Inglise keeles ilmus "Presidendi surm" 1967. aastal. Elukiri
„Presidendi surm“
Autor: William Manchester
Eesti Raamat, 1970

Peretüli oli parasjagu tuurid üles võtnud. Siis tõusis laua tagant isa, haaras esimese kättejuhtuva lauanõu ja viskas selle vastu seina puruks. See osutus aga kahjuks mu Punamütsikesega taldrikuks. Ema hakkas nutma, tõstis väikese Villu taburetile ning hakkas mulle karupükse jalga ajama. „Nüüd aitab, me lähme kodust ära!“ nuuksus ta.
„President naeratas soojalt. Ta tõstis oma käe, et vastu lehvitada. Kostis järsk terav heli. Inimesed kuulsid seda erinevalt.“

Ootamatult teatati raadiost, et Dallases tulistati äsja USA presidenti John F. Kennedyt. Nõukogude Liidu teabeagentuuri TASS kohta hämmastav operatiivsus, sest välisuudised jõudsid siiapoole raudset eesriiet tavaliselt paaripäevase viivisega. Kui üldse jõudsid. Ma polnud aga isegi lapsena nii naiivne, et uskuda, nagu oleks atentaat riigijuhile ka Kremli gerontide jaoks liiast. Pigem kõlas see nagu parastus: said nüüd oma Sigade lahe dessandi ja Kuuba kriisi eest! Sel üürikesel hetkel hingati ENSV-s kogu normaalse maailmaga ühes rütmis. Kuni pool tundi hiljem tuli uus teade, et Ameerika Ühendriikide 35. president on Parkland Memorial Hospitalis surnuks tunnistatud.

Nii vaikne kui selle 30 minuti jooksul polnud meie peres juba ammu olnud. Ainsad sõnad lausus ema, kui ta mul üleriided taas seljast võttis: „Me jääme koju!“ Oli 22. novembri õhtu 1963. Paari päeva pärast sain ma kuueaastaseks. Ent see oli mu esimene sünnipäev, kus ma sellest rõõmu ei tundnud. Hoomasin esimest korda elus, kui habras on piir siin- ja sealpoolsuse vahel.

Olen üsna tihti juurelnud, miks 46-aastane Kennedy tundus tollal mulle sama noorena kui minu 30-aastane paps, keda naabrid kutsusid millegipärast Noormeheks. Selge see, et Nikita Sergejevitš Hruštšov oli väikese poisi silmis rauk, aga kui Brežnev talle Andropovi abiga 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil sule sappa pani, ohkasid isegi täiskasvanud, et jälle üks taat pukis.(Muuseas, saan üsna pea sama vanaks kui Leonid Iljitš võimule trügimise hetkel, kuid tunnen end veel üsna nooruslikuna. Ei tea, kas oleks aeg lõpuks ometi kulmukarvu katkuma hakata?)

William Manchesteri raamat, mida üle tüki aja taas sirvisin, on absoluutselt kapsaks loetud. Ei oska eales aimata, kas ja kust leiab toimetaja käesoleva loo juurde kaanepildi. Trükiarv oli tolle aja kohta väike, kõigest 24 000. Ma ei tea ühtegi oma eakaaslasest sõpra, kes seda teost poleks lugenud. Järelikult peaks neid enam-vähem tervena säilinud olema üsna vähe. Juba ühe lugemisega lagunesid ju tollased pehmed köited kaunis kiiresti. Eriti raamatuselg ja -kaaned.
Igasugu vandenõuteooriad on alati kuradist! Üks mis kindel: seoses Kennedy mõrvaga läks neid liikvele tuhandeid. Lubage sügavalt kahelda, kas keegi suudaks neist kildudest kokku panna absoluutse tõe, ka siis, kui kõik Kennedytega seotud tõigad oleksid viimseni avalikustatud. Kui seltskonnas on üle kahe inimese, näib üsnagi tõenäoline, et tekivad lahkarvamused. Ehk nagu autor kirjutas: „Olen püüdnud olla objektiivne. Ent miljon fakti pole veel tõde... Ma ei esita seda uurimust kui ainuõiget, lõplikku järeldust. See saab olla vaid allikaks tulevastele uurijatele!“
Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis on mulle tähtsam, kas Reagani avaldus Balti vabaduse päeva väljakuulutamiseks pea kaks aastakümmet hiljem või see, et mind kasvatati lapsena vaimus, et maailmas eksisteerib erinevalt NSVL-ist veelgi demokraatlikumaid riike kui Saksa DV. „Ich bin ein Berliner“ jõudis mulle kohale küll alles aastaid pärast Kennedy surma, kuid... postsovetina olen eluaeg hädas olnud küsimusega: mis küll eristab sotsialiste sotsiaaldemokraatidest? Vabandust, et jään endiselt kuueseks, aga lõpuks ometi on mulle kohale jõudnud, et neil viimastel pole lootustki, et me kõik kord kunagi võrdseks saaksime.

Elame praegu täiesti ainulaadses riigis, mille presidendi residentsi ümbritseb ühelt poolt ilus park, aga teisest küljest täielik võpsik.

Ütleme siis nii: kui tuled lauluväljakult maailmakuulsat tenorit kuulamast, näed seal võõras keeles vestlevaid mehepoegi, kes pruugivad selliste kraadidega õlut, mis üsna ruttu purju teeb. Isegi alkoholilembese inimesena tunnistan ausalt, et tunnen end väga imelikult.
Aga oma sada meetrit presidendilossist on asi juba edenenud. Pargipingil käib ringi Jack Daniel’s. Ameerika! Igasugune turvatunne aga kodanikuna puudub

Ei taha küll millelegi vihjata, kuid... tean väga hästi, et elan vist endiselt konnatiigis. Kui tulevane USA president John F. Kennedy külastanuks Tallinna mitte aastal 1939, vaid tänapäeval, osanuks ta ehk neid ohu märke ette aimata. Mul pole küll vähimatki aimu, millises praeguse Tallinna linnavalitsuse ruumis ta Vabaduse väljakul toonase USA suursaadiku pool ööbis (see on fakt), kuid... me elame ju ajal, kus teatud erakonna sära kustub ilmselt koos tema liidriga.

Tahaksin väga, et mu lapsed ei kogeks iialgi seda, millest kirjutas William Manchester. „Siis, ääretult graatsilise liigutusega, tõstis Kennedy oma parema käe, justkui selleks, et siluda oma sasitud kastanpruune juukseid. Kuid liigutus katkes. Käsi langes jõuetult tagasi. Ta oli tahtnud puudutada oma pealage. Ent seda polnud enam olemas.“
Kurat võtaks! Ma loodan, et mu rahvuskaaslased tunnetaksid igal hetkel oma ajusid, mis näivad esmapilgul täiesti terved!

Elukiri 2013