Pexels.com
"Surmaga silmitsi seistes ei paista väikesed igapäevaprobleemid enam eriti tõsised, muretsemine näib mõttetu, vaidlused, vihkamine ja vimm jäävad suhetes tagaplaanile, sest tahame järelejäänud aega võimalikult hästi kasutada.“ Gestaltterapeut Anand Dilvar kirjeldab raamatus „Ori“ koomasse langenud noore mehe ja tema vaimse teejuhi vestlusi.

Hoolimata sellest, et kehas oli jälle valu ja ebamugavus, tundsin endiselt rahu, mis mõni hetk tagasi mu üle laskus. Meel oli selge nagu ei kunagi varem. Näis, nagu oleksid korraga kadunud kõik mured, hirmud, kogu ebakindlus. Nagu oleks mulle selleks üürikeseks ajaks kingitud avaram vaade. Olin tajunud ümbritsevat – arstid, õed, päikesevalgus, seinad, õues häälitsevad linnud – kõike ühel ajal. Justkui lõhkenuks teadvuse mull nimega Mina. Nüüd oli see Mina tagasi, aga miski oli seda muutnud … olin muutunud. Ma ei saanud aru, mis toimus. Võib-olla sai mu aju ikkagi piisavalt hapnikku, et elus püsida, ja olin kõike ette kujutanud, aga võib-olla olin jõudnud kõrgemale teadvuse tasandile. Tegelikult, vahet polnud. Üks oli kindel – mind hoidis elus soov olla Lauraga ja näha oma last. Olin segu lugudest, mälestustest, ootustest, uskumustest, eelistustest, kogemustest, püüdlustest, soovidest … kõik nii ainulaadsed ja kordumatud. Nii oluline oli olla kahekesi, teistega koos, armastada. Paremini kui kunagi varem teadsin, et tahan ja vajan just seda üle kõige – armastust teiste vastu, sidet nendega. Armastust ja ühtekuuluvust. Nii ilus oli seda teada. Omada sellist selgust. Viimaks ometi.
Korraga ei hoolinudki ma enam nii väga oma seisundist. Rõõm olemasolust, võimalus elust osa võtta, ehkki kõigest pealtvaatajana, oli seda väärt.

„Miski ei sunni rohkem elu hindama kui surma maitse,“ kuulsin teejuhti lausumas.„Oled ikka veel mu peale pahane?“
Sellised emotsioonid nagu viha ei puuduta mind, narrisin vastu.
„Ahaa! Surm tegi sul tuju heaks!“
Minuga juhtus ime.
„Elu ongi ime, selles on sul õigus. Enamik inimesi unustab selle. Keskendutakse probleemidele, sellele, mis puudu jääb, mõttetutele püüdlustele, tobedale muretsemisele. Inimesed harjuvad hommikuse ärkamisega, sellega, et süda lööb, meelte imeliste tajudega. Harjuvad võimalusega väljendada oma mõtteid, armastust, olla isikupärane, ja unustavad, et iga selline kingitus on juba iseenesest ime. Neile kingitakse elu ja nad pilluvad selle tuulde.“
See on väga kurb, ütlesin.
„Surm on nõuandja. Su parim sõber. Ma ei ütle, et sellest peaks saama kinnisidee, et peaksid soovima surma või et peaksid surma paratamatuse tõttu masendusse langema, aga pea meeles, et meile kõigile on antud teatud hulk elupäevi. Me ei saa lihtsalt suvalisel ajal eksisteerimist lõpetada. See teadmine paneb väärtused paika. Surmaga silmitsi seistes ei paista väikesed igapäevaprobleemid enam eriti tõsised, muretsemine näib mõttetu; vaidlused, vihkamine ja vimm jäävad suhetes tagaplaanile, sest tahame järelejäänud aega võimalikult hästi kasutada.“
Tundus, nagu oleks juhtunu mind üles äratanud.
„Sa pidid surema, selleks et elada. Nüüdsest on meie jutuajamised juba palju huvitavamad.“
Olen kogu aeg viibinud unes.
Enamik inimesi elab kogu elu otsekui unenäos, ja mis kõige hullem – see unenägu pole isegi ilus. Ei suudeta näha kaugemale sellest, mis kästud. Lastakse end lohistada läbi harjumuste, millest vabanemiseks ei nähta mingit võimalust. Inimesi kammitsevad käitumismustrid, mis ei vii neid soovitud tulemuseni: riiuhimulised suhted, mis neid ei rahulda, tung asjade järele, mis neile ei kuulu, harjumused, mida nad jälestavad.“
Nagu oleksid nad robotid, kes on programmeeritud töötama, tulemusi saavutama, hankima asju, mille kohta keegi on väitnud, et nad neid vajavad. Nad lihtsalt reageerivad automaatselt sellest lähtuvalt, mida teised neile on sisendanud. Nad ei ole kunagi õppinud oma peaga mõtlema, tõde ära tundma! Ei ole õppinud elama!
„Pimesi järgivad nad tõekspidamisi, mis on neile peale surutud, vastuvaidlematuid arusaamu, mida kantakse edasi põlvest põlve.“
Aga kuidas saab lahti lasta millestki, millest on terve elu kinni hoitud? Tavad, käitumismustrid, harjumused on ju meisse sügavalt juurdunud.
„Mõte käib alati sündmustest ees.“
Soovin, et saaksin seda kogu maailmaga jagada. Joosta kõige kõrgema mäe tippu ja valjusti kuulutada!
„Mida sa ütleksid?“
Soovitaksin inimestel oma uskumused küsimärgi alla seada. Julgustaksin neid oma arvamusi muutma. Ütleksin, et „mõte käib sündmustest ees“ ja tähtis pole mitte see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas juhtunule reageerid.


Mu teejuht puhkes lõbusasti naerma.
„Näe, hakkabki juba pärale jõudma! Inimene, kes tahab üles ärgata ega soovi enam olla oma lapsepõlve, ühiskonna ja mineviku ori, peab kõik oma uskumused proovile panema. See on ainus viis jälle vabaks saada. Õnneks on meil sinuga veel võimalus seda teha.“
Mõtlesin oma seisundile ja tundsin, kuidas mind haarab meeleheide. Ent siis meenus mulle, et saan ise oma suhtumist valida ja tundsin end kohe paremini, kergemini ja õnnelikuma ning optimistlikumana oma elu suhtes – isegi vaatamata kõigele, mis praegu oli.
Jah, õnneks on see nii, ütlesin.

Anand Dilvar „Ori. Vimne teejuht". Kirjastus Koolibri 2018