Kirjastus Pilgrim
Ka sa oled kuulnud rääkimas inimesi, kes on just lahku läinud? Millist juttu nad ajavad? Neis elab korraga valu, viha ja kättemaks, kirjutab Tuuli Mäemat raamatus „Otsingud“, kus ta julgustab oma elu muutma neid, kes senisega rahul ei ole.

Anna endale lihtsalt andeks! Püüa mõista, et kõik juhtub mingi põhjusega. Iga valus õppetund toob sind paremasse maailma ning seda palju tugevama ja targemana. Kõik, mis on tehtud, on tehtud ning seda enam muuta ei saa. Kui suudad andestada, suudad ka edasi minna. See halb tegi sinust selle, kes oled täna ja annab sulle pagasi edasi minemiseks.
Järelikult oli seda kõike vaja, isegi kui seda on võimatult raske mõista.
Ära ole enda vastu karm ja anna endale aega. Andestus ei teki sinu sisse hetkega, vaid vajab järjepidevalt tööd.

Ka sa oled kuulnud rääkimas inimesi, kes on just lahku läinud? Millist juttu nad ajavad? Neis elab korraga valu, viha ja kättemaks. Vahel pole isegi oluline, kuidas on lahku mindud või millistel põhjustel. Ikka elab alateadvuses mingi soov takistada teist edasiminemast või mõte, et minuga on halvasti käitutud. Tänapäeva sotsiaalmeedia ei tee seda kõike üldse lihtsaks, me tekitame endale veelgi rohkem valu, jälgides endise kallima tegemisi, tema uue kaaslase profiili või nende ühist elu.

Kas poleks säästlikum püüda selle asemel hoopis andeks anda? Kui me kulutaksime selle aja, et andestada, vabaks lasta ja edasi minna, säästaksime kõvasti oma väärtuslikku aega ning ka energiat. Ma saan sellest kõigest kirjutada, sest tean, millest räägin. Ma tean, kuidas käib haavale soola raputamine. Tundide viisi endise kallima elus urgitsemine ja endale noa südamesse löömine. Ma tean, kuidas käib see uskumine, et äkki annab veel midagi päästa, äkki on ta siiski mu eluarmastus – see üks ja õige. Tarkus, oskus ja julgus on tunnistada, kuidas asjad on. Julgus on tunnistada, kui lugu on lõppenud ning selle teadmisega edasi liikuda. Võib-olla me vajamegi kõige enam julgust selleks, et lihtsalt elada? Ainult julgus ja valusa tõe tunnistamine aitab meil teha sammu edasise elu suunas.

Sa ei ole väärt enamat, vaid sa oled väärt PARIMAT! See on üks neist teadmistest, mis aitab meil õigel teel püsida. Tunne, et sinu ellu võibki tulla parim ning sa oledki seda väärt! See on päriselt ka võimalik, usud? Isegi kui su silmad on täis pisaraid tuleta endale meelde: „Ma olen eriline. Ma olen ainulaadne. Ma olen ilus. Ma olen erakordne. Ma olen ilus hing ja kaunis süda. Ma olen soe ja hea. Ma olen armastatud ja hoitud.”

Mõtle hetkeks, milline su elu võiks päriselt olla. Milline oleks su kodu? Mis ametit sa peaksid? Kes oleksid su sõbrad ning kaaslane? Paljud inimesed vastavad neile küsimustele ning siis ütlevad, et aga me ei ole seda kõike väärt. Kuidas ei ole väärt? Meil on õigus elada täpselt sellist elu nagu soovime. Samuti oleme väärt parimat. Olles väikesed me ju usume sellesse – meie jaoks pole takistusi, saame kõigega hakkama ja ei oskagi teistmoodi uskuda. Kahjuks kasvades muudab ühiskond meis seda usku. Meie endi ülesanne on see usk uuesti leida ning seda kasvatada.
Inimesed ütlevad tihti: „Ma tahaksin oma elu muuta, vahetada töökohta või teha midagi muud, mis tooks sära silmadesse, aga mul pole raha. Mul on lapsed ja ma ei saa tulla töölt ära.” Usu mind, stressis teenitud raha ei suuda sa nagunii targalt kasutada. Sinu lapsed ei taha näha kurba ema ning sa ei pea töökohta vahetama, vaheta lihtsalt see millegi vastu, mida tõeliselt armastad. Kui sa usud, et sa ei saa teenida raha sellega, mida tõeliselt armastad, siis sa eksid, kõik sõltub sellest, kui väga sa midagi tahad ja selle nimel vaeva näed. Kõik on võimalik, kui sa seda usud ja tahad. Võta ükskord elus see, mida sa tõeliselt väärid ja armastad! Sul on selleks suurem õigus, kui oskad arvata!

Järgi kahte olulist mõtet:
1. Mõista oma praegust hetke ning tunnista seda. Me kannatame seni, kuni hakkame asju mõistma ja nendega leppima. See on meie endi valik. Vahel on elus raske tunnistada, et oleme vales olukorras ning see võtab aega. Vahel tekitab see hirme. Mõista, tunnista, andesta ning muuda.
2. Lase lahti oma praegusest elust. Millessegi takerdudes takerdume elusse endasse, liikumata edasi. Me jääme kinni justkui sitkesse porisse. Väga suur kunst on vabaks lasta ning astuda uuele teele. Tee see raske algus juba täna. Elu on pidev liikumine ja muutus. Kui sa takistad ennast edasi liikumast, siis jääb ka elu seisma ning ei saa sulle pakkuda parimaid valikuid.

Mõista, et sina ei saa olukordi tegelikult mõjutada. Miski on küll sinu kätes, kuid suurelt jaolt läheb elu nii, nagu minema peab. Milleks siis muretseda? Kas tunned, millise vabaduse selline mõte loob? Kõik see, mille pärast tunned muret pane roosa õhupalli sisse. Kõik valu, vaev, raskus, kurbus. Ja nüüd haara kinni sellest õhupallipaelast. Täna selle õhupalli sisu sulle pakutud õppetundide ja kogemuste eest ning lase sel ära lennata. Lase ta lahti. Ära vaata talle järgi, uurides, millise pilve peale ta lendama hakkab. Võib-olla leiab ta üldse tee päikese sisse? See pole oluline. Sa lasid tal minna ja nüüd on sinul aeg astuda uuele teele.
Kas su elus on olnud palju inimesi, kelle peale oled oma aega kulutanud, kellele oma südame avanud, kuid hiljem on sellel lihtsalt tallutud? Usun, et meie kõigi elus on selliseid inimesi. Elu muutmisega kaasnevad ka uued inimesed. See on paratamatu. Kui mõistad, et elada saab kõrgemalt ning sügavamalt, siis sinu ümber kogunevad just need inimesed, kes kannavad endas samu väärtusi. Mõistmise ning andestamisega on hea tekitada oma ellu uued rituaalid. Rituaalid aitavad sul püsida sellel teel ning vahepealse tühjusega toime tulla. Kui mina astusin uuele teele ning hakkasin oma elu muutma, siis külastasin igal pühapäeval kirikut ning teen seda siiamaani. Ma pole olnud kunagi tõsiusklik ning ei saa ka selleks. Küünla süütamine ühe pühaliku pildi ees andis ning annab mulle siiani jõudu olla paremal ning väärtuslikumal teel. Vali sinagi välja tegevused, mis aitavad sul luua endale parem tulevik.

Kuidas tunne on? Hea või halb? Ma usun, et pinnale on tõusnud palju erinevaid emotsioone ja kõik ei pruugi olla ilusad ning head. Sa oled jõudnud rongiga järgmisse peatusesse. Nüüd on sul valik – kas sa annad alla, sest võib-olla tunned, et ei saa hakkama või siiski tuled kaasa järgmisse peatusse, mille nimi on hirm ja valu? Just järgmise peatuse läbimine on hädavajalik, et jõuda oma soovitud eluni. Mina ju lähen, tule sina ka!

Kuidas saada üle endas pesitsevast hirmust ja valust, mis takistab sind edasi liikumast? Hirm takistab nii paljusid inimesi elamast seda elu, mida nad tegelikult sooviksid.
Millestki või kellestki lahti laskmine tekitab meis hirmu ning valu. Meis tekib hirm mõeldes sellele, et meie ellu võib saabuda miski uus ning alguses meile täiesti võõras. Me teeme kõike, et vältida uut oma elus, me loobume isegi uuesti armastuse kogemisest või sellest ilust, sest meis on hirm jälle kaotada. Kaotusest tekib meie sisse valu, mis hiljem lahustub vabanemiseks ning õnneks. Õnneks, suureks õnneks.
Pea meeles, et laseksid lahti sellest, millest oled välja kasvanud. Sa ei pea kõigest ja kõigist loobuma, võib-olla on midagi, mis su elus on praegu tegelikult maru hästi. Aga lase lahti sellest, mis takistab sind astumast kõrgemale. Uuele tasemele jõudmine annab sulle uue võimaluse unistuste loomiseks ning oma potentsiaali kasutamiseks.

Valu – mis meenub teile esimesena, kui seda sõna kuulete? Kas teile meenub esmalt vaimne, hingeline või füüsiline valu? Valu, millel on väga palju erinevaid liike ei olegi tegelikult nii valusalt hirmutav, kui tunduda võib. Valu teeb meid tugevamaks ning annab võimaluse õppida sellega toime tulema.

Kui meil pea valutab, siis haarame kohe valuvaigisti. Kui meil valutab hing, mis on siis meie valuvaigistiks? Kas valu on vaja vaigistada või lasta sellel olla ning lahustuda ise õigel ajal? Ma ei tea neid vastuseid, sest minu valulävi on väike, füüsilise valu korral haaran kohe valuvaigisti ning hingelise valu korral ravin end vaikselt nelja seina vahel kodus.

Tõtt-öelda on mul valuga veidikene ebatavaline suhe. Kunagi olin võimeline tundma valu sellisel tasemel, et mul jäi hing kinni lausa füüsiliselt, mitte ainult vaimselt. Ma suutsin kogeda valu sel määral, et nutsin end hingetuks. Need hetked on mul väga selgelt meeles. Kogesin oma nooruses isegi väga tugevaid närvivapustuse taolisi hetki. See kõik on minevik ning nüüd oskan valust läbi vaadata. Ma tunnetan, kui inimesed tahavad mulle haiget teha ning mul on kahju neil hetkedel. Mul on kahju, et neis on soov haiget teha ning nad ei oska näha selle valu ulatust teisele. Nüüdseks, kui ma tean, et endale uue elu loomine on võimalik olen märganud hoopis midagi uut. Minus on tekkinud võime analüüsida valu teekonda minu ellu – miks selline valu minu ellu tuli, kas see on tahtlikult või tahtmatult tekitatud valu ning mida ma õpin sellest valust. Oluline on valu hetkedel endale meelde tuletada oma väärtust. Tea, et kellegi sõnad või teod, mis haiget teevad, ei tee sind vähem väärtuslikuks. Sina oled sina, oma teljel, täpselt nii väärtuslikuna, kui sa siia ilma tulid.
Valu toob muutuse. Valu raputab ja paneb meid tegutsema, midagi muutma, sest valu me ju tunda ei taha, seega on vaja midagi muuta. Pea meeles, et meie sees on miski, mis ei murdu eal. Kas sulle ei tundu, et oma elule tagasi mõeldes märkad, et sa oled elanud läbi väga-väga palju asju ning oled ikka elus. Sa hingad, elad, koged, tunnetad ja ikka armastad. Sa oled saanud haiget lähedastes ja vähem lähedastes suhetes, kuid ikkagi oled võimeline uuesti armastama. Võib-olla on sul halbu mälestusi ning sees armilisi arme, kuid sa oled elus! Tegelikult oled isegi tugevamaks saanud – seda on valu teinud. Oleme tänulikud valule!
Mõtle täna sellele, millise inimese on sinust teinud valu – tugeva, eneseteadliku, kogenud –, inimese, kes tõuseb alati üles ja proovib uuesti.

Tuuli Mäemat „OTSINGUD. Raamat ühe noore naise eneseotsingutest, armastusest ja õnnest“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19120/?cid=3762