Hanko Wikipedia
Üksikisiku vabadusest räägitakse nüüdisajal tülgastavalt palju. Inimõigustele lisaks tuleks jälle hakata rääkima ka inimese kohustustest ja sellest, et vabadus ilma vastutuseta riisub inimeselt võimaluse endast lugu pidada, teisisõnu jätab see inimese ilma inimväärikusest. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab raamatus „Võidujooks ajaga“ ka lärmavatest eneseväärikuse kaotanud inimestest.

Mulle endale armas suvine harrastus on purjetamine. Mitu aastat plaanisin purjetamisele lõppu teha, sõitsin ringi mootorrattaga, kuni ühel heal päeval üllatas mind mu unistuste purjepaat. Olin arvanud, et vahest saan säärase paadi omanikuks alles kuskil pensionipõlves. Aga see paat tuli ise minu juurde, üllatas ja vaimustas ning pani mind endasse armuma. Nõnda juhtus ka minu naisega. Varasemate kavatsuste kiuste lõime paadimüüjaga käed. Selsamal hetkel olime valinud endale uue eluviisi. Sealtpeale on meie mootorratas jäänud garaaži imestama oma peremehe äkilise meelemuutuse üle.

Olime purjetamas ja juhuste kokkulangemise tõttu jäime kolmeks ööpäevaks Hankosse. Oli parasjagu Hanko regati aeg. Regatt ei ole täiskasvanud inimeste meelispaik, sest selle juurde kuuluvad jätkupidustused, kus noorsugu lülitab alkoholi abil kolmeks päevaks välja oma ajutegevuse. Kolm pikka päeva vahtisin tühje, punetavaid, silmakoobastest väljapungitavaid silmi. Panin tähele, et peaaegu igal vastutulijal oli plekkpurk või pudel käes. Suured luksusjahid olid täis alla kolmekümneseid noori, kes kolm ööpäeva ühtejärge käratsesid ja karjusid. Kui purk sai tühjaks joodud, heideti see vette. Kui kellelgi kemmergu- või oksendamishäda peale tuli, õiendati see häda sealsamas sadama-akvatooriumis ära. Veepinnal ulpisid purgid ja pudelid, õllepakendid ja kilekotid.

Imelik küll, et kui inimene on piisavalt alkoholi pruukinud, arvab ta, et teised inimesed on kõrvakuulmise kaotanud. Ta ei räägi enam normaalse hääletooniga, vaid kukub räuskama. Keegi ei kuula enam teist, see ehk seletabki, miks siis lärmamiseks läheb. Igas paadis mürtsub vali muusika, sellest peab ju ometi üle karjuma.

Olin neist jätkupidudest kuulnud ja otsustasin minna linna peale vaatama, mis seal toimub. Seal käis niisama hull prassimine kui rannas, vaata et veel hullem. Tee kesklinnast randa oli sedavõrd täis lärmavaid, mörisevaid ja tühjapilgulisi noori, et edasi polnud enam mingit isu minna. Tänavad ja kogu rand oli täis plekkpurke, tühje õllepakendeid, kilekotte. Näis olevat enesestmõistetav, et keegi teine, mitte pidulised ise, koristavad selle laga ära. See tähendab, et vastutus langes vallale ning valla maksumaksjale. Prassivad noored olid kahmanud endale vabaduse, kuid ei kavatsenudki võtta vastutust.

Järgmisel päeval läksin pitsabaari. Seisin seal tühjapilguliste noorte seas tund aega järjekorras ning sain lõpuks pitsa kätte. Leidsin endale ka koha. Kõrvallauas istus kümmekond noort inimest, kõigil üsnagi umbejoonud näod peas. Üks paarike külitas sohva peal ja käppis teineteist kirglikult. Mees muljus naise rindu ja naine aeles mehe süles. Ettekandjad püüdsid noortele meeleheitlikult märku anda, et siin on söögikoht, kus inimestel on õigus rahus einestada. Otsustasin, et me ei tule enam eluilmas Hankosse regati ajal.

Purjetasime edasi Ahvenamaale ja tegime vahepeatuse Utöl, minu vanaema endisel kodusaarel. Istusin tükk aega Utö tillukeses surnuaias ja silmitsesin haudu, kuhu olid maetud mu sugulastest kadunukesed. Päike säras taevas, mahe tuuleiil jahutas mu kuumavat silmnägu. Mu selja taga olid majakas ja lootsikoda. Mõlgutasin seal istudes mõtteid selle üle, mis elu nood inimesed siin elasid ja missugused olid nende eluväärtused. Keegi ei olnud siin kõikvõimas. Siin, mere ja karmide kaljulaidude, tormide ja laevaõnnetuste keskel olid inimesed õppinud alandlikkust. Kõik teadsid, et elus läheb teisi inimesi vaja, pelgalt omal jõul poleks siin keegi hakkama saanud. Siin õpiti ka teistest inimestest lugu pidama, see oli otse vältimatu. Moraal oli enesestmõistetav asi ja lapsi kasvatati selles vaimus, et täiskasvanute kombeid ja väärtusi tuleb austada. Iga poiss sai juba pisikesest peale kuulda, et kui laev Utö saare lähistel karile jookseb, minnakse siit saarelt nagu üks mees hädasolijatele appi. See oli igale Utö saare elanikule päevselge asi. Siin elati peost suhu, kuigi enamik saare elanikke olid lootsid ja majakavahid, see tähendab riigiametnikud. Leivakõrvase pidid kõik hankima merest. Mereandide eest oldi tänulikud. Tänulikud oldi ka siis, kui mereand jäi kesiseks. Säärane eluviis on mineviku hõlma vajunud. Asemele on tulnud turismiäri ja kõiksugu ettevõtlus. Minu vanaema sugupõlve eluviis on nüüdisajal surutud Utö saare kõige vanemasse kivimajja muuseumiseinte vahele.

Seal surnuaias istudes mõlgutasin mõtteid ka Hanko regati noorte piduliste üle. Meie vanaemade ja vanaisade põhimõtted ei peaks kopitama muuseumis, kuigi meie esivanemate eluviis on nüüdseks juba ajast ja arust. Neid põhimõtteid oleks regati ajal hädasti tarvis läinud. Noored inimesed oleks tulnud panna enda järelt koristama. Sadamast oleksid nad alles siis tohtinud lahkuda, kui kõik on korda tehtud. Nõnda oleks noortele antud mõnevõrra inimväärikust. Inimväärikus sõltub suuresti sellest, kas on võimalik endast lugu pidada. Üksikisiku vabadusest räägitakse nüüdisajal tülgastavalt palju. Inimõigustele lisaks tuleks jälle hakata rääkima ka inimese kohustustest ja sellest, et vabadus ilma vastutuseta riisub inimeselt võimaluse endast lugu pidada, teisisõnu jätab see inimese ilma inimväärikusest.

Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst“, kirjastus Pilgrim 2017

http://www.pilgrimbooks.ee/product/20063