Valitud naised
Mart Kadastikul ilmus äsja uus raamat „Valitud naised“, kuhu ta kogus kokku oma Eesti Naises ilmunud autoriveerud.

See on raamat, kus autor konkreetsete lugude näitel arutleb meeste ja naiste suhete üle. Kõik kirjeldatud lood on autoriga tegelikkuses ka juhtunud. Suur osa tekstidest on ilmunud ajakirjas Eesti Naine, aga mitte kõik. Nii räägib Mart Kadastik raamatu lõpuloos kõige olulisemast naisest oma elus.
Autori tekste täiendavad Anna Litvinova imekaunid maalid.
„Valitud naised“ toob lugejani kõik minu lood, mis on ilmunud Eesti Naises aastatel 2017–2019. Siin ei ole ilukirjanduslikke väljamõeldisi. On igapäevased ja ka ootamatud olukorrad, kus mees püüab vaadelda naisi, nende ilus ja isekuses. Enamasti õnnestub tal vaadata ainult enda sisse.
Mart Kadastik: „Kas ajakirjas juba ilmunud kolumnidel on väärtust? Usun, et on. Kui mitte igal lool eraldi, siis kolmekümnel kogumis küll. Ka ajakirjas avaldatu on aja peegel.
Minu jaoks on „Valitud naistel“ eriline tähendus. Mul oli võimalus nautida koostööd võrratu kunstniku Anna Litvinovaga, kes, ilma liialduseta, on selle raamatu kaasautor.
Niisama oluline on see, et „Valitud naiste“ viimases loos „Kuidas sa magasid, kallis?“ suutsin ma kirjutada midagi nii isiklikku, mida ma ei ole senini kirjutanud. See tõsieluline jutuke ilmub esmakordselt nende kaante vahel.“

Katkend raamatust:
„Mulle jalutas vastu keegi kaunis blondiin ja hõikas hoogsalt: „Tere, Mart!“ Ajasin silmad pärani ja soovisin, et mu kõnetaja võtaks päikeseprillid eest ─ ehk tunneksin ta siis ära. Seepeale ühmas naine pisut pahaselt: „Kas ma pean midagi veel ära võtma, et sa mind ära tunneksid?“ Olin hetke sõnatu, seejärel leppisin olukorraga: „Ah sina, muidugi sina! Kuidas sul ka läheb?“ Pärast põgusat viisakuste vahetamist jätsime hüvasti ja ma ei saanudki teada, kes see tundmatu naisterahvas oli.
Ausõna, lood tulevad ise sinu juurde, kui vaid hoiad silmad ja kõrvad lahti.“