Vähist tervenenud naine: Tulin tagasi – olles aru saanud, et „taevas” on seisund, mitte paik

Anita Moorjani kirjeldab raamatus „Minu imelise tervenemise lugu“, kuidas tema keha hakkas pärast neli aastat kestnud võitlust vähiga üles ütlema. Pahaloomuline haigus oli vallutanud kogu organismi. Samal ajal kui Anita elunditalitlus lakkas, jõudis naine erakordsesse surmalähedasse seisundisse, milles mõistis enda tõelist väärtust ja oma haiguse tegelikku põhjust. Uuesti teadvusele tulles avastas Anita, et tema tervislik seisund oli hakanud kiiresti paranema.

Raamatu eessõna kannab pealkirja „MINU „SUREMISE” PÄEV“. See on päev, kui Anita lootusetus seisundis haiglasse viiakse.

Oh, jumal, tunnen end uskumatult hästi! Nii vabalt ja kergelt! Kuidas on võimalik, et kõik valu on mu kehast kadunud? Kuhu see kadus? Oota, miks näib, et kõik mind ümbritsev jääb üha kaugemale? Aga ma ei karda! Miks ma ei karda? Kuhu kadus hirm? Hirmu polegi enam, vahva!

Sellised olid vaid mõned mu mõtted, kui mind suure kiiruga haiglasse viidi. Maailm mu ümber hakkas näima ebareaalne ja sarnanes unenäoga. Tundsin, kuidas libisen teadvel olekust üha kaugemale ja kaugemale koomasse. Minu organid hakkasid tasapisi üles ütlema ja alla andma vähile, mis oli mind viimase nelja aasta jooksul laastanud – ei, õigemini õginud.

Olin küll koomas, kuid teadsin täpselt, mis minu ümber toimub. Tajusin ka, millises suures mures ja tundetulvas olid koos minuga haigla poole kiirustavad pereliikmed. Kui kohale jõudsime, heitis onkoloog mulle pilgu ja tema näost paistis vapustus.

„Teie naise süda võib veel lüüa,” ütles ta mu abikaasale Dannyle, „kuid ta ei ole tegelikult enam siin. Tema päästmiseks on juba hilja.”

Millest see arst räägib? imestasin. Mul pole kunagi varem elus nii hea olnud olla! Ja miks on ema ja Danny nii hirmunud ja murelikud? Ema, palun ära nuta. Mis lahti? Kas sa nutad minu pärast? Ära nuta! Minuga on kõik korras, tegelikult ka, kallis ema!

Arvasin, et ütlen neid sõnu kõvasti, kuid häält ei tulnud välja. Mul polnud häält.
Tahtsin ema kallistada, lohutada ja öelda, et minuga on kõik korras, ning ma ei suutnud mõista, miks ma seda teha ei saanud. Miks minu füüsiline keha koostööd ei tee? Miks ma laman elutu ja lõdvana, kuigi mu suurimaks sooviks on kallistada Dannyt ja ema, rahustada neid, et mul on kõik hästi, et ma ei tunne enam valu?

Vaata, Danny, ma saan ilma ratastoolita liikuda. See on nii suurepärane tunne! Ja ma pole enam ühendatud hapnikuballooniga. Mu hingamine pole enam raske ja haavandid on nahalt kadunud! Nad ei tee enam valu.Pärast nelja piinavat aastat olen lõpuks terve! 

Olin siira rõõmu seisundis. Lõpuks ometi olin vabanenud valust, mida valmistas mu keha laastanud vähk. Tahtsin, et Danny ja ema oleksid minu pärast õnnelikud. Miks nad ei rõõmustanud, et minu ja nende võitlus oli viimaks läbi? Miks nad minuga koos ei juubeldanud? Kas nad siis ei näinud, millist joovastust ma tundsin?

„Palun, midagi peaks ju veel teha saama,” anusid Danny ja ema arsti.
„Talle on jäänud vaid loetud tunnid,” väitis onkoloog.
„Miks teised arstid teda varem meie juurde ei saatnud? Tema organite talitus on juba lakkamas, sellepärast ta langeski koomasse. Ta ei ela isegi ööd üle. Te palute võimatut. Selles staadiumis kujuneks iga farmakon tema keha jaoks liiga mürgiseks ja fataalseks, sest tema elundid ei tööta enam!”
„Olgu, võib-olla,” ei andnud Danny järele, „aga ma ei kavatse temast loobuda!”

Danny hoidis mu lõtva kätt tugevasti oma pihus. Lamasin ja olin teadlik tema hääles segunenud ahastusest ja abitusest.
Soovisin üle kõige vähendada tema kannatusi. Tahtsin, et ta teaks, kui hea mul on olla, kuid tundsin selle sõnumi edasiandmisel abitust.

Danny, palun ära kuula arsti! Ära kuula teda! Miks ta niimoodi räägib? Ma olen ikka veel siin ja mul on hea olla. Enamgi veel – tegelikult tunnen ma end suurepäraselt!

Ma ei mõistnud miks, aga tundsin kõike, mida keegi läbi elas – mida elasid üle mu pereliikmed, samuti arst. Tundsin lausa käegakatsutavalt nende hirmu, ahastust, abitust ja meeleheidet.
Nagu oleksid nende emotsioonid olnud minu omad. Nagu mina oleksin olnud nende nahas.

Kallis, ma tunnen su valu, kõiki sinu emotsioone. Palun ära nuta minu pärast ja palun ütle ka emale, et ta ei nutaks. Palun ütle talle!

Niipea kui hakkasin tundma emotsionaalset seotust minu ümber toimuva draamaga, tundsin samaaegselt, kuidas mind eemale tõmmati. Minu ees rullus lahti justkui laiem pilt, avaram plaan. Hakkasin taipama, et kõik oli ideaalses korras ja kulges avarama plaani kohaselt ning tundsin samal ajal, kuidas vähenes seotus minu ümber toimuvaga.

Alles siis jõudis minuni teadmine, et ma olin tõepoolest suremas.

Oh... Ma suren! Niisugune see siis ongi? Ma poleks midagi sellist iial osanud ette kujutada. Tunnen nii kaunist rahu... ja ma tunnen, et olen lõpuks terve!

Siis sain aru, et isegi kui mu füüsiline keha peatub, on avaramas elumustris kõik ikka ideaalses korras, sest me ei sure tegelikult iial.

Jälgisin, kuidas haiglatöötajad mu surmalähedase keha intensiivravi osakonda toimetasid, ja tajusin endiselt täielikult igat pisiasja. Inimesi minu ümber valdas emotsioonide tulv.
Nad ühendasid mind masinate külge ning torkisid ja sorkisid mind samal ajal nõelte ja torudega.
Ma ei tundnud vähimatki sidet oma lõdva kehaga, kui see haiglavoodis lamas. Mul oli tunne, nagu polekski see minu keha. See keha paistis liiga tilluke ja tähtsusetu võrreldes sellega, mida ma tundsin. Tundsin vabadust ja vabanemist. See oli võrratu! Kõik valud, piin, kurbus ja mured olid kadunud.

Olin vabanenud igasugustest koormatest ega suutnud meenutada, et oleksin eales varem midagi sellist tundnud. Siis tundsin, et olen üleni mähkunud millessegi, mida oskan kirjeldada vaid kui puhast, tingimusteta armastust, kuigi sõna armastus ei väljenda seda kõike vajalikul määral. See oli kõige sügavam hoolimine ja ma polnud seda iial varem kogenud.

See oli midagi hoopis enamat igasugusest meie ettekujutuses olevast kiindumuse füüsilisest vormist ja see oli tingimusteta – minu oma, hoolimata sellest, mida olin kunagi teinud. Ma ei pidanud selle väljateenimiseks mitte midagi tegema ega teatud moel käituma. See armastus oli hoolimata kõigest minu jaoks!

Nüüd järgneb katkend peatükist, kus Anita saab teada oma haigusest.

Täna pidime teada saama minult eelmisel nädalal võetud analüüside tulemused.
Mõned päevad varem olin leidnud oma paremalt õlalt, rangluust üleval pool tüki. Sel hetkel ei tahtnud ma uskuda – õigem oleks öelda nõudsin, et tegemist on vaid tsüsti või suure vistrikuga. Aga üks väike vastik hukatust ettekuulutav hääleke teadvuse sopis korrutas ja veenis lakkamatult, et tegelikult on seal midagi muud.

Eelnenud kuudel olin pisaratega võideldes käinud vaatamas sõbranna Sonit, kes lamas haiglas aasta eest diagnoositud vähiga. Õuduse ja kurbusega jälgisin ta keha, kuidas üks taltsutamatu elukas seda tollhaaval õgis, vaatamata moodsaima meditsiini kättesaadavusele. Ma ei saanud endale lubada mõtteid, et sama õudus võib juhtuda ka minuga. Kuid tükk kaela alaosas sundis mind selle võimalusega arvestama ja kontrolli minema.

Mulle tehti biopsia ja nüüd pidingi tulemused teada saama.
Arst teatas tulemustest väga õrnalt ja meeldivalt: „Teil on lümfoom. See on lümfisüsteemi vähivorm.” Sel hetkel, kui arsti huulilt tuli sõna „vähk”, ei kuulnud ma enam, mida ta rääkis. Tema hääl jõudis minuni justkui vee alt. Mu pilk läks rändama ja peatus haigla aknast avaneval vaatel. Väljas ei olnud mitte midagi muutunud: päike jätkas teekonda, laskus aeglaselt sadama taha; pilvelõhkujatel püsis veel oranži ja merevaigu karva kuma; ning inimesed käisid happy hour’i rõõmus naerdes oma teed. Aga teadmine, mis minu sees tegelikult toimub, oli kogu mu maailma hetkega muutnud.

Arst kirjeldas kaastundlikult kasutatavaid ravivõimalusi.
„Ma olen teie kõrval,” rahustas ta mind, „ükskõik millise otsuse te teete ja millise ravivõimaluse valite. Kõigepealt aga panen diagnoosi täpsustamiseks teile kinni tomograafiaja esmaspäeva hommikuks – et teha kindlaks, millisesse etappi vähk on jõudnud. Pärast seda tulge uuesti minu juurde ja me räägime tulemustest.”

Arsti sõnad kõlasid mu peas summutatud möiretena ja ma lükkasin tema ettepanekud eemale. Vaevu kuulsin, kuidas ta soovitas meil üritada lõõgastuda ja nädalalõppu võimalikult hästi veeta.
Hirm oli raevukas vastolus mõistusega. Ei Danny ega mina suutnud kumbki mõelda. Keeldusime mõtlemast. Me ei tahtnud mõelda vähist, väljavaadetest ega surmast! Tahtsin tõmmata normaalse elu enda ümber ja minema joosta. Tõesti, ma ei suutnud mõelda – polnud võimeline mõtlema väljavaadete peale. See oli liiga hirmutav ja mu aju pöörles segaduses.

Õnneks oli arst öelnud, et me ei pidanud enne esmaspäeva hommikut ühtki otsust langetama. Siis pidin minema tomograafiasse ja pärast arstiga edasisi ravivõimalusi arutama.
Kuigi mu mõtted olid uitamas ja peas keerlesid loendamatud küsimused, suutis Danny mind veenda, et läheksime välja sööma ja jätaksime kõik muu seljataha. Nii et kui koju jõudsime, panin selga oma lemmiku, korallpunase kleidi. Danny võttis mul ümbert kinni ning ütles: „Ära karda. Me saame sellest koos jagu.”

Sel õhtul põgenesime... vähemalt üürikeseks ajaks.
Sõime õhtust tähistaeva all minu lemmik vabaõhurestoranis El Cidis, mis asub Stanley Bay kaldal Hongkongi saare lõunaosas.
Kuu säras oma suursuguses täiuses ja merelt kandus mahedat tuult. Ookeanilt kostuv lainete mahe hääl täiendas mariachi-ansamblit, mis käis lauast lauda serenaade mängimas.
Et täiuslik õhtu oleks kindlustatud, maksime pillimeestele jootraha, et nad jääksid meie juurde kauemaks pidama ja mängiksid minu lemmiklaule. Sangria voolas, muusikud mängisid ja me unustasime väljapoole meie lauda jääva maailma.

Järgmisel hommikul ärkasin Danny käte vahel. Nii hea oli olla tema kaisus ja tõrjuda eemale ülejäänud maailm.
Soovisin, et arstilkäik oleks olnud vaid halb unenägu, aga tegelikkus pistis oma vastiku pea mu mõtetesse. Mul oli jätkuvalt vähk ja ma ei saanud selle teadmise eest põgeneda.
Kuidas oleksin saanud oma enda kehast välja pääseda?
„Tead, me peame sellest oma peredele rääkima,” ütles Danny ratsionaalselt.
„Ma tean, aga nad teevad sellest nii suure numbri. Kas ma saaksin endale veel ainult ühe päeva rahu ja vaikust, enne kui kellelegi räägime?” kauplesin.

Õhtupoolikul helistas aga ema, et küsida, miks ma polnud talle biopsia tulemustest teada andnud. Danny rääkis talle, mida olime teada saanud. Pärast seda pakkis ema asjad ja tellis pileti lennule Hongkongi. Ka mu vend helistas ja ütles, et teeb ettevalmistusi, et tulla koju Hongkongi ja minuga koos olla.

Ma ei tahtnud, et nad seda nii tõsiselt võtavad; ma ei tahtnud kogu seda draamat. See muutis olukorra nii tõeliseks! Nende armastav reaktsioon oli minu jaoks nagu külm ämbritäis vett.
Diagnoosi tõelisuse eest polnud enam võimalik peituda.

ESMASPÄEVAL OLIME DANNYGA JÄLLE haiglas ja rääkisime avatud meelel valikuvõimalustest. Olin just tulnud tomograafiast ja arst luges tulemusi. Tema näol oli mõningane mure.
„Staadium IIA,” ütles ta õrnalt.
„Mida see tähendab?” küsis Danny.
„See tähendab, et vähk on levinud rinnakusse ja kaenlaaluse piirkonda, kuid piirdub ülemise kehapoolega,” vastas arst kannatlikult. „Nüüd hakkame vaatama, milliseid valikuvõimalusi on meil teile pakkuda. Mina soovitaksin võimaluse korral keemia- ja kiiritusravi kombinatsiooni.
„Ma ei taha keemiaravi!” hüüatasin otsustavalt üle kabineti.
„Aga kallis, ega meil palju muid variante pole,” ütles Danny üllatunult. Vaatasin talle otsustavalt otsa.
„Vaata, mida keemiaravi on Soniga teinud. Ja mõtle oma õemehe peale,” vastasin.

Ma ei tahtnud seda vestlust jätkata. Soovisin, et kõik oleks nii nagu enne. Peitsin näo kätesse ja püüdsin mõtted eemale tõrjuda.
„Kas sa tõesti tahad, et ma niimoodi sureksin?” kuulsin oma hääles õudu. „Nad lihtsalt kuivavad kokku... ja veel milliste valudega! Parem suren kohe praegu, kui lasen sel kõigel endaga juhtuda.”
„Ma saan aru,” ütles Danny. Ta sirutas käe ja pani peopesa mu külmale käele, mis jõuetult arsti laual lebas. „Aga ma ei taha sinust ilma jääda. Mis meil muud üle jääb?”

Olime olnud abielus kuus aastat. Meil oli nii palju unistusi, mille nimel elada: kohti, kuhu soovisime minna, ja asju, mida soovisime teha. Aga nagu murenevad jääliustikud, näisid ka need unistused meie silme all üles sulavat.
Püüdsin end hirmust lahti rebida ja oma meest rahustada: „Teisi meetodeid on ka.”
Pöördusin tuge otsides arsti poole. „Kindlasti on võimalik vähist jagu saada ka ilma keemiaravita.”

SEL PÄEVAL ALUSTASIME DANNYGA pikka rännakut.
Marssisime koos nagu antiikmütoloogia kangelased otsustavalt võitlusse haigusega, mis hakkas meie elu üle võimust võtma. Algusest peale oli mu rännak nagu emotsioonide Ameerika mäed – lootusetusest pettumuse, hirmu ja lõpuks vihani.

Enne diagnoosi saamist oli mu elu suurimaks hirmuks vähki haigestumine, sest panin tähele, et üha sagedamini haigestuvad mulle tuttavad inimesed. Sain ise diagnoosi ajal, mil olin tunnistajaks sellele, kuidas vähk nõudis nii mu parima sõbranna kui Danny õemehe elu, ning see vaid kinnitas mu tähelepanekut. Olin abitult pealt vaadanud, kuidas keemiaravi hävitas need kehad, mis oleksid pidanud terveks saama. Ja nüüd tungis vähk meie ellu... röövis meilt maailma ja laastas kõik, mis teele ette jäi.

Mõtted mulle kallitest haigetest tekitasid minus raevu- ja paanikatormi. Vähihirm haaras mu nüüd oma kombitsate vahele ja surus sisikonna kokkupigistatud rusikaga mulle kurku. Keemiaravi tagajärjed kasvatasid hirmu veelgi. Iga pinges lihas oli häireseisundis ja klammerdus elu külge.
Enne oma diagnoosi saamist olin kuude kaupa näinud, kuidas Soni tervis kiires tempos allamäge veeres. Mu enesetunne oli olnud väga halb, sest läksin välja lõbutsema, samal ajal kui sõbranna haiglas lamas. Tundus kuidagi halb, et minul oli hea olla, samal ajal kui tema kannatas. Sedamööda kuidas Soni tervis halvenes, oli mul üha keerulisem elust rõõmu tunda või end süütundest vabastada.

Nüüd, mil pidin hakkama saama oma diagnoosiga, oli üha rängem näha, kuidas mu sõbranna muudkui haigemaks jäi. Panin tähele, et veedan tema juures aina vähem aega. Kui ma Sonit nägin, ei suutnud ma tema, samuti enda heaks positiivseks ega optimistlikuks jääda. Jõudsin selleni, et mõistsin – Soni juures käimine ei mõjunud hästi meile kummalegi. Mul oli hirmus vaadata, millist laastamistööd teeb tema keha kallal vähk, samuti ravi tagajärjed. Mõte, et sama saatus võib oodata ka mind, muutis mind väga tundlikuks ja ma lihtsalt ei suutnud seda välja kannatada.

ÜHEL PÄEVAL HELISTAS MULLE Soni õde ja teatas, et mu parima sõbranna võitlus on lõppenud. Murdusin ja nutsin. Ta oli meid lõpuks maha jätnud.

Kuigi olin emotsioonide meelevallas ja teadmine, et sõbranna on lahkunud, tegi mulle väga haiget, tundis osake minust kergendust, et ta on valust vabanenud.
Soni matusepäev on sööbinud mu mällu igaveseks. Näen siiani ahastust tütre kaotanud vanemate nägudel; Soni noorema õe ja vanema venna vapustust õe kaotuse pärast; leina ja abitust Soni mehe näol, kui ta oma naise lahkumisega leppida üritas. Aga kõige eredamalt mäletan Soni väikeste laste pisarates süütuid näokesi, kui nad õudusega vaatasid, kuidas nende ema kirstuga krematooriumi leekidesse heideti.

See mälupilt saadab mind minu elu lõpuni. Sel päeval lisandus mu segaste emotsioonide skaalale ka viha.

Kahjuks tõi elu veel lööke. Peatselt pärast sõbranna matust saime teada, et Danny õemees oli oma võitluse samuti kaotanud.
Temastki jäi maha noor abikaasa (Danny noorem õde) ja kaks väikest last.
See õel nali, mida nimetame eluks, ajas mind vihale. Ma ei suutnud mõista, milleks oli seda kõike vaja. Näis, et me elame vaid mõned aastad ja õpime raskustest, ning viimaks, kui oleme elu kohta üht-teist teada saanud, lõpetame puust kasti visatuna. Vähemalt poleks pidanud see nii kiiresti juhtuma.
Kõik näis nii mõttetu, nii eesmärgituna.

Anita Moorjani „Minu imelise tervenemise lugu“, kirjastus Pilgrim 2014