Soovitused täiskasvanutele leetrite-vastaseks vaktsineerimiseks:

  • Kes ei ole leetreid põdenud ja keda ei ole leetrite vastu vaktsineeritud, soovitatakse teha MMR vaktsiini kaks doosi vähemalt neljanädalase intervalliga.
  • Kes on vaktsineeritud ühe MMR vaktsiini doosiga, soovitatakse korduvvaktsineerimist ühe MMR vaktsiini doosiga.
  • Kes on sündinud ajavahemikul 1980-1992 ja vaktsineeritud kahe leetrivaktsiini doosiga, soovitatakse korduvvaktsineerimist ühe MMR vaktsiini doosiga. Ajavahemikul 1980-1992 kasutati Venemaalt toodud leetrivaktsiini, mille kvaliteet oli ebastabiilne.
  • Kes on sündinud pärast 1993. a ja vaktsineeritud kahe MMR vaktsiini doosiga, pole vaja ennast korduvalt vaktsineerida.

Kes ei tea, kas ta on leetreid põdenud või vaktsineeritud, saavad immuunsuse olemasolu tõestada IgG antikehade määramisega vereproovist. Eestis hakati leetrite vastu vaktsineerima 1968. aastal, seega võivad enne seda sündinud isikud olla samuti vaktsineerimata.

Vaktsineerimine on eriti näidustatud:

  • Neile, kelle pereliikmetel on diagnoositud immuunpuudulikkus, kelle pereliikmed saavad keemiaravi või muud immuunsust mõjutavat ravi;
  • Neile, kes plaanivad reisida piirkonda, kus leetritesse haigestumus on kõrge;
  • Neile, kes on leetrite kahtlusega patsiendi lähikontaktsed (72 tunni jooksul nakatumisest tehtud vaktsineerimine hoiab suure tõenäosusega haiguse kujunemise ära).

MMR vaktsiin on vastunäidustatud raseduse korral. Oluline on vältida rasestumist kolme kuu jooksul pärast vaktsineerimist, kui arst ei ole juhendanud teisiti.

Laste vaktsineerimisest

Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritakse ühe aasta vanuselt (MMR1) ning kordussüst tehakse 13 aasta vanuselt (MMR2). Selleks, et leetreid, mumpsi ja punetisi ning nende tüsistusi kõige tõhusamalt ära hoida, on vaja vaktsineerimisega alustada väikelapseeas, sest ainult nooruki- ja täiskasvanueas tehtava vaktsineerimisega ei õnnestu piisavalt vähendada ei kaasasündinud punetistega laste sündi ega leetritest ja mumpsist tingitud tüsistusi.

Leetrite iseloomustus

Leetrid on kõrge nakkavusega viirusliku päritoluga äge nakkushaigus, mis on levinud üle maailma ja immuunsuseta inimestel võib kulgeda raskes haigusvormis. Leetrid levivad puhangute ja epideemiatena. Sagedamini haigestuvad kuni seitsmeaastased lapsed, riskifaktoriks võib olla alatoitumine.

Leetrite tekitajaks on väga nakkav Morbilli viirus. Pärast kokkupuudet haige inimesega nakatub sajast mittepõdenud ja vaktsineerimata inimesest 98. Viirus on väga lenduv ja võib õhuvooluga kanduda teistesse ruumidesse. Viirus ei püsi kaua väliskeskkonnas, päevavalguses hävib ta poole tunni jooksul.

Nakkusallikaks on haige inimene. Haige on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket.

Haigustekitaja levib õhu kaudu piisknakkusena haige köhimisel või aevastamisel. Inkubatsiooniperiood kestab 7–18 päeva (keskmiselt 10 päeva) ning võib immuunglobuliini manustamise järgselt pikeneda 21 päevani.

Haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silmasidekesta põletik, valgusekartus. Teisel päeval pärast haigustunnuste ilmnemist tekivad põskede limaskestale eespurihammaste kohale valkjad erkpunase äärisega laigud (nn Kopliki laigud). Mõne päeva pärast ilmub lööve nahale – see algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale. Teisel päeval levib lööve kehale ja kätele ning kolmandal päeval peopesadesse ja jalataldadele. Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, püsib 4-5 päeva ja kaob samas järjekorras nagu tekkis. 6-10 päeval muutub lööbega nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib lööbimise lõpuni.

Sagedasemad tüsistused on pneumoonia, otiit ja entsefaliit. Leetreid põdenud emadelt sündinud imikud omavad immuunkaitset 6-9 kuu jooksul. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.

Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja epidemioloogiliste andmete alusel ning spetsiifiliste IgM-antikehade tuvastamisega veres alates 4-5 päevast pärast lööbe teket.

Allikad: terviseamet.ee, vaktsineeri.ee, Confido Erameditsiinikeskus