MorgueFile
Õrnahinelised inimesd üldiselt kardavad tülisid, sest inimesi, kes sellistes sõnasõdades peale jäävad, ei heiduta teistele haiget tegemine. Tundlik inimene tahab aga vältida tuliseid sõnavahetusi ja veenduda, et ta teistele liiga ei tee.

Taani teoloog ja psühholoog Ilse Sand annab raamatus „Armastades ennast“ nõu ülitundlikele ja õrna hingega inimestele, kuidas saada hakkama enda ja teiste vihaga.

Õrnadele hingedele ei ole viha reeglina meelt mööda. Viha on tugev energia. Enesevalitsust kaotades näeme asju mustvalgetes toonides ja kaotame oma empaatiavõime. Selline käitumine meile ei meeldi – ei enda ega teiste juures.
Mõnele on väikene tüli värskendav, ent ülitundlikule inimesele võib see anda tõelise põntsu ja viia närvisüsteemi tasakaalust välja. Peale seda vajavad nad aega, et end kokku võtta ja uuesti tasakaalu viia.
Tõenäoliselt puuduvad sul kogemused, kuidas oma viha ohjeldada. Sel on sulle suur mõju. Mitte ainult seepärast, et sind valdavad tugevad emotsioonid, vaid sa tunnetad ka teise inimese emotsioone.
Kellelegi haiget tehes tunned sa ka selle inimese valu ega suuda seda ignoreerida. See puudutab sind sügavalt ja sa pead rinda pistma süü- ja häbitundega.

Sageli arvatakse, et ülitundlikud inimesed ei suuda oma viha väljendada. Meil lihtsalt puudub soov tülitseda. On ka üks teine põhjus, miks vaidlused ja tülid pole meie tugev külg. Inimesed, kes sellistes sõnasõdades peale jäävad, on need, kellele ei lähe korda eetikakoodeks.
Nad võidavad, sest teistele haiget tegemine neid ei heiduta ja nad on seisukohal, et kasutada võib kõike, ka siis, kui see tähendab teise inimese ründamist, mitte antud teemal argumenteerimist.
Õrna hingega inimesena saavad su argumendid otsa põhjusel, et arvestad korraga erinevate aspektidega ega soovi oma väärtushinnanguid ohvriks tuua. Näib, nagu oleksid sa selles mängus ise end maha kandnud.

„Ma olen alati pidanud ennast nõrgaks, sest mina olen sageli see, kes ilma oma arvamust läbi surumata vaidlustes taganeb.“
Helle, 57

Kuigi ülitundlikud inimesed ei oska kiiretes ja tulistes vestlustes hästi kaasa lüüa, saame tegelikult erimeelsustega väga hästi hakkama siis, kui meile antakse selleks aega. Teise inimese vihapurske all võid sa jääda lihtsalt vait ja taanduda. Ent mõne päeva pärast võid tulla teema juurde tagasi ja öelda välja, mida sa teglikult mõtled ja tunned, ning teha selgeks, mida sa talud ja mida mitte.
Ülitundlikele inimestele lähevad eetika ja väärtused väga korda, ent see ei tähenda, et teiste puhul nii ei ole. Ei tähenda ka, et ülitundlikud inimesed alati käituvad vastavalt oma normidele. Ent me soovime, et maailm oleks üks elamisväärne koht, ja meile näib, et sellise konstruktiivse strateegia abil saame aidata maailma selliseks muuta. Samuti eelistame vältida tuliseid sõnavahetusi ja tahame veenduda, et me oma käitumisega teisi liigselt ei ärrita.

„Ma töötasin ühe panga tugimeeskonnas. Minu töö oli anda heakskiit kellegi teise koostatud krediidilepingutele. Sageli juhtus nii, et lepingukoostajad andsid lepingud mulle kinnitamiseks kell 15.00 ja tahtsid, et ma need samal päeval kinnitaksin, sest nad olid lubanud oma klientidele anda kiiresti tagasisidet. See oli minu jaoks väga frustreeriv, sest ma olin sunnitud tegema ületunde. Ma pidin olukorra lahendama, sest see tekitas mulle suurt stressi. Ma olin sel teemal juba enne rääkinud, ent tulutult. Kuna mulle ei meeldi vihastuda ja kellegi peale karjuda, valisin teistsuguse strateegia. Hommikuse koosoleku ajal teatasin, et edaspidi, kui keegi enne sulgemist annab mulle uue kiire asja, peab ta samas otsustama, millise asja ma võin samal ajal kõrvale lükata. Ma tahtsin lõpetada töö õigel ajal. Sel oli oluline tagajärg. Minu kolleegidele meeldis see mõte ja kiireloomuliste asjade hulk vähenes oluliselt.“
Gitte, 54

Sageli on parem öelda rahulikult „Ei“ või „Ma ei taha seda teha“ või „Mulle see ei sobi“, kui väljendada kõva häälega oma viha. Kui see ei toimi, võid sa lahendada olukorra samuti kui Gitte.
Järgnevalt võite lugeda ühte lugu, mille rääkis mulle üks ülitundlik inimene mitte nii väga emotsionaalse ravisessiooni ajal.

„Üks psühhoterapeut üritas mulle õpetada, kuidas vihastuda. Ta arvas, et ma tunneksin end elus õnnelikumana, kui suudaksin olla agressiivsem ja mitte nii ettevaatlik. Nõustusin, sest arvasin, et viha kaudu saan oma tahtmise kergemini. Hiljem mõistsin, et olukordades, kus rahulik eitus ei tööta, ei tööta ka karjumine. Tavaliselt on siis tegu olukorraga, kus ei saa midagi muuta, sest inimene, kellelt ma midagi tahan, ei saa või ei taha seda mulle anda. Tagasi vaadates oleksin pidanud sellele terapeudile ütlema ei ja mitte kaasa minema tema püüdlusega mind muuta. Isegi kui ma oleksin lõpuks karjudes oma tahtmise saanud, ei oleks asjade selline käik mulle meeldinud.“
Henrik, 48


See näide ei ole erand. Mitmed ülitundlikud inimesed on silmitsi seisnud nendega, kes on alandavate ja jõuliste võtetega oma primitiivsete strateegiate pealesurumiseks üritanud neid sundida oma intelligentseid ja hoolikalt valitud strateegiad kõrvale heitma.
Õrnad hinged ei talu vihaseid kokkupõrkeid. Tulises vestluses osalemine võib sageli olla väga pingeline. Ärevus ja pinge muudab meid jõuetuks ja me ei suuda enam konstruktiivselt mõelda. Me kaotame sideme iseendaga ja ilma selleta oleme kui suuna kaotanud laev merel. Psühhoterapeudina aitan ma paaridel leida strateegiaid, mida tulistes vaidlustes kasutada. Näiteks võivad nad võtta aja maha ja leppida kokku, millal nad tulevad teema juurde jälle tagasi. Vahepeal võivad nad kumbki eraldi teha ühe jalutuskäigu või jooksuringi.

Õrna hingega inimesena tuleb sul tõenäoliselt tülist taanduda ja püüda rahuneda,et leida oma sisemine tasakaal ning armastus iseenda ja teiste vastu.
Vana teooria kohaselt arvati, et viha võib välja lasta, kui seda teha füüsiliselt, näiteks patja pekstes. Seepärast mitmed terapeudid soovivadki, et kliendid oma viha välja elaksid. Ent vihased liigutused takistavad vihal lahtuda või isegi suurendavad seda. Hoopis kasulikum oleks rääkida kellegagi oma tunnetest või teha rahustavaid harjutusi.

Kasuta oma empaatiat ja peegeldusvõimet

Empaatiavõimest on sul palju kasu. Sageli on viha nagu kaitsekiht, mille all on peidus üks või mitu haavatud tunnet. Ülitundlikud inimesed oskavad näha neid peidetud tundeid ja seda enda jaoks hästi ära kasutada. Nende haavatud tunneteni küündides võid panna energia liikuma ja kiirendada tervenemisprotsessi.
Viha tekib, kui kellegi ootusi või vajadusi ei täideta. See kehtib ka sinu viha puhul. Kasuta oma empaatiavõimet ja leia see rahuldamata vajadus. Võib-olla võiksid sa paluda seda, mida sa soovid või väärtustad. Sa võid aidata ka teisel inimesel mõista, mida tema vajab, ja vähendada seeläbi vihatunnet. Sa võiksid küsida: „Mida sa tahaksid, et mina (või keegi teine) sulle praegu annaks?“ Oma soove ja vajadusi väljendada on kasulik – isegi kui teised ei saa anda meile seda, mida me tahame. Oma soove ja vajadusi ning teistest sõltumist rohkem teadvustades võime jätta viha seljataha. See aitab meil selselgemini mõista, mis muudab meid haavatavaks, ning on toeks keskendumisel ja paremate suhetel loomisel.

Kui empaatia ei tule viha puhul kasuks

Peamine reegel, kuidas vihase inimese juures käituda, on mõelda, et teine inimene kannatab ja tal on puudu armastusest ja headusest.
Ent kui see ei lahenda olukorda, tuleb panna paika, kui palju viha ja solvanguid sa suudad taluda.
On inimesi, kelle seltskond ülitundlikele inimestele ei sobi. Mõned ülitundlikud inimesed jäävad liiga kauaks ebatervesse suhtesse, sest nad usuvad teise inimese headusesse ka siis, kui neid pidevalt koheldakse halvasti. Nad on mõistvad ja lahked, lootes, et ühel päeval teine inimene muutub.

Püüa vaadata sellele kõrvalt. Mõtle kellelegi, kellest sa väga hoolid, ja pane nad oma olukorda. Kui nad oleksid sarnases suhtes, milles sina praegu oled, kas neid koheldaks hästi, kas neid mõistetaks ja austataks? Kui vastus on ei, ei tohiks sa ehk enam olla nii mõistev, sul tuleks seada piirid ja paluda teisel sinuga paremini käituda.

Kui sa ei anna teistele mõista, mis sulle ei meeldi Kui sinu jaoks on konfliktid keerulised, väldid tõenäoliselt negatiivseid mõtteid ja tundeid ning teed näo, et kõik on hästi. Võib-olla kinnitad endale, et see pole oluline. Millestki ebamugavast rääkides tuleb sul leida kuldne kesktee. Üks äärmuslik lahendus on öelda teisele inimesele kõik, mida sa temast arvad. Teine äärmuslik lahendus on enesesse sulguda ja ennast süüdistada. Kuldse keskteena võiksid sa öelda midagi enda kohta, samal ajal jälgides teist inimest – öelda midagi neutraalset, mida sa tunned. Ära ütle „Sa rikkusid mu tuju ära“ või „Ma olen liiga õrna hingega“.

Järgnevalt mõned neutraalsed näited.
• Kui sa mind niimoodi vaatad, hakkab mul kõhus keerama.
• Ma soovin, et sa ütleksid mulle praegu midagi ilusat.
• Ma eelistaksin midagi mahedat, mitte vürtsikat.
• Minu jaoks on oluline, et kokkulepitud tähtajad jääksid paika.
Mida täpsemini sa väljendad seda, mis sulle ei meeldi ja mida sa tahad, seda selgem on teie suhtlus. Kui piirid on selged, tekib kahe inimese vahel hea side.

Ilse Sand „Armastades ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele“, kirjastus Pilgrim 2016