Reykjavik Foto: Andres Putting
"Siin ei kasva kasvuhoones mitte ainult maasikad, vaid nagu ma nüüd nägin, ka kirsid. K i r s i p u u d. Minu maitsele on nad murelid. Neil on seal kuvöösitingimused ja neid ei pea ka mürgitama, et nad kiiresti kasvaksid ja hästi säiliksid. Vulkaan kütab all radiaatorivee soojaks ja polaarpäike sirab kakskümmend tundi ööpäevas läbi katuseklaasi." Nii kirjutab Tui Hirv raamatus "Minu Reykjavik".

Keset suve on tööl rahulik. Hommikul tulevad raamatukogutöötajad kohvile nagu kariloomad jooma, lõuna ajal sööma ja pärastlõunal jälle kohvile. Vahepeal on vaikus. Sekka mõni üksik teadur või tudeng, kes kevadeks magistritööd valmis ei saanud. Üritan nende seisakutega midagi asjalikku ette võtta. Kahe nädala pärast on mul Skálholti kirikumuusikafestivalil neli kontserti. Kahe kavaga, ja kummagagi kaks, et oleks lõbusam. Üks nüüdismuusikaansambliga Caput, teine kammerkooriga Hljómeyki, kes annab igal aastal kontserdi resideeruva helilooja muusikaga. Tänavu on meie Palli see resideeruv helilooja. Mitu kuud viisistas islandikeelset Saalomoni ülemlaulu. Mina laulan seal üht armsamat, teiseks on Kopenhaagenist kutsutud bariton Hafsteinn, ja koor laulab koori nagu vanakreeka tragöödias. Tööl tiksudes viin ennast tekstiga kurssi. Vaimuliku muusikaga on igavesti mugav. Kui on islandikeelset teksti vaja tõlkida ja tead, mis tekstiga on tegu, lööd aga võrgus lahti eestikeelse piibli, otsid vastava koha üles ja voilà. Kirjutan ülemlaulu muudkui aga noodiridade alla ja sekka sehkendan.

Ma võrdlen sind, mu kullake,
vaarao vankrihobusega.
Kaunid on su põsed palmikuis,
kael merikarbikeedes.

Uus kohv hakkama panna. Termos välja vahetada. Ahi eelsoojendada. Saiad ahju. Vitriinid lukust lahti.

Niikaua kui kuningas on lauas,
lõhnab mu nardiõli.
Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks,
mis lebab mu rindade vahel.

Võileivad paberkoti sisse. Kokakoolat külmkappi juurde. Pikk sai lahti lõigata. Supp teise potti tõsta. Nüüd tulevad akadeemikud. Taldriku peale tortellini spinatiga. Basiilikuõli ja parmesaniga üle kallata. Raha vastu võtta. Lauad pühkida.

Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest,
gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.

Kook lahti lõigata. Kontrollida vahukooresifooni. Võileiba mitte unustada grilli peale. Teevett juurde keeta.

Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava
ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
Ma tõusin, et oma kallimale avada.
Mu käed tilgutasid mürri
ja mu sõrmed sula mürri
riivi õnarasse.

Klaasid nõudepesumasinasse. Nuge ja kahvleid juurde tuua. Ah cappuccino ei ole küllalt kange? Šokolaadiglasuuriga lagritsaämblikud letile klaaspurki kallata. Täis nõudekäru vahetada tühja vastu. Prügi välja viia...

Nädal Skálholtis koos karja harrastus- ja kutseliste muusikutega tõotas kujuneda tõeliselt mõnusaks. Pean tunnistama, et mulle meeldib küll nii perega olla kui tööd teha kui seltsielu elada, aga eriti meeldib mulle teha kõike kolme ühel ja samal ajal. Kuna koorilaul on Islandil niikuinii seltskondlik tegevus, tehaksegi seda sageli puhkuse ajal ja kaasatakse pered sujuvalt harjutamise ja kontserdiandmise protsessi.
Skálholti kohta võiks öelda kirikumõis. Tuhat aastat on seal olnud kirik, suur osa sellest ajast klooster oma põllu- ja karjamaadega. Kui klooster tegevuse lõpetas, jäi alles ainult kirik, lõuna piiskopkonna keskus. Praegune, kümnes pühakoda valmis 1956. aastal. Sinna juurde kuuluvad vaimulik seminar rektorimajaga, piiskopi ja kirikuõpetaja ning organisti eluasemed. Need kõik asuvad künka otsas. Nõlvaku all orus asub kooride treeninglaager, mis meenutab Kurgjärve suusabaasi. Skálholti viimane kuldaeg oli seitsmekümnendatel. Siis projekteeriti sinna kalli kolhoosiarhitektuuri vaimus lahmakaid eramuid, millest nüüd on majandamise huvides tehtud külalistemajad, igaühel soojaveetünn hoovi peal. Kirik on aktiivses kasutuses – festivali neljandal nädalalõpul on kontsertide vahele pikitud kaks matust, üks laulatus ja ühed ristsed. Kirikus on tahvel, kus seisavad kõigi selle kantsi piiskoppide nimed aastast tuhat ja midagi. Äraütlemata ilus on kõndida punastes kummikutes üle heinamaa, kui päike loojub, ümberringi on mäed ja künkad ja karjamaad ja tsivilisatsioon tundub korraga väga vana.

Viis päeva lauldi väga keerulist muusikat. Pallile oli Hljómeyki Saalomoni ülemlaulu ettekanne sel aastal juba teine autorikontsert, mille puhul kummardamas käia.
Palli sünnipäeva ja kontserdi puhul sõitsid kohale mammad-papad-vanatädid-õed – kahe kontserdi vahel sõime teoloogilise seminari õue peal suure laua taga kooke, kohvi ja vahukoort. Õhtul rivistati proovisaali üles pikad lauad, koorilauljate kokkadest pereliikmed pandi liha hautama, tarvitati märjukest ja lauldi igihaljaid viise. Kella üheksa ajal taris Eiríkur mu koju. Pani rohelised kummikud jalga, aga avastas ukse peal, et isekallutaja on kadunud. Küsis siis kõva häälega islandi keeles: „Kes siin majas kamandab?“ Küllap oli sellist juttu ette tulnud kooriliikmete laste ning dirigendi tütre ja tema sõbranna vahel, kes lapsi kantseldama olid palutud.

Me Palliga naersime tükk aega. Jätad lapse paariks päevaks uude seltskonda – igasugu kasulikke lausekonstruktsioone omandab.
Pühapäeval lõuna ajal enne viimast kontserti käisime väisamas ligiduses asetsevat aiandit nimega Engi. Lõuna-Islandi viljakatel maadel on aiandid populaarsed väljasõidu sihtkohad. Engilt saab tomateid ja kurke ja porgandeid ja salatit, kus on alati üks kressiõis hulgas. Ja peete ja suvikõrvitsat ja baklažaani ja rohelist sibulat. Ostsime igast sordist midagi, marju ka, korraliku korvitäie, ja maksime juurikate eest silma pilgutamata 35 eurot; igaüks hoolega valitud, suuremad köögiviljad tükihinnaga. Nõmme turul oleks maksnud kümme või viisteist. Aga Eestis ei pea nende nunnude pärast ka pooltki nii palju võimlema. Siin ei kasva kasvuhoones mitte ainult maasikad, vaid nagu ma nüüd nägin, ka kirsid. K i r s i p u u d. Minu maitsele on nad murelid. Neil on seal kuvöösitingimused ja neid ei pea ka mürgitama, et nad kiiresti kasvaksid ja hästi säiliksid. Vulkaan kütab all radiaatorivee soojaks ja polaarpäike sirab kakskümmend tundi ööpäevas läbi katuseklaasi. Vihm ei peksa, tuul ei sakuta. Paradiisiaed! Ümberringi kõle vulkaaniline maastik, siia-sinna istutatud mingid suvalised puud, mis tegelikult sellel laiuskraadil kasvada ei tohiks. Looduse kõverpeegel on see Island.

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-reykjavik/