Santorini. Wikipedia
Võtan julguse kokku, lähen mehe juurde ja küsin, kui palju see ikoon seal nurgas maksab. „Forty five thousand euros,” vastab mees ja tema näos ei liigu ainuski närv. 45 000 eurot! Mees lihtsalt ütleb hinna ja see on kõik. Siis jätkab ta oma tasast toimetamist.

Tommy Hellsten on tuntud kirjanik ja psühhoterapeut, kes on kirjutanud raamatud „Jõehobu elutoas”, „Saad selle, millest loobud” ja „Kolmas võimalus”. Ta kutsub vaimukas teoses „Peatu – oled juba kohal. 12 turgatuse teerada“ peatuma, tegema tähelepanekuid ja heitma kõrvalpilku oma elule selles kõikjal valitsevas kiirustamise ja teokstegemise tuhinas.
Raamatu tekst on kokku kootud väikestest argistest sündmustest ja avastustest. Raamat on valminud rännakutel üsnagi ebatavalistes oludes – Santorinil sillerdava Vahemere ääres, Jurmo saarel Saaristomere sügishalle lainevalle vahtides, Norra fjordide vahel mootorrattaga ringi sõites, aga ka kodus sooja kamina ees istudes. Turgatused on nagu peatuspaigad, kust pääseb imetlema elu mitmekesiseid palgejooni.

Ikoonimaalija

SEE PEAB KÜLL OLEMA maailma ilusaim koht. Me pole kuskil mujal midagi niisugust näinud, kuigi oleme juba üksjagu ringi reisinud. Oleme Kreekas Santorini saarel Oia külas. Küla asub saare põhjapoolses tipus ja on kuulus oma päikeseloojangute poolest. Sinna koguneb igal õhtul sadu inimesi filmikaameratega. Küla, nagu ka kõik teised külad neil vulkaanilistel saartel, on rajatud mäeharjale. Sealt kõrgelt laskub see mäenõlvu pidi allapoole. Peaaegu kõik majad on valged. Uksed ja väravad, nagu ka kirikute kuplid, on siinse kombe kohaselt maalitud taevasiniseks. Majad on tillukesed ja vundamentidega, üsnagi isikupärase väljanägemisega, inimsõbralikud, aga samas üksteisega sarnased. Ei ole toretsemist ega suurusehullustust. Majad ei erine üksteisest suuruse poolest. Ometi on siinsed ehitusmeistrid suutnud vältida ühesuguste majade vorpimist. Ja kuigi iga maja on omanäoline, pole siiski tegemist kaosega ja kogumulje on harmooniline. Üksikosadest moodustub ühtlane tervik. Siin on näha, et eripärasus pole kollektiivsuse vastand, vaid osa sellest.
Kui päike looja läheb, värvib taevas majad heleroosaks. Vaade on suurejooneline ja pole ime, et siin kuuleb räägitavat peaaegu kõiki maailma keeli. Tore on vaadata, kuidas see maailma eri nurkadest kohale tulnud inimsumm oma filmikaameratega päikeseloojangut sihib. Siia peab uuesti tulema, ütleme teineteisele ikka jälle.
Kui päike on looja läinud, pakivad inimesed oma kaamerad kokku ja haihtuvad, nagu oleksid nad kuulnud mingit salajast märguannet. Kuhu? Sisseoste tegema ja sööma. Terve küla on täis väikesi restorane, üks on meeldivam kui teine, ning terrasse imeliste merevaadetega. Silmapiiril sinetavad vulkaanilised mäed, taevas värvub purpurpunaseks ja meri tumesiniseks. Samal ajal õhetab klaasides Santorini maakoha oma valge vein taeva kõikides värvivarjundites.

Meiegi läheme liikvele. Mõnus on eesmärgitult ringi hulkuda ja kõike uudistada. Pisipoekesi on siin ohtrasti, kõik need on omanäolised ja käepärased. Nende hulgas on pudupoodegi, mis on täis turistidele mõeldud pudi-padi.
Oleme ikoonipoest juba peaaegu mööda jõudnud, kui vaatepilt sunnib meid seisatama. Väike pood on täis meisterlikult maalitud ikoone, nii suuri kui väikesi. Neist suurem osa on maalitud vanaaegsete uste peale. Ma pole asjatundja ikoonimaalide alal, aga võin ometi kinnitada, et siin pole tegu asjaarmastaja kätetööga. Astume sisse ja jääme neid pühapilte imetlema. Korraga astub kõrgest uksest sisse keegi mees. Saame kohe aru, et tulija on meister ise. See on kõhetu kuju kuuekümnendates aastates, võib-olla vanem, või ehk noorem. Ta on kuidagi eatu. Tal on valged õlgadeni ulatuvad juuksed. Ta silmnägu on kortsuline, ruske ja teravajooneline. Temast õhkub eneseväärikust ja suurejoonelisust. Meie silme all näib olevat kehastunud vana kultuuripärand, Euroopa tsivilisatsiooni häll. Mees ise on otsekui äsja ikoonilt maha astunud. Kas on ikoonid võtnud tema kuju või on ta ise muutunud oma ikoonide sarnaseks?
Vaatame seda kõike sügava imetlusega. Vahetevahel heidame salamahti pilgu meistrile, kes paneb oma asju kokku, nagu hakkaks ta kohe oma äri, õigemini ateljeed, kinni panema.
Üks ikoon saab meie erilise tähelepanu osaliseks. See on maalitud vanale puust väravaplangule, mis on veel hingedega posti küljes kinni. Ikooni sinine värv on nii kaunis, et jääme seda tükiks ajaks imetlema. Väravaplangu ja posti puupind on siin-seal veel hästi näha. See pind toob esile ikooni ajatuse. Ikoonist õhkub Kreeka kultuuripärandi hõngu, mille vanus ulatub tuhandetesse aastatesse. Selles on midagi pühalikku.
Võtan julguse kokku, lähen mehe juurde ja küsin, kui palju see ikoon seal nurgas maksab.
„Forty five thousand euros,” vastab mees ja tema näos ei liigu ainuski närv. 45 000 eurot! Ta ei ilmuta vähimatki uudishimu selle vastu, mis mulje tema vastus meile jätab. Mees lihtsalt ütleb hinna ja see on kõik. Siis jätkab ta oma tasast toimetamist.
Kuigi tean, et säärane summa käib meile üle jõu, küsin siiski, kas tal oleks anda meile oma visiitkaarti. Mees vastab, et ei ole. Aga ta kirjutab oma andmed paberile ning ulatab selle meile lihtsalt, ilma mingi žestita. Tänan ja küsin, kas ta on kõik need ikoonid ise maalinud. Jah, vastab ta ja noogutab pead, mis on nagu ikooni pealt võetud.

Astume tasahilju poest välja, paberileht käes.
Jään mõtlema. Missuguse tee on kunstnik pidanud läbi käima, enne kui on jõudnud sinnamaale, et nimetab silmagi pilgutamata oma töö hinnaks 45 000 eurot? Oleks tal rännak alles pooleli, võiks ju mõelda, et ta nimetab nii suure summa, aga jääb seepeale uurima, missuguse mulje ta kliendile jätab. Selle peale võiks ta püherdada ka enesega rahulolus või vingerdada süütunde või häbi käes. Aga see, et ta lihtsalt ütleb summa ja teeb siis edasi oma toimetusi, on märk sellest, et ta hindab ennast ja oma tööd tõepoolest kõrgelt. Kui ise oma väärtust tead, ei pea seda väärtust enam teiste reageeringutega üle mõõtma. Võta või jäta. Töö on säärast hinda väärt.
Niisuguse eneseväärikuse tunde taga peab olema aastakümnetepikkune teekond. Tõenäoliselt on see teekond tihtilugu olnud konarlik ja piinarikas. Pead uskuma endasse ja oma tegemistesse ka siis, kui meistriklassi jõudmisest pole veel mingit märki. Meisterlikkus tuleb ajapikku, aeganõudva pühendumuse, visa õppimise, alandumise ja võib-olla isegi alanduste talumise läbi. Meisterlikkus tuleb sinna, kus inimene aastast aastasse jaksab uskuda oma hingesisest nägemust hoolimata sellest, kui palju kriitikud teda ka ei pilkaks. Selleks on vaja kangelasmeelt. Kangelane on see, kes usub oma sisimat nägemust rohkem kui seda, mida teised temalt ootavad või mida peavad sobilikuks. Kangelasmeel ilmutab end seal, kus julgetakse seista ihuüksi, ja julgetakse mitte ainult seista, vaid tegutseda oma sisemise nägemuse ajel. Kangelane on see, kes söandab sündida sügavikust ning saada sedavõrd iseendaks, et see ehmatab teisi. Seepärast tulebki kriitikute arvates mõni kangelane tema aujärjelt maha võtta. Mõni kriitik ongi seadnud oma elu eesmärgiks kangelaste allatulistamise. Ajaloos leidub selle kohta küllalt tõestusmaterjali.

Järgmisel päeval läheme jälle mägedesse. Kõnnime kiviklibust rada pidi Imerovigli külast Oia külla. Rännak on ränkraske, aga rikastav. Meil tuleb kahel korral mäkke ronida, sest vahepeal viis tee meid alla orgu. Tuul on väga vali ja tahab meid kuristikku kanda. Kord on külm ja samas jälle liiga palav. Tee viib meid mööda tuhandete aastate vanusest tuhaseinast, mis kord mustendab, kord kollendab. Trügime visalt ikka kõrgemale, sest teisel pool mäge ootab meid ees suurejooneline vaatepilt – Oia küla kogu oma toreduses.
Hetke pärast näeme mäeharjal kaht kuju, kes liiguvad meile vastu. Kui nad lähemale jõuavad, eristab meie kõrv paari soomekeelset sõna. „Good morning!” tervitavad nad, kui meieni jõuavad. „Huomenta, huomenta!” teretame meie. See üllatab neid ja nad naeravad. Siin mägedes ei kohtagi muid kui südisid ja sitkeid soomlasi, kõik teised mõnulevad basseinide ääres ja imevad kokteile, naerame vastu. Seepeale räägivad nad, et Martti Ahtisaari olevat eile saanud Nobeli rahupreemia. Meil polnud sellest aimugi, olime juba nädal aega olnud uudistenäljas. Meil tasus ikka ronida siia mäe otsa, et teade soomlaste aust ja kuulsusest meieni jõuaks. Õnnitleme üksteist ja liigume edasi.
Matka lõpuni mõtisklesin Martti Ahtisaari ja tema ameti üle. Temagi on enam kui kolmkümmend aastat lihvinud oma oskusi, enne kui temast on saanud kogu maailmas tuntud läbirääkija. Kas ta mitte ei alustanud oma töömeheteed algklassiõpetajana? Ta on pidanud lahendama nii mõnegi täbara olukorra. Mis tunne tal seda tehes võis olla? Lugupidamist väärt oskus igatahes, mõtlen kuuldavalt. Ega see oskus iseenesest ole tulnud, selles olen kindel, kuigi ma tema arenguteed üksikasjalikult ei tunne. Ega inimene siin maailmas Nobeli rahupreemiast suurema austusavalduse osaliseks võigi saada.


Mäe otsas jõuame väikese kiriku juurde. See siin Vahemere vulkaanilisel saarel taevasse kõrguv tuhahunnik on ortodoksi kirik. Selle kupli otsas on rist, Rooma riigi aegne piinariist. See rist on pandud kõige väärikamale kohale, otse kupli peale.
Vahest on see siiski veel suurem lugupidamise avaldus kui Nobeli rahupreemia, mõtlen. Too mees polnud ju vanem kui pisut üle kolmekümnene. Ta ei kirjutanud ainsatki raamatut, tal polnud ühtegi ametit. Ta kogus vaid enda ümber kokku trobikonna kalamehi ja muud lihtrahvast. Kolm aastat rändas ta ringi Palestiinas ja lausus maailma kõige tähendusrikkamad sõnad. Ta tegi tegusid, mida on raske mõista. Seejärel piinati ta surnuks, sest tema mõtteid ega tegusid ei suudetud taluda. Need tõid inimesest liiga palju päevavalgele. Kriitikud tõstsid pea ja lämmatasid säärase häbematuse. Ja nüüd on sellest piinariistast saanud maailmarahu sümbol. Kummaline küll, mõtlen sel ajal, kui hakkame mäe otsast alla Oia külla laskuma.

Tommy Hellsten „Peatu – oled juba kohal“, kirjastus Pilgrim 2015