Paavo Kangur
1990ndatel oli Läänemaal asuv Paslepa Eesti teine pealinn. Seal võttis president Lennart Meri vastu tähtsaid külalisi – riigipäid, kindraleid, mõjukaid lobbyisikuid, ajakirjanikke, kirjutab Paavo Kangur raamatus "Paslepa suveresidentsi lugu".

Paslepas pakkus Lennart Meri mitmeid lõuna- ja õhtusööke, soovides luua soojemaid suhteid oma välisliitlastega. Siin andis president nii mõnedki olulised intervjuud, mis selgitasid Eesti asja prantslastele, sakslastele, brittidele, leedulastele ja venelastele. Paslepas sillutati Eesti teed Euroopa Liitu ja NATOsse, mõttepauside vaikust lõhestamas vaid lahelt lendutõusva luige tiibade sahin vee kohal.

Võib elavalt ette kujutada, kuidas president Lennart Meri istub Paslepa suveresidentsi rõdul, ees tass kohvi ja jutupartneriks mõni vana sõber – nagu ameeriklane Paul Goble, ungarlane Andreas Oplatka, baltisakslane Carl-Gustav Ströhm või Jüri Luik, kes teda tihedamalt külastasid.

Korraks sulgeb Meri oma silmad või pigem tõmbab need vidukile ja näeb silmapiiril möödumas viikingilaevu, mis suunduvad oma kaubaga hõbevalge veetee suudmesse Osmussaare taha.

Võib-olla on kaubaks Tuiu ja Uugla mõõgad või orjad Orjaku sadama vahelaost, ehk hoopis noor Norra kuningapoeg ise. Lihaselised mehed suruvad käed aerudele ja suunduvad seiklustele vastu, et viia kaupa Bolgharisse Volga jõe äärde või purjetada Sigtunat maha põletama.

„Teil, sakslastel, on ju hirm, et majandusraskuste ja inflatsiooni tekkides võib riigi etteotsa kerkida mõni monstrum, kes usub, et lahendus on Pariisi ja Moskva vallutamises, Londoni pommitamises ja teistsuguste likvideerimises.”

Vaikus.

„Ja teie, eestlased, kardate, et brutaalne Ida himustab teie maad ja teiega arveid õiendada,” pareerib baltisakslane, Tallinnas sündinud Die Welti ajakirjanik Carl-Gustav Ströhm. Vaikust lõhestab vaid Paslepa lahel lendu tõusva luige tiibade sahin vee kohal.
„Nii see on,” ütleb Lennart.

„Ka meil on hirmud, ainult teistsugused hirmud! Selleks, et Saksamaa oleks õitsev ja õnnelik, on meie majandusele vaja Vene toorainet ja Euroopa turgu,” ütleb Ströhm.

Luik on maandunud ja lahe ääres valitseb jälle vaikus, mida rikub vaid mõni paks koger oma ootamatu hüppega. Päike on vajumas silmapiiri taha.
„Euroopa arvab, et Boriss Jeltsin on Miss Universum. Ärge saatke teda kiusatusse,” lisab Lennart.

„Miks te ei mõelnud oma julgeolekule 1920. aastal, kui te viisite läbi maareformi ja tööstuse sundriigistamise rahvustunnuse alusel, millega te meid, baltisakslasi, paljaks varastasite?” mainib Ströhm kergelt naageldes.

„Siis olid teised mured. Seitsesada aastat orjapõlve tahtis lunastamist. Ja nüüd on uued mured.”
„Maareform oli teil liiga radikaalne. Ka meist, baltisakslastest, koosnenud Balti rügement võitles Eesti vabaduse eest, andes oma tugeva panuse Vabadussõja võiduks.”

„Jah! Tõesti. Ka mul on siseoponente. Järelejäänud kahe-kolme aasta jooksul pean ma jõudma palju ära teha. Ja eelkõige on tarvis luua partnerlussuhted meie naabri Venemaaga. Kahekümne esimesse sajandisse peame me minema nii, et riikidevahelised suhted oleksid täielikult reguleeritud. Et need oleksid pikaajalised, võrdõiguslikud ja rajaneksid rahvusvahelisel õigusel. Ei tohi ju jätta järeltulijatele nende probleemide koormat.”

Ströhm: „Kas see pole mitte liiga tõsine teema tänaseks ilusaks õhtuks?”

Lennart: „Võib-olla tõesti. Tead Carl, siit linnulennult kümmekond kilomeetrit eemal Uuglas sepistati mõõgad, millega vallutati Kiiev ja London. See on suur koht maailma ajaloos.”
„Uugla?” „Ma arvan, et see tuleb eestikeelsest sõnast hõõguma, huugama. Uugla, õõgla!”
„Lennart, see on hea mõte. Me peaks Londoni jälle ära võtma.”

„Kas me saaks siis kiiremini NATOsse?” küsib Lennart, kummutades konjakit.

„Ah, ma tegin nalja! Siit avaneb tõesti suurepärane vaade.”

1990ndatel oli Paslepa Eesti teine pealinn. Siin võttis president Lennart Meri vastu tähtsaid külalisi – riigipäid, kindraleid, mõjukaid lobbyisikuid, ajakirjanikke. Muinasajal aga olid Paslepa ja Einby sissepääsuks Haapsalu väina, kust sai edasi mööda Taebla jõge kuni Uugla muinaslinnani, mis võis olla Läänemaa võimsamaid omaaegseid keskusi. Siit sai hõbeda vastu mõõkasid ja toiduvilja. Siin sai puhata ja ravitseda lahingus saadud haavu. Kuid Viru-Nigula läheduses paiknev Uugla asula ja rauasulatuskoht pole jõudnud ajaloohuvilise argiteadvusesse, sest need avastati ja väljakaevamistega alustati alles 1977. aastal, aasta pärast Lennart Meri „Hõbevalge” ilmumist.

Paavo Kangur "Paslepa suveresidentsi lugu", Inglisilla Produktsioon OÜ