Hea viis kõhukinnisuse kirjeldamiseks pole mitte see, kui sageli potil käiakse, vaid see, kui raske on tualetis käia. Tegelikult peaksime vaikses paigakeses suurepäraselt ja lõõgastunult aega veetma, kui see nii ei ole, võib see viia suurte ebameeldivusteni. Kõhukinnisus võib esineda mitmel kujul – mööduv kõhukinnisus reisil olles, mõne teise haigusega seotud kõhukinnisus, stressiga kaasnev kõhukinnisus, aga ka visam kõhukinnisus, mis kipub kujunema püsivaks probleemiks.

Peaaegu iga teine inimene on kogenud kõhukinnisust reisil olles. Eriti just reisi esimestel päevadel ei tule potil käimisest suurt midagi välja. Selleks võib olla mitmeid põhjusi, aga enamasti on asi lihtne – soolestik on harjumuste ori. Soolenärvid märkavad, mida me meelsasti sööme ja mis ajal me seda teeme. Nad teavad, kui palju me ennast liigutame ja kui palju joome vett. Nad panevad tähele, millal on päev ja millal öö ning millal me tualetis käime. Kui kõik kulgeb kenasti, töötavad nad reipalt ja aktiveerivad soolelihaseid seedimise läbiviimiseks.

Kui me kusagile sõidame, mõtleme paljudele asjadele. Võtame kaasa võtmed, lülitame pliidi välja ja pakime kaasa raamatu või muusikat, et aju heas tujus püsiks. Ainult ühe asja unustame peaaegu alati ära – kaasa sõidab ka harjumustelemb soolestik, kes nüüd äkitselt hätta satub.

Terve päev pakutakse kaasa võetud võileibasid, imelikku lennukitoitu või uudseid vürtse. Tavalise lõunapausi ajal seisame hoopis ummikus või piletijärjekorras. Me ei joo nii palju kui tavaliselt, sest kardame, et siis peab liiga tihti tualetis käima, ja lennuki õhk kuivatab meid veelgi rohkem. Ja nagu sellest kõigest veel küllalt poleks, pööratakse ka ööpäevane rütm täiesti pea peale.

Niisiis, kellel seisab ees nädalane puhkus telklaagris – saage kuivkäimla hirmust üle enne kui hilja!

Soolestiku närvid panevad erandlikke olusid tähele. Nad on ärritatud ja hoiavad esimese hooga kõike endale, kuni neile saadetakse signaal, et võib tegevust jätkata. Isegi kui soolestik sellise segadusse ajava päeva jooksul on oma töö ära teinud ja annab edu märgiks teada, et on vaja potile minna, jääme meie veel tükiks ajaks paigale ja hoiame teda sobivat hetke oodates tagasi. Kui päris aus olla, on sageli tegemist sündroomiga „see ei ole minu kemps”. Kes selle all kannatab, ei käi just meelsasti võõras tualetis. Kõige suurem on vastuseis avalike tualettide suhtes. Nende asukohta otsime ainult siis, kui häda on juba väga suur. Siis ehitame tualettpaberist suurejoonelise vetsupotiskulptuuri ja hoiame tublisti potist kaugemale. Tugeva „see ei ole minu kemps”-sündroomi puhul ei aita ka need abinõud. Inimene ei suuda end piisavalt lõdvaks lasta, et harjumustes kinni olev soolestikuloomake saaks oma töö lõpule viia. Nii võib puhkus või ärireis üsna ebameeldivaks osutuda.
Kolme väikese nipi abil saab lühiajaliselt või kergelt ummistunud soolestiku jälle tööle ärgitada, nii et ta hirmust üle saab ja tööle pihta annab.

1. On olemas söögipoolis, mis annab sooleseinale väikese müksu ja motiveerib tööd tegema – ballastained. Neid ei seedita peensooles ja nõnda saavad nad sõbralikult jämesoole uksele koputada, andes teada, et seal on keegi, kes tahab lasta ennast edasi sõidutada. Kõige parema tulemuse annavad kõrbe-teelehe seemned ja seemnekestad (loodustootena psülliumi nime all) ja natuke parema maitsega mustad ploomid. Mõlemad sisaldavad peale ballastainete ka selliseid toimeaineid, mis seovad soolestikus rohkem vedelikku ja muudavad seeläbi väljaheite pehmemaks. Toime avaldumiseks läheb kaks kuni kolm päeva aega. Seega võib kuuri alustada üks päev enne reisi algust või esimesel puhkusepäeval, olenevalt sellest, kuidas kõige kindlam tundub. Ilma musta ploomi sahtlita kohvrisse võib pakkida ballastaineid tablettide või pulbri kujul, neid saab osta apteegist või loodustoodete poest. Kolmkümmend grammi ballastaineid ei kaalu ju nii palju, nagu nime järgi arvata võiks, ja ometi on see piisav päevane kogus.

Kes tahab ise tark olla, neile üks näpunäide – vees mitte lahustuvad ballastained tekitavad vilkamat liikumist, kuid põhjustavad ka sagedamini kõhuvalu. Vees lahustuvate ballastainete liikumapanev jõud ei ole nii suur, aga nad teevad toidumassi pehmemaks ja on kergemini talutavad. Loodus on selle üsna andekalt loonud – taimede koor sisaldab sageli suurtes kogustes vees mitte lahustuvaid ballastaineid, viljaliha aga pakub pigem vees lahustuvaid aineid.
Ballastainetest pole suurt kasu, kui ei jooda piisavalt. Ilma veeta moodustavad ballastained lihtsalt tihedaid klompe. Vee abil paisuvad nad mängulustilisteks pallikesteks. Siis on ka igavlevatel sooltelihastel midagi teha, sellal kui aju lennukis filmi vaatab.

2. Palju jooma peavad ainult need, kes tõesti vett vajavad. Kui te juba niigi palju joote, ei tee veel rohkem joomine olukorda paremaks. Kui aga kehas on liiga vähe vedelikku, on asi teisiti – siis tõmbab soolestik toidumassist rohkem vedelikku välja. See omakorda muudab väljaheite kõvemaks. Väikesed lapsed kaotavad kõrge palavikuga sageli kehast nii palju vedelikku, et nende seedimine seeläbi peatub. Kes istub pikka aega lennukis, kaotab samuti palju vedelikku. Selleks ei pea tingimata higistama, piisab juba väga kuivast õhust, mis märkamatult kehast vedelikku välja tõmbab. Mõnikord märgatakse seda siis, kui nina seest ära kuivab. Sellistel puhkudel peaks proovima tavapärasest rohkem juua, et taastada harjumuslik veetase kehas.

3. Ärge hoidke end tagasi. Kui on vaja tualetti minna, peakski minema. Eriti siis, kui teil on soolestikuga kindel ajakava kokku lepitud. Kes hommikuti potil käib ja reisil olles samal ajal tungi maha surub, rikub nii vaikivat kokkulepet. Soolestik tahaks oma tööga plaani kohaselt maha saada. Isegi siis, kui ainult paar korda järjest toidumass tagasi ootejärjekorda saata, harjuvad närvid ja lihased tagurpidi liikumisega ära. Tulemus on see, et liikumissuuna muutmine võib osutuda järjest raskemaks. Pealegi jääb ootejärjekorras rohkem aega veest vabanemiseks. See võib eelseisva asjatoimetuse veelgi raskemaks muuta. Potile mineku vajaduse mahasurumine võib paari päevaga viia kõhukinnisuseni. Niisiis, kellel seisab ees nädalane puhkus telklaagris – saage kuivkäimla hirmust üle enne kui hilja!

4. Probiootilised ja prebiootilised ained – elavad, head bakterid ja nende lemmiktoit võivad väsinud soolestikule uue elu sisse puhuda. Neid võib küsida apteegist või mõned leheküljed edasi lehitseda.

5. Plaanivälised jalutuskäigud? See ei pruugi tingimata edukalt lõppeda. Kui äkitselt tavalisest vähem liikuma hakata, võib see viia loiuma sooletegevuseni, see on tõsi. Kui liikuda sama palju kui tavaliselt, ei mõjuta jalutuskäik seedenirvaana saabumist vähimalgi määral. Uurimustes on kindlaks tehtud, et mõõdetava mõju soolestiku tegevusele toob kaasa alles tõsist koormust andev sportimine. Nii et kui teil pole kavas hakata ennast kurnama, ei ole vaja – vähemalt eduka potilkäigu nimel – sundida ennast jalutuskäigule minema.

Kes tunneb huvi ebatraditsiooniliste meetodite vastu, võib järele proovida kiikuvat kükitamist. Istuge potil ja kallutage ülakeha ettepoole, kuni see puudutab reisi, ja liikuge siis jälle tagasi istumisasendisse. Korrake paar korda ja asi peakski korras olema. Potil olles ei näe meid keegi ja aega on lahedalt, niisiis on see hea võimalus tavatu eksperimendi tegemiseks.

Kui igapäevased nõuanded ja kiikumine ei toimi, siis pole tõsisema kõhukinnisuse puhul soolestiku närvid mitte ainult segaduses või tusased, vaid nad vajavad meie suuremat toetust. Kes kõik väikesed nipid juba ära proovis, aga ikka veel vilet lastes poti pealt püsti ei karga, võib sorida ühes teises trikikastis. Aga seda võivad teha ainult need, kes oma kõhukinnisuse põhjust teavad. Kes ei tea täpselt, millest see tuleb, ei saa ennast ka õigesti aidata.
Arsti juurde peaks minema alati, kui kõhukinnisus tekib äkki või kestab kauem kui tavaliselt. Võib-olla varjab ennast selle taga diagnoosimata suhkurtõbi või kilpnäärmehaigus, mõnel inimesel on aga aeglane seedimine kaasa sündinud.

Giulia Enders „Võluv soolestik“, kirjastus Varrak
Hea viis kõhukinnisuse kirjeldamiseks pole mitte see, kui sageli potil käiakse, vaid see, kui raske on tualetis käia.