“Meie viha võib olla märk sellest, et meile on liiga tehtud, meie õigusi riivatud, vajadusi või soove pole piisavalt tähele pandud, või lihtsalt sellest, et miski on korrast ära,“ märgib Lerner. Viha on märguanne, mida tasub kuulda võtta, see ütleb: “Stopp! On aeg korraks järele mõelda ja midagi ette võtta!” Inimesed kuuluvad laias laastus kahte leeri: nad kas elavad oma viha häälekalt teiste peal välja või neelavad selle alla ja nutavad pahameele patja. Ent kumbki neist käitumisviisidest ei too kergendust ega lahenda olukordi.

Naistele keelatud!

Ka teraapiasse jõuab vihateemaga üksjagu inimesi. Enamasti on põhjuseks hinges kobrutav viha mõne pereliikme vastu ja soov teist muuta. Naised on vihased lorude meeste pärast, emad vastutustundetute teismeliste pärast, tütred tundekülmade või liighoolitsevate emade pärast. Ka peredes, kus üksteisega suheldakse pealtnäha viisakalt ja malbelt, on pinna all palju allasurutud viha. Lerner toob üheks põhjuseks ühiskondlikud normid, mis õpetavad: viha on halb, vihane olla on ebakohane ja inetu! Iseäranis on viha keelatud naistele: “Meie töö on olla meelepärane ja lahke, kaitsta ja lepitada. Me võime hoida suhteid korras nii suure pühendumisega, nagu sõltuks sellest meie elu.”
Piret (46) on just sedasorti lahke ja leplik naine. Ta toob välja terve rea probleeme, mis teda abielus häirivad. Ta on väsinud end süüdi tundmast ja haletsemast. Pireti suu on kriipsuks surutud, aga kui küsin, mis teda tõeliselt vihaseks ajab, vastab naine kiiresti ja justkui vabandavalt: “Nii hull see asi ka ei ole! Ma usun, et on hoopis hullemaid abielusid.” Aga inimene, kes ei suuda olla ühenduses oma vihaga, ei suuda ka armastada, sest ta pole kontaktis iseendaga, ei teadvusta oma vajadusi ega ole siiras.

Plahvatusohtlik

Naisi, kes endale viha ei luba, nimetab Lerner “armastusväärseteks daamideks”. Nad jäävad olukorras, mis igas teises kutsuks esile püha viha, vaikseks ja vaguraks. Kui nad tunnevadki viha, ei näita nad seda välja. Kohtun teraapias armastusväärsete daamidega päris tihti. Olen isegi palju aastaid sellesse klubisse kuulunud. Oleme lapsepõlves ära õppinud, et viha ja selle väljaelamine on taunitav, vahel ka karistatav, ja seepärast on meil hirm oma viha ees.

Selle asemel, et haiget saanuna vihastada, tunneme end süüdi, nutame ja haletseme ennast. Miks? Põhjuseks võib olla soov kaitsta suhet, olgugi et kehva, sest üksinduse ees on hirm. Kardame, et vihasena ei meeldi me meestele, sest mehed pelgavad naiste tugevaid emotsioone, ega naistele, kuna nood soovivad vältida omaenda viha.

Sisetunne ütleb, et endistviisi pole enam võimalik, kuid muutus teeb hirmu. Nii surumegi viha alla, kuid see koguneb ja on valmis plahvatama. Ühel hetkel ei kärise mitte ainult lähisuhe, vaid teisedki eluvaldkonnad. Viha allasurumisega “saab ka suur hulk meie loomingulist, intellektuaalset ja seksuaalset energiat lõksu püütud”, hoiatab Lerner.

Teisi süüdistades

Samas on inimesi, kel pole viha väljendamisega mingit probleemi – nad ütlevad pereliikmetele valjuhäälselt välja, miks viimastel pole õigus ja kuidas nood peaksid mõtlema, tundma, käituma. Miks need inimesed muutust ei saavuta? Sest nad tahavad muuta teisi, süüdistavad ja võitlevad.

Anna (32) nimetab end “tõeliseks fuuriaks, kes kellegi ees ei värise ega löö risti ette”. Ta on võimeline “suures vihas kõik pea peale pöörama”, kui mees ei tule pärast tööd otse koju või unustab toidupoes käia. Muidugi läheb abikaasa naise rünnakute peale endast välja ja asub kaitsele. Anna vaikib siis jonnakalt ja tõmbub mitmeks päevaks eemale. Aga võib ka minna nii, et ründajat tabab süütunne, mille tagajärjel asendub viha vabanduste ja rahusobitamisega. Pealtnäha riid laheneb, ent tegelikult kestab kõik tavapärases mustris edasi.

Kuidas sa võid!

Kui otsustad enda eest seista, tuleb arvestada sellega, et ümbritsevad ei pruugi su muutumisega sugugi rahul olla. See ohustab suhteid, mis võivad olla küll pingelised, kuid omal moel turvalised. Nii on mugav. “Kuidas sa ometi võid niimoodi mõelda?!” kuuled lähedasi ahastamas. “Kui sa nii tunned, siis ei saa me enam koos olla,” võib abikaasa ähvardada. “Sinuga ei saa enam üldse rääkida – sa oled nii kuri!” protestib laps.

Need süüdistused tekitavad ebamugavustunnet ja hakkad ka ise oma reaktsioonides kahtlema, küsides endalt: kas mul on õigus vihane olla? Ent viha on tunne ja meil kõigil on õigus tunda seda, mida tunneme. “Küsida, kas mu viha on õigustatud, on samaväärne küsimusega, kas mul on õigus olla janune,” toob Lerner paralleeli. Selline küsimus on kaval – sellega rahustame end maha ja lämmatame oma viha. Ja nii on kõik jälle endine.

Kuidas end tunnen?

Mida peaks siis tegema, kui viha allasurumine ega väljaelamine ei aita? Et viha ei tekitaks vaid abitust ja jõuetust? Alustuseks tuleks end igal hetkel tähele panna: millised inimesed või olukorrad mõjuvad mulle halvasti? Mida need minuga teevad? Kuidas ma end tunnen? Kuidas keegi teine minu asemel võiks end samas olukorras tunda?

Piretiga käime holistilises rännakus läbi olukorrad, mis talle abielus meelehärmi valmistavad. Kui jõuame mehe paari aasta taguse kõrvalsuhteni, hakkab naine nuuksuma, mõne aja pärast muutub nutt valjemaks ja siis karjub ta juba ärritunud häälel: “See on täiesti talumatu!” See on pikk samm edasi, kui usud, et viha nagu iga teine tunne on loomulik ja julged endale oma viha tunnistada. Viha on positiivne ja muutustele suunav jõud, kuna aitab sul oma väärtustest aimu saada ja eneseusku kasvatada.

Piretil tuleks astuda järgmine samm ja olukorra muutmiseks midagi ette võtta – mehega oma valust ja solvumisest rääkida, süüdistamata ja võimalikult rahulikult. “Miks mina pean midagi tegema, kui mees oli see, kes armukest pidas?!” küsib naine. Kellel on probleem, sel tuleb võtta ka vastutus esimese sammu astumiseks. “Jah, mees küll pidas armukest, aga abieluga rahuolematu oled sina, mitte tema,” selgitan Piretile.

Holistilises teraapias saame uurida, kust on pärit hirm viha ees või millise uskumuse tõttu keelame endale seda nii loomulikku emotsiooni. Piret on pärit perest, kus hea läbisaamine oli prioriteet. Kui ta proovis tüdrukuna millegi vastu protestida või oma tahtmist saada, siis ei tegeldud lapse tunnetega, vaid tema “absoluutselt sobimatu hääletooniga”. Nii ongi tal täna keeruline oma tunnetega kontakti saada. Armastusväärse daami maski all on vihane ja solvunud naine.

Räägime asjast!

Korralik riid võib teinekord õhu üsna puhtaks teha, kuid kui soovid olukorda tõeliselt muuta, siis kaeblemisest või hääle tõstmisest üksi ei piisa. Kõige olulisem küsimus on: mis mulle praegu õigupoolest viha teeb? Suhetes on väga tavaline, et riieldakse pseudoteemade pärast.

Kui Anna mees jälle lubatust hiljem koju jõuab, käratab naine: “Kas sa oma pojast sugugi ei hooli?” Loomulikult hoolib mees pojast. Probleem on ju hoopis selles, et Anna tunneb, justkui ei hooli abikaasa temast. Naise armastuseanum on tühi, kuid selle asemel, et sellest abikaasaga rääkida, manipuleerib ta mehe isaarmastusega. Anna taipab teraapias kiiresti, et ta rakendab oma vihaenergiat mehe muutmiseks, selle asemel et oma vajadustest selgesõnaliselt rääkida ja nende nimel tegutseda.

Muutumine nõuab julgust

Kui oled endale selgeks teinud, millised olukorrad sind ärritavad, siis pane tähele, kuidas sa neis tavapäraselt reageerid – tõstad häält, võitled ja süüdistad, hoiad suu lukus ja mossitad või süüdistad toimunus ennast. Kui senine toimimisviis pole tulemust toonud, siis on viimane aeg seda muuta! Tea, et võid siis kokku puutuda nii enese kui ka lähedaste hirmuga muutuste ees. Võib juhtuda, et suhe, mida muuta püüad, muutub vähemalt mõneks ajaks keerulisemakski kui varem, kuna iga muutusega kerkivad päevavalgele varjul olnud tabuteemad ja konfliktid. Säärase pinge ja hirmu talumine nõuab suurt julgust! “Sul võib vaja minna südikust, motivatsiooni, kirge või koguni kangekaelsust, et seda teed edasi käia, kui sinu tehtud muudatused ei pälvi otsekohe teiste heakskiitu või tänulikku käteplaginat,” hoiatab Harriet Lerner.

Kui õpid oma vihaenergiat õigesti kasutama, kasvab su eneseusk ja -väärikus, konfliktid saavad lahenduse ning emotsionaalne õhkkond paraneb kõikides su suhetes.

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta oktoobris.