad parasjagu väljas on, et me neile sülle ei sajaks.
Kohapeal ei saanud midagi aru, hiljem vaatad kaardi pealt, jube lähedalt läksime ikka vahepeal!
Ja siis olime Aleppos.
Kvartal kvartali järel jäi saginat vähemaks, inimesi enam polnud, meile öeldi, et natuke on veel minna. Linnaosa oli nagu Lasnamäe, suured majad üksteise lähedal ja eesliin läks majade vahelt läbi.

Siis hüüdis fikser, et kummargil ja jooksuga!
Pikad tänavalõigud olid valitsusvägede snaiprite tule all, meetrikõrgusel betoonist serval tänava ääres olid kõrgenduseks liivakotid. Snaiprid uhasid kuskilt ülevalt, kuulid lendasid viu ja viu. Tõmbasime pea alla ja lidusime.
Kui oled grupiga ja kui hakkate ükshaaval snaipri eest üle ristmiku
jooksma, on esimesel kõige lihtsam. Esimene jooksja on snaiprile üllatus.
Teisega veab püssitoru kaasa, vaatab trajektoori ära. Kes kolmandana jookseb, selle tõmbab tavaliselt maha.
Vesa teatas tõsise näoga, et kõige kindlam on, kui jookseme kõik üheskoos ja käest kinni – hoopis julgem tunne!
Olime viiekesi. Jagunesime kahte gruppi. Esimene sats jooksis üle, paar minutit vahet, siis jooksis järgmine.
Hea snaiper võib su kilomeeti pealt ka maha võtta, aga siin oli sada meetrit vahet. Vähemgi.
Jooksin ja mõtlesin, et kas käib plaks ära või ei käi.
Ei käinud.

Maja oli üheksakorruseline. Võib-olla veidi kitsam kui Lasnamäe maja,
aga enam-vähem samasugune.
Selles majas istus neli opositsioonivägede snaiprit. Mitte al-Nusra mehed vaid FSA (Free Syrian Army) võitlejad, kes on al-Nusraga vaenujalal.
Nad on seal kõik omavahel vaenujalal.
Toaseintesse olid lõhutud suured augud, kui tahtsid, võisid ühest korterist teise minna. Nendes tubades, kus sissid elasid, olid vaibad maas ja mööbel sees, elekter ja vesi olemas.
Neis tubades, kus käidi tööd tegemas, oli hämar, akende ette laotud liivakottide ja telliste vahelt paistsid valguskiired. Seinal rippus lõbus karupoegadega tekk.

Neli sissi-snaiprit olid just lõpetanud teejoomise, laskusid põlvili, palvetasid Meka poole, hüüdsid mürinal „Allahu akbar!“ ja asusid töö juurde.
Üks neljast, Abu Fares, oli enne sõda olnud ehitusmees.
Ta vaatas ühest laskeaugust ettevaatlikult vastasmaja poole, kus kükitasid valitsusvägede täpsuslaskjad.
„Bashar al-Asad on eesel!“ röökis ta läbi augu.
„Te olete eesli sõdurid!“
„Sead!“ karjuti vastasmajast vastu.
„Räpased koerad!“
Nad juba teadsid üksteist.

Kaks kutti sättisid ennast laskeavade juurde, üks hiilis granaadiheitjaga rõdule, neljas (16-aastane) varitses korrus allpool.
Sarajevos pani snaiper kärtsu ära ja vahetas kohe kohta, Süüria snaiprid lasid ühest august 2-3 pauku ja vahetasid siis.
Niklas käis oma fotoaparaadiga ringi ja pildistas, mina panin statiivi üles ja filmisin.
Vahel lendasid vastase kuulid pinn ja pinn toanurka, aga viga ei saanud keegi.
Vahepeal toodi purgiga vett ja laskeavade servad tehti märjaks, sest need kippusid kuivaga tolmama.
Sarajevo snaipritel ja Süüria snaipritel on see erinevus ka, et Sarajevo snaiprid lasksid ruumi sügavusest, et leek ei käiks aknast välja ja ei oleks nähtav. Siin sellest ei hoolitud.
16-aastane kutt ootas, püss palges. Sihtis, ootas. Vaatas ringi, jälle sihtis. Äkki kangestus ja pani paugu ära. Pöördus kaamerasse, tõstis sõrme püsti: I killed one!

Jätsime hüvasti ja läksime tänavale.
Jälle jooksime küürakil betoonserva taga ja kuulsime, kuidas kuulid vastu maja rabisesid.
Kolm pikkade habemetega kolli paugutasid püssidega piki tänavat ja vaatasid meid külmade nägudega.
Ütlesime salam aleikum ja kummardusime, käsi südamel, ja kaks kohalikku kutti, kes meiega kaasas olid, surusid meil kätt.
Pikalt ei räägitud, mingit jama ei tulnud, lippasime edasi.
Niklas ütles pärast, et olidki al-Nusra vennad – käepigistus on neil kuidagi omamoodi.
Paar-kolm tänavajagu linna poole oli kõik jälle rahulik, inimesed ajasid asju, kaubatänavatel käis elu.

Vanamees, kes kümme päeva tagasi maha lasti, vedeles ikka veel tänaval.
30 kraadi oli sooja, laip lehkas, rõve hais oli üleval, vanamees oli peaaegu et mustaks tõmbunud.
Aga ära tuua oli seda riskantne, sest kolm valitsusvägede snaiprit passisid katustel, et kui keegi järele läheb, saab paugu ära.
Kaks poissi 12-aastane ja 17-aastane, panid vaiba valmis, pomisesid natuke aega endamisi, lidusid vanamehe juurde, tekk maha, laip teki peale, teki servast kinni ja kiiresti tagasi. Jube risk! Minutiga olid tagasi.
Snaiprid reageerida ei jõudnud.
Nad käisid mitu korda küsimas, et ega sa seda ei filminud.
Ma ei filminud.
Sugulased tulid kohale, nüüd ma panin kaamera käima. Nad said kõik ära öelda, mis öelda oli, needsid al-Asadi ära, – siga ja koer ja kõik kõige hullemad sajatused.
Kutid näitasid telefoniga filmitud juppi, mis paar päeva varem oli juhtunud.
Poiss karjus tänaval maas. Teda oli tulistatud jalgadesse.
Keegi jooksis poisi juurde ja valitsuse snaiper nottis ta maha. Ja järgmise ja järgmise. Kõik, kes appi tulid, lasti maha. Kõks-kõks-kõks.

Aleppo Suur Mošee on kõige vingem mošee islamimaailmas, 11. Sajandist pärit, UNESCO kaitse all. Rindejoon läks siit nüüd otse läbi.
Oktoobris 2012 sai Suur Mošee sellise paugu, et järel olid ainult varemed, kuppel oli auke täis nagu sõel.
Kunagi sai al-Madina turul kõndida 13 kilomeetrit vürtsi- ja tekstiililettide vahel, kuni 2012. aastal läks kogu see ilu siin Vaba Süüria armee ja Süüria režiimivägede madinas põlema.
Vanalinnas sa ei näe, kes sind kuskilt sihib. 10-15meetrised koridorid olid snaipri tule all.
Niklas tegi hea võrdluse – kui tohutult palju on siin Süürias püssitorudest kuule välja tulistatud, ja kui palju võib muuta inimese elus kasvõi ainuke kuul.
Tehakse üks pauk – see tapab kellegi ema, tütre või poja – ja kui palju see inimeste saatusi jäädavalt muudab.

---------------------------------

KUI te küsite Vesalt, kas Ivar kunagi tõesti vedelaks ei löö, meenutab Vesa, kuidas Ivarit Colombias tantsima taheti võtta ja Ivar polnud hingeliselt valmis.
Ivar: „Ahjaa. Õigus küll! Oli jah!“
Cartagena de Indiase nimelises linnas vedas fikser Salvatore nad õhtul baari ja kaks noort daami, kelle Salvatore kaasa oli haaranud, nõudsid tungivalt, et Ivar ja Vesa tantsima tuleks.
Live-muusika mängis, Ivar vaatas, kuidas kohalikel puus töötas ja tal oli oma puuduva tantsuoskuse pärast häbi.
Neiud asusid õpetama, mis on samba ja mis rumba ja Vesa ütles, et olgu samba või rumba, me tanssitan kuitenkin samalla tavalla, meie tantsime ikka ühtemoodi.
Ja siis oldi tantsupõrandal ja edasist Ivar ei valgusta.
Vesa arvab, et teine asi, mida Ivar võib karta, on see, et kaameraga midagi juhtub. Muid asju see Ivar ei karda.

Suured rahvusvahelised telekanalid töötavad tihtipeale nii, et kohalikele kuttidele antakse kaamera kätte, minge tehke lugu valmis. Teletuusad istuvad ise hotellis, kiivrid peas, ja pärast teevad kuskil tänavanurgal kiire stand up´i, nagu oleks ise käinud keset möllu.
Vesa ei lase Ivarit üksi kuskile, kuhu ta ise kaasa ei julge minna.
Aleppo vanalinnas Suure Mošee juures olid üles riputatud riidest katted, mille varjus said Vesa, Ivar, Niklas ja tõlk koos võitlejatega liikuda, nii et snaiprid neid ei näe.
Need riidekatted olid kuuliauke täis. Tõlk pabistas ja ärgitas kiiresti ära minema. Aga Ivar ja Niklas ei tahtnud kuskile minna, võtsid muudkui uusi plaane.
Vesa rahustas tõlki, ole nüüd vagusi, las poisid teevad oma tööd!
Vesa teab, et hirmu on mitmesugust.
Kui olukord pole väga hull, on selline hirm, mida suudad talitseda ja jätkad oma tööd.
Vahel tuleb hirm siis, kui oht on juba möödas. Enne ei saanud nagu arugi, hakkad ära minema ja alles nüüd hakkab hirm.
See on nagu liikluses – kits hüppas ette, põikasid kõrvale, läks õnneks, alles tükk aega hiljem hakkavad käed värisema ja parem on seisma jääda.
Mingist punktist alates hoiab hirm meid elus. Ja kes sellest aru ei saa, millal oleks õige ära minna, on tõsises ohus.
NIKLAS pildistab väikest kahe-aastast poisikest, kelle ema ja isa on tapetud ja kelle inimesed on tänavalt üles korjanud. Poisike on võõraste inimeste süles, lühikestes pükstes, sandaalides, vaatab suurte silmadega otse kaamerasse.
Niklas pildistab.
Afrini linna surnukuuri saabub naine, kes seal oma surnud poja käte vahele haarab ja enam lahkuda ei taha.
Niklas pildistab.
Saalitäiel lastel saalipõrandal on silmad kinni nagu oleks neil uneaeg. Nad surid keemiarünnaku tagajärjel 21. augustil 2013.
Niklas pildistab.
Isa peab poegadega õhtupalvust. Järgmisel päeval saab ta tankirünnakus surmavalt haavata ja tema lõhkirebitud keha vedeleb linnatänaval.
Niklas pildistab ja Ivar filmib.
Niklas ütleb Ivarile kaamerasse, et inimesed hüüavad appi ja neid tuleb aidata.

------------------------------------

Ivari abikaasa Siiri paneb ilusad riided selga, kui sõidab Soome Niklasest tehtud filmi esilinastusele. Tahab kena olla, teistel suur töö valmis saanud.

Kinosaalis mõtleb Siiri, et sureb ära.
Ei jõua ühest jubedast fotost toibuda, juba tuleb uus!
Läheb kinosaali ukse taha, pisarad purskuvad ta seest välja.
Miks nad seda surma küll jahivad?
Rohkem Siiri sõjafilme ei vaata. Ta ei talu sellist asja.
SIIRI: „Mõttetu on selliseid lugusid teha.”
IVAR: „Miks mõttetu?”
SIIRI: „Kõik käivad seda tragöödiat pildistamas. See on paras rahamasin, müüa materjale surmast.”
IVAR: „Tuleb näidata, mis asju toimub!”
SIIRI: „Mis sellest sõdade näitamisest kasu on?”
IVAR: „Putinil oleks veel vabamad käed, kui seal ajakirjanikke ei oleks – väed sisse ja tapetakse ära kõik!”
SIIRI: „Aga ikka neid kõige õudsemaid kaadreid on vaja!”
IVAR: „Tänu ajakirjanikele päris karistamatult ikka möllata ei saa. Nagu see Bosnia sõdagi – Karadžić ja Mladić on uurimise all. Või punased khmeerid.”
SIIRI: „Mina neid ei vaata. Ja ära räägi mulle nendest!”
IVAR: „Hea küll, ei räägi.”

Madis Jürgen "Rindreporter Ivar", kirjastus Pilgrim 2014.