Tõsi, üha enam sunnib kõrge vererõhk Saimat liigsele rapsimisele pidurit tõmbama ja meelde tuletama, et aastad teevad oma töö. Et ema endale liiga ei teeks, toob poeg ühel päeval Saimale koju vererõhuaparaadi. Kui kasutusjuhend selge ja esimesed mõõtmistulemused käes, jääb Saima moodsa aparaadiga omapäi. Suurest elevusest sätib proua ikka ja jälle manseti ümber õlavarre ning laseb aparaadil numbreid kuvada. Kuid korraga pole näidud enam sugugi head.

Esmalt võtab üha murelikum proua kõne pojale, kes ema kohe maha rahustab – uus aparaat ja kogemusi vähe. Rahunegu pigem maha ja mingu magama. Ent paanikas naisele sellest ei piisa – targa masina numbrid räägivad ju ometi oma keelt – ja ta helistab hilisõhtul sõbrannale. Ka tema läheb ähmi ja soovitab Saimal kohe kiirabi kutsuda. Hirmul proua tammub toas ringiratast, rüüpab viimased lonksud jahtunud kohvi, võtab taas aparaadi, sätib manseti püstijalu paika ja tardub – näit on veel kõrgem kui enne. Otsmik kattub kiirabi numbrit valides hirmuhigiga.

Vale mõõtmine annab vale tulemuse

Eesti hüpertensiooni ühingu president dr Merike Luman ütleb, et antud juhtum on ilmekas näide sellest, kuidas vererõhuaparaati kodus kasutada ei tohi.

„Uisapäisa rapsides õiget tulemust ei saa. Vererõhku tuleb mõõta puhkeolekus, kindlatel kellaaegadel ja ühe ning sama aparaadiga. Enne mõõtma asumist tasub aga 5–10 minutit rahulikult paigal istuda,“ räägib dr Luman. „Käsi peab olema pingevaba ja toetuma näiteks lauale, peopesa ülalpool. Õlavarrele paigaldatud mansett peab olema südamega ühel kõrgusel. Pärast esimest mõõtmist võib küll teha teise, kuid selle vahele võiks jääda vähemalt 15sekundit pausi. Samuti tuleks mõõtmise ajal normaalselt sisse-välja hingata ja rääkimist vältida.“

Usaldusväärse tulemuse saamiseks on oluline vältida vahetult enne mõõtmist kehalist koormust, söömist ja suitsetamist. Õlavarrelt tuleb eemaldada kitsad riided.

Ravimite võtmist ei tohi katkestada

Dr Luman selgitab, et risk kõrgenenud vererõhu tekkeks suureneb eaga, ligi pooled üle 65-aastastest inimestest kannatavad hüpertooniatõve all. 85–90 protsendil juhtudest on tegemist essentsiaalse hüpertooniaga, mida ei põhjusta teine haigus ega vererõhku tõstev tegur. Sekundaarne hüpertensioon tekib seoses teiste haigustega.

Et kõrge vererõhk on peamine südame- ja veresoonkonna haiguste riskitegur, võetakse hirmust võimalike tervisehädade ees aparaat karbist välja ka siis, kui mõõtmiseks pole päris sobiv olukord.
„Kui tulete trepist üles, toidukotid käes, või hakkate kohe peale tantsuklubi või kepikõnniringi vererõhku mõõtma, polegi tulemused ootuspärased. Need pisut kõrgemad näidud ei anna aga alust paanikaks ja kiirabi väljakutseks,” ütleb dr Luman. Ta lisab, et vererõhku saab mõõta lasta ka pereõe juures või enamikes päevakeskustes – nii kaovad kõhklused selles osas, kas ma tegin kõike õigesti.

Kui aga kõrge vererõhk on diagnoosina kinnitatud, tuleks kõik kodus mõõdetud näidud päevikusse üles kirjutada, sest see aitab vajadusel raviplaani korrigeerida. Ja mitte kunagi ei tohi ravimite tarvitamist omal käel lõpetada põhjusel, et näidud on ju kontrolli alla saadud. „Hüpertoonia ravi on eluaegne,” paneb dr Luman südamele.

See tähendab, et igale patsiendile valitakse sobiv ravim (või ravimite kombinatsioon) lähtuvalt kaasuvatest haigustest ja haiguse iseloomust. Sageli tuleb ravi alustades ravimeid vahetada, et leida sobivaim, kuid ravimite kogust ja manustamise aega võib muuta ainult arst. Kokkuhoiu eesmärgil ravimite võtmata jätmine võib kaasa tuua väga ohtlikke tüsistusi.

Tasub teada:

*Normaalseteks vererõhuväärtusteks peetakse <140/<90 mm Hg.
*Eesti eakatel ulatub hüpertensiooni levimus üle 60%; pole kerge leida südame-veresoonkonna mõttes täiesti tervet täiskasvanut.
*Vähene liikumine, liigne soola ja alkoholi tarbimine, suitsetamine ning ülekaalulisus on peamised ohutegurid. Kui oma tervise eest hoolitsemine muutub esmatähtsaks, kaovad paljud tervisehädad.