Mis on vabad radikaalid ja miks karta nende rünnakut?
Elusorganismid koosnevad rakkudest, mis on kogu organismi olemise ja talitlemise aluseks. Iga rakk saab eluks vajaliku energia ja ehituskomponendid ainevahetuse käigus. Selles protsessis tekivad oksüdandid ehk vabad radikaalid, mis on olemuselt üliaktiivsed ühendid. Tuntuimad neist on hapnikuradikaalid. Teatud määral on vabade radikaalide teke organismile vajalik, sest see tagab normaalse ainevahetuse ja rakkude talitluse. Ent vabad radikaalid muutuvad organismile ohtlikuks siis, kui neid on liiga palju.
Antioksüdandid omakorda on ained, mis pidurdavad ja reguleerivad vabade radikaalide teket – organismis, mis on terve, valitseb antioksüdantide ja vabade radikaalide vahel tasakaal.
Vabade radikaalide rünnaku mõju ei avaldu kohe, vaid alles mõne aja pärast: hävivad rakud, tekivad koekahjustused ja käes ongi haigus või enneaegse vananemise ilmingud. Antioksüdandid kaitsevad rakke oksüdantide rünnaku eest ja kõrvaldavad liia. Seega on antioksüdandid meie organismi eluea, tervise ning rakkude ja DNA kvaliteedi parendamise oluline tegur.
Vabad radikaalid muutuvad organismile ohtlikuks, kui neid on liiga palju. Antioksüdandid on aga ained, mis pidurdavad vabade radikaalide teket – organismis, mis on terve, valitseb antioksüdantide ja vabade radikaalide vahel tasakaal.
Vabad radikaalid kahjustavad:
- nahka,
- südant ja veresoonkonda,
- silmi,
- närvisüsteemi,
maksa, - valgusüsteemi.
Antioksüdandid aitavad:
- tugevdada immuunsüsteemi,
- tõsta stressitaluvust,
- taastada elujõudu,
- kaitsta silmade tervist ja parandada nägemist,
- pidurdada vananemist,
- reguleerida ainevahetust ja kehakaalu ning parandada seedimist,
- hoida aju töökorras ja vähendada Alzheimeri tõve riski,
- korrastada südame ja veresoonkonna tööd,
- alandada veresuhkru ja kolesterooli taset,
- kaitsta DNA-d kahjustuste eest ja vähendada vähitekke riski.
Tähtsaimad antioksüdandid ja nende allikad
Organism on ise välja arendanud kolm antioksüdantset ensüümi, mis kaitsevad meid 24 tundi ööpäevas terve elu. Ebatervislike eluviiside ja tasakaalustamata toitumise korral neist aga ei piisa. Suitsetamine, alkoholi kuritarvitamine, halvad toitumisharjumused ja mittetäisväärtuslik toit on pidev ohuallikas. Ohtu kujutavad endast samuti keskkonna reostatus radioaktiivse kiirguse, kemikaalide, raskmetallide ja kantserogeenidega. Ka teatud ravimite suured annused, traumad, põletikud, stress, külmetamine, suur füüsiline koormus (ka sportimisel) põhjustavad liigset oksüdantide teket. Nii võivad organismis välja kujuneda kestvad muutused, mis sageli aitavad kaasa haiguste tekkele.
Antioksüdante saame juurde toidust, aga ka toidulisanditest, vitamiinidest ja mineraalidest. Tähtsamad antioksüdandid on C-, A- ja E-vitamiin, karotenoidid, flavonoidid, ubikinoonid, seleen, mangaan ja tsink. Antioksüdandid tugevdavad vastastikku üksteise toimet, mistõttu on oluline, et organism saaks neid kõiki üheaegselt.
Tuntuim looduslik antioksüdant on E-vitamiin, mis on tegelikult mitme ühendi koondnimi. E-vitamiin on rasvlahustuv vabade radikaalide vaenlane. Kaitseb rakumembraane, lipiide sisaldavaid kudesid. Toetab seleeni antioksüdatiivset tegevust ja suurendab A-vitamiini mõju. E-vitamiini saab nisuidudest, sojaubadest, taimeõlist, kapsast, pähklitest ja munadest.
A-vitamiin ja selle eelühendid taimedes – karotenoidid – on samuti rasvlahustuvad. Karotenoididest tuntuim on beeta-karoteen. Need ühendid tagavad rakkude arengu ja kaitsevad rakke oksüdantide liia eest. A-vitamiini leidub maksas, kalamaksaõlis, porgandites, tumerohelistes ja oranžkollastes puuviljades ja köögiviljades.
Q-vitamiin ehk koensüüm Q ehk ubikinoon on inimorganismis sünteesitav rasvlahustuv ühend, mis on oluline rakuhingamiseks. Eriti vajalik on see intensiivselt töötavatele organitele – südamele, lihastele, maksale, neerudele.
C-vitamiin on veeslahustuv antioksüdant. C-vitamiin on antioksüdantide antioksüdant – ta kaitseb organismis teisi antioksüdante, A- ja E-vitamiini oksüdatsiooni eest. Vesikeskkonnas kõrvaldab C-vitamiin oksüdante. Peale selle aitab C-vitamiin taastada organismis E-vitamiini lähtevormi ja toetab sellega ka viimase antioksüdatiivset toimet. C-vitamiini leidub tsitrusviljades, granaatõunas, marjades (astelpaju, karusmari, mustad sõstrad, kibuvitsamarjad, ebaküdoonia, vaarikad, mustikad, jõhvikad, maasikad), rohelistes lehtköögiviljades (spinat, salat), tomatites, lillkapsas, paprikas. Meeles tuleb pidada, et toidu kuumtöötlemisel C-vitamiin suurel määral laguneb.
Flavonoidid, mis on tuntud ka kui P-vitamiin, on vees lahustuvad taimsed pigmendid, mida esineb rikkalikult kõigis taimedes ja peaaegu kõik taimsed koed on võimelised neid sünteesima. Suuremates kogustes leidub neid puu- ja köögiviljades, mis sisaldavad ka palju C-vitamiini, nagu näiteks tsitruselised. Arvatakse, et neil on antioksüdantseid omadusi, mis kaitsevad maksatoksiinide, kasvajate, viiruste ja mikroobide, allergia ja põletike eest. Nad tugevdavad veresooni, eriti kapillaare, mille ülesandeks on hapniku ja toitainete transport rakkudeni. Samuti suurendavad nad C-vitamiini toimet. Flavonoidide alla kuulub ka katehhiin, mida leidub tees. On koguni väidetud, et rohelises tees sisalduv katehhiin EGCG on vabade radikaalide neutraliseerimises C-vitamiinist umbes 100 korda efektiivsem.
Mangaani on vaja muu hulgas mitmete ensüümide tööks, rasvade ja kolesterooli lagundamise kiirendamiseks, kasvu, vereloome ja endokriinsete näärmete töö mõjutamiseks, närvide ja aju normaalseks toitainetega varustamiseks, side- ja luukoe moodustumise soodustamiseks ja skeleti arenguks, karbamiidi, kilpnäärme- ja suguhormoonide tootmiseks. Parimateks mangaani allikateks on taimsed toiduained. Nende mangaanisisaldus sõltub pinnasest, millel nad on kasvanud.
Tsinki on vaja ligi 100 ensüümi aktiveerimiseks, vereloome protsessi toetamiseks ja vere stabiilsuse tagamiseks, organismi normaalseks kasvamiseks ja järglaste saamiseks, ka DNA sünteesimiseks, immuunsüsteemi toetamiseks ja haavade paranemiseks ning paljuks muuks. Loomsetest toiduainetest omastatakse tsinki paremini kui taimsest toidust. Soodustamaks tsingi omastamist taimsetest toitudest sööge seda koos väikese koguse loomse toiduga. Parimateks tsingi allikateks on mereannid, liha, täisteratooted, munad, kaunviljad, maks, seemned ja idud.
Seleeni on vaja rakkude oksüdatiivse stressi eest kaitsmiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks, kudede elastsuse säilitamiseks ja vananemise aeglustamiseks. Parimateks seleeni allikateks on valgurikkad loomsed toiduained, nagu liha, munad ja kala, seened ja täisteratooted. Toiduainete seleenisisaldus oleneb pinnase seleenisisaldusest.
Antioksüdandid tugevdavad vastastikku üksteise toimet, mistõttu on oluline, et organism saaks neid kõiki üheaegselt.
Allikas: Südameapteek
