Tegelikult pole eriliselt uuritud seoseid seksuaalse erutuse ja vale nime ütlemise vahel. Siiski pärineb üks uuring Ameerika Ühendriikides asuva Duke´i Ülikooli psühholoogilt Samantha Defflerilt. Tema hinnangul oleneb vale nime ütlemine rohkem tujust. Suurema tõenäosusega kasutad vale nime, kui oled purjus, vihane, tüdinud või väsinud. Tema hinnangul on vale nime ütlemine rohkem keelevääratus kui mõtteroim. Enda peas me jagame inimesi erinevatesse kuuluvuskorvidesse – abikaasa, armuke, laps, sõber, sugulane, ämm, koer jne. Kõige kergemini segunevad sama kategooria liikmete nimed.

Võid olla olnud abielus kuldpulma jagu aastaid, vahtida inimesele silma sisse ja su aju valib samast korvist hoopis teise inimese (seksuaalpartneri). Selmet hellalt öelda abikaasa nime, purskub suust välja ammuse armukese oma. Konteksti mõistmiseks, et 1544-st Deffleri uuringus osalenutest pooled olid ise kasutanud vale nime või oli nende kohta kasutatud vale nime.

Teine Deffleri järeldus oli, et valesti nimetamine juhtub tõenäolisemalt, kui nimed on foneetiliselt sarnased. Mina näiteks ajan puterdan pidevalt enda laste nimedega, mõnikord pakkudes välja mitu varianti, enne kui õige otsa komistan. Ajus on nad mõlemad ju lapse kategoorias, lisaks algab nimi sama konsonandiga ning mõlemas on kaks silpi. Keegi ei pilguta silmagi, kui ajan segi laste nimesid, kui aga ütlen valesti abikaasa nime, järgneb kindlalt nanosekundi pikkune hetk piinlikku vaikust. Nimelt on mu abikaasal ja kõikidel eksidel juhtumisi foneetiliselt sarnased nimed.

Mõistes vale nime ütlemise mehhanismi, selgub, et see on üsnagi süütu veakene, erinevalt Freudi austajate arvamusest, et „mis keelel, see meelel“. Mäletate episoodi Sõprade seriaalist: „Mina, Ross, abiellun Racheliga“, kui Ross oli tegelikult abiellumas inglanna Emilyga? Psühholoog Daniel Wegner ütleks, et Ross ütles Racheli nime, kuna soovis seda unustada. Mahasurumise tulemus oli, et see vupsas tema mõtetesse valel hetkel.

Mina toetan Deffleri seisukohta, et vale nime ütlemine on süütu keeleline äpardus. Nii neuroteadlased, lingvistid kui ka psühholoogid on seisukohal, et abikaasa nimetamine endise poiss-sõbra nimega on küll piinlik, aga siiski tavaline ja täiesti andestatav viga. Muidugi kui sa just igal õhtul ei luura oma eksi sotsiaalmeedia kontodel. Sellisel juhul on Freudi ja Wegneri seisukohad täiesti õiged.