Kuid 26. mai ja 2. juuni vahel toimus „Dunkirki ime“, kui randadelt suudeti edukalt evakueerida 330 000 liitlaste sõdurit. Kuigi relvajõud pidid maha jätma enamiku oma varustusest, suudeti nende eduka tagasitoimetamisega Suurbritanniasse vältida suurt katastroofi ning kogu riik juubeldas.

Churchilli kõne kirjeldab kuningliku mereväe ja sadade kaubalaevastiku meremeeste kangelaslikke jõupingutusi liitlaste armee evakueerimisel ning kuninglike õhujõudude edukat kaitsetööd. Kuid kõnes väljendub ka jõuline trots, kandes kuulajateni sõnumi, et Suurbritanniat ootavad ees rasked ajad ning Saksa agressioonile vastuseismine ei kujune kergeks, ent samas võib olla kindel Suurbritannia võitjaksjäämises. Churchilli kõneosavus liigutas paljusid pisarateni – sama juhtus ka kõneleja endaga.

Gary Oldman Churchillina filmis "Süngeim tund". Foto IMDb

„Võitleme randadel“
4. juuni 1940, London, Inglismaa

„Kui ma nädala eest palusin Alamkojal eraldada see pärastlõuna oma ettekandeks, siis kartsin, et mu raskeks kohuseks saab siin teada anda suurimast militaarkatastroofist meie pika ajaloo vältel…Kogu Briti armee süda ja selgroog ja aju – mille ümber me pidime ehitama ja ehitamegi sõja hilisemate aastate võimsad Briti armeed – näis võitlusväljal hukka saavat või sattuvat kuulsusetusse ja näljarohkesse vangipõlve.

Nädala eest paistis see juhtuvat. Kuid veel üks hoop, mis oleks kergesti võinud saada lõplikuks, ootas veel ees…

Belgia armee allaandmine sundis britte lühikese ajaga katma tiiba mereni, mis oli üle 30 miili pikkune…Tundus võimatu, et vähegi suurem arv liitlaste sõdureid üldse mereni välja jõuaks.

Vaenlane ründas kõigilt külgedelt suurte jõududega ja raevukalt, ning nende põhiline tugevus, nende palju arvukamate õhujõudude tugevus, toodi samuti lahingusse või koondus vähemalt Dunkirki ja randade ümber. Surudes kitsale läbipääsuteele peale nii idast kui läänest, hakkas vaenlane kahurist tulistama ainsat randa, mille kaudu laevad said läheneda või lahkuda. Nad külvasid kanalitesse ja merre magneetilisi miine; nad saatsid üha uuesti ründelennukite laineid, mõnikord rohkem kui 100 ühes formatsioonis, et need heidaksid oma pomme ainsale allesjäänud muulile ning ka liivadüünidele, kuhu sõdurid meeleldi varjuda soovinuks.

Nende allveelaevad, üks neist uputati, ning ka mootorpaadid võtsid oma osa sellest laevaliiklusest, mis nüüd algas. Neli või viis päeva kestis see pingeline võitlus. Kõik nende soomusdiviisid – või mis neist alles oli – koos suure hulga jalaväelastega ja suurtükkidega paiskasid end asjatult üha kitsamaks muutuva, aina kokkutõmbuva ala pihta, mida Briti ja Prantsuse väed veel enda käes hoidsid.

Samal ajal kuninglik merevägi koos lugematute appitõtanud kaubalaevastiku meremeestega pingutas igat närvi, et Briti ja liitlaste väed minema toimetada; sellesse olid haaratud 220 kergemat sõjalaeva ning 650 muud alust. Neil polnud lihtne sel keerulisel rannajoonel toime tulla, sageli ka halva ilmaga, sisuliselt pideva pommirahe ja üha tihedamaks muutuva suurtükitule all. Ja ka meri ise, nagu juba mainisin, polnud vaba miinidest ega torpeedodest.

Sellistes tingimustes jätkasid meie mehed võitlust, vähese või olematu puhkusega, päevi ja öid järjest, üks reis teise järel üle ohtlike vete, tuues endaga alati päästetud mehi. Äratoodud meeste arv annab tunnistust nende pühendumusest ja vaprusest. Haiglalaevad, mis toimetasid minema tuhandeid haavatud britte ja prantslasi, sai oma selge märgistuse tõttu natside pommide eriliseks sihiks; kuid pardal olevad mehed ja naised jätkasid kindlalt oma kohuse täitmist.

Samal ajal kuninglikud õhujõud, mis olid juba lahinguga liitunud sel määral, nagu lennuulatus kodubaasidest lubas, hakkasid nüüd kasutama osa oma Londonit kaitsvatest hävituslennukitest ja andsid löögi Saksa pommitajate ja neid kaitsvate hävitajate pihta. See oli pikaleveniv ja metsik lahing.

Äkitselt jäi rand tühjaks, äike ja raju on vähemalt hetkeks – kuid vaid hetkeks – vaibunud.

Imeline pääsemine, saavutatud vahvuse, sihikindluse, täiusliku distsipliini, veatu kohusetäitmise, ressursside, oskuste, alistamatu ustavusega,
on meie kõigi pilkude all tõeks saanud…

Peame ette vaatama, et ei hakkaks sellest pääsemisest otsima võidule viitavaid tõendeid. Sõdu ei võideta evakuatsioonidega. Kuid selles pääsemises peitub siiski võit, mida tasub tähele panna…

See oli suur jõukatsumine Briti ja Saksa õhujõudude vahel…

Kas kujutaksite ette, et õhus saanuks sakslaste jaoks leiduda suuremat eesmärki kui evakueerimise võimatuks muutmine neilt randadelt ja kõigi nende ees olevate laevade uputamine, mida oli seal ligemale üle tuhande? Kas saanuks leiduda suurema sõjalise tähtsuse ja olulisusega eesmärki kogu sõja seisukohast? Nad pingutasid väga, kuid nad löödi tagasi; nende siht nurjati.

Suutsime armee minema toimetada; ja nemad on põhjustatud kaotuste eest maksnud neljakordset hinda. Väga suured Saksa lennukite ründeformatsioonid – ja me teame, et nad on väga vapper rahvas – jätsid korduvalt oma rünnaku katki ja hajusid erinevates suundades, kui nende ees oli neli korda vähem kuninglike õhujõudude lennukeid. Vahel juhtus nõnda, et kaks meie lennukit jahtisid tosinat nende oma. Üks lennuk kukkus vette ja lained kandsid selle minema, kui seda ründas Briti lennuk, kelle laskemoon oli otsas. Kõik meie lennukitüübid – Hurricane, Spitfire ja uus Defiant – ja kõik meie piloodid on tõestanud oma paremust nende üle, kellega nad on seni silmitsi seisnud…

Ma oletan, et mitte kunagi, ei kuskil maailmas kogu sõjaajaloo kestel pole noorte jaoks leidunud sellist võimalust. Ümarlaua rüütlid, ristisõdijad, nemad on kõik jäänud möödanikku: mitte vaid kauged, vaid proosalised; need noored mehed, kes läksid igal hommikul kaitsma oma kodumaad ja kõike, mille eest me seisame, hoides endi käes kolossaalse ja hävitusliku jõuga instrumente…väärivad meie tänu, nagu kõik vaprad mehed, kes nii paljudel viisidel ja nii paljudel juhtudel on valmis, ja jätkuvalt valmis, andma oma elu ja kõik muu oma kodumaa eest…

Allikas: "50 KÕNET, MIS MUUTSID MAAILMA"