Keila hooldushaigla Foto: Karin Kaljuläte
Hooldekodudes elavatest vanuritest on dementseid vähemalt pool, kuid enamik vanadekodudest väldib agressiivseid või põgeneda üritavaid patsiente, sest neil napib töötajaid isegi tavaliste eakate hooldamiseks.

Enne jaanipäeva hüppas Jõhvi hooldekeskuses aknast alla 71aastane Veera, kes leiti kodunt väga armetus seisus. Vanadekodusse jõudnuna oli ta liikumisvõimetu ja keegi ei osanud arvata, et sassis psüühikaga naine üldse jalule saab. Aga ta hakkas käima ja suutis vaatamata akna ette pandud restile ennast ära tappa.

Selliseid juhtumeid on ette tulnud teisteski Eesti hooldekodudes. Pärnus põgenes üks eakaid aastaid tagasi hooldekodust ja on tänini teadmata kadunud. Lähedased arvavad, et ta uputas end merre.

Paljud pole diagnoositud


Õiguskantsler on heitnud vanadekodudele ette, et need piiravad inimeste tahte vastaselt liikumisvabadust. Kohus pole dementsetelt eakatelt teovõimet ära võtnud ja nad pole meditsiiniasutuses, kus abivajajate seisundit osatakse hinnata.
Paljud vanadekodudes elavad dementsed ei ole diagnoositud. "See ei anna mingit soodustust, ravi ka ei ole ja lõpuks tõdetakse, et vanus on niikaugel," selgitas Iira Igasta, kelle ämm hooldekodus on.

Omavalitsustele, haiglatele ja eraisikutele kuuluvad hooldekodud ei ole kohustatud dementseid vastu võtma. Kuigi enamik neist seda teeb, üritatakse inimest vastu võttes prognoosida, kui palju tüli ta võib tekitada, sest hiljem on probleemsest patsiendist keeruline lahti saada.
Ametlikult paistab pilt ilus. Kevadel küsis sotsiaalministeerium kõigilt 156-lt Eestis tegutsevalt hooldekodult, kas nad hooldavad inimesi, kellel on dementsus. 127 hooldekodu vastas jaatavalt, kuid 18 neist täpsustas, et teeb seda tingimuslikult. Üheksa hooldekodu hooldas kergemaid dementseid, viis lamajaid, ülejäänud soovisid, et teisi ei häiritaks.

Tegelikkuses pidi isegi 11 aastat sotsiaalministeeriumi terviseala asekantslerina töötanud Ivi Normet kahenädalase puhkuse võtma, et oma dementsele emale hooldekodu koht leida. Lõpuks õnnestus tal see Paunküla hooldekeskuses, kuhu ratastoolis naine 700 euro eest kuus vastu võeti.
Mida tülikam on patsient, seda vähem on omastel valikut. Vähestes Eesti hooldekodudes on eraldi dementsete osakonnad (näiteks Koerus, Meriväljal ja Alutagusel), Pärnumaal need puuduvad.
Kümne inimesega dementsete osakond kavatseti kolm aastat tagasi teha Tootsis, kus kunagises haiglahoones hooldekodu avati. "Kõikidel meie hoolealustel on paberites kas dementsuse kahtlus või lausa diagnoos," selgitas hooldekodu juhataja Pille Jaasi, miks eraldi osakonnast loobuti.
Tootsi hooldekodus ei piirata inimeste liikumisvabadust. Kolme aasta jooksul on olnud kolm juhtu, kui inimene on tulnud politseiga ära viia. "Viiakse psühhiaatriasse ja sealt edasi erihooldekodusse," täpsustas Jaasi.

Ärajooksjaid on Jaasi jutu kohaselt vähe, enamasti harjutakse uue elukohaga. Vaid üks tark ja visa naine läks kohe esimesel päeval Pärnu tagasi ja sugulased otsustasid tema vanadekodusse panemisest loobuda.

Vähe töötajaid ja madal palk


Õendushaiglates on sotsiaalministeerium kehtestanud normid, kui palju peab patsiendi kohta töötajaid olema. Eelmise aasta algusest on õendushaiglates 20 patsiendi kohta vähemalt poolteist õde ja kaks hooldajat, neist ööpäev läbi üks õde ja üks hooldaja. Ametikohtade arvestuses tähendab see 6,8 õde ja 9,1 hooldajat 20 voodikoha kohta.
Hooldekodudes niisuguseid norme ei kehti ja hooldajaid ja eriti õdesid on tööl tunduvalt vähem. Pärnumaalt leiab vanadekodusid, kus üks hooldaja peab hoolitsema 15 inimese eest ja õde tuleb ainult kutsudes või korra nädalas.
Enamasti hoolitsevad vanurite eest heasüdamlikud vanemad naised, kellest paljud pensionilisa teenivad. Riik on seadnud eesmärgi, et neil 2020. aastaks vähemalt kutsetunnistus oleks.
Hooldajate palgataset dikteerib tervishoiutöötajate kollektiivleping, mille järgi peab hooldustöötajate palk olema selle aasta algusest vähemalt 3,30 eurot tunnis. Ehkki hooldekodud pole lepinguga ühinenud, üritavad nad tervishoiusüsteemiga sama palgataset hoida, sest muidu läheksid paremad töötajad ära.

"Meil on Pärnu haigla hooldekoduga võrdsed palgad," kinnitas Pärnu ranna rajoonis asuva hooldkoja Fööniks ja Villa Mare juhataja Krista Nõmm. Haigla õendus- ja hoolduskeskuse juhataja Margit Seppiku andmetel on neil kutsetunnistus umbes poolel hooldajaist, väljaõppinud hooldajale makstakse üle 600 ja kvalifikatsioonita töötajale 560 eurot kuus.
See pole palgatase, mis töölesoovijate järjekorra ukse taha meelitaks. Kui riik hakkaks peale kutsetunnistuse vanadekodudelt nõudma kohustuslikku töötajate ja hoolealuste suhet, kindlat protsenti tuludest koolituskuludeks, igapäevast ühe patsiendiga tegelemise miinimumi, paneksid paljud hooldekodud uksed kinni, sest omastel ja omavalitsustel ei jätkuks raha selle kinnimaksmiseks.

Tootsi hooldekodus näiteks pole ühtegi kutsetunnistusega hooldajat ja Jaasi ei kujuta ette, mis nelja aasta pärast saab. "Paber ei tee veel kellestki hooldajat," oli ta kindel.

Kuuajane kosutus

Riik on tõmmanud selge joone sotsiaalhoonekande ja ravi vahele, kusjuures pensioniealiste dementsust ei peeta haiguseks. Ainsana rahastab haigekassa kuuajast intervallhooldust õendushaiglates, kuid see pole mõeldud eraldi dementsetele, vaid paljudest haigustest toibumiseks.
Pärnu haigla Ravi tänaval asuvas õendus-hooldusosakonnas on 83 kohta, dementsetele on neist ette nähtud 14 voodikohaga eraldi kinnine osakond. Järjekord sinna pääsemiseks on kuu-poolteist pikk.

"Perearst saadab. Inimesel ei pea olema tingimata dementsus diagnoositud. Tal võib olla kõrvalpõhjusi nagu kõrge vererõhk, haavandid, dementsus on taustaks," selgitas Seppik.
Haigla intervallhooldus on hea variant, kui lähedastel on näiteks puhkus planeeritud või nad tunnevad, et ei saa enam hakkama. Patsient kosub veidi, teda uuritakse, omastele jagatakse kasulikke näpunäiteid.

"Turvalises keskkonnas tekib päevarežiim. Tihtipeale on nad koju minnes rohkem tasakaalus," kinnitas Seppik.

Õendushaigla dementsete osakonnas on palatiuksed avatud, kuid osakonnast patsiendid järelevaatajata välja ei saa. "Me peame tervishoiuteenust osutama nii, et ei kahjusta patsienti. Siin ei ole ametlikult teovõimetud, patsient annab nõusoleku, et ta tahab ravile tulla," rääkis Seppik.
Seppik soovitas hooldekodudel eri otstarbega ruume rohkem struktureerida, sest nii on lihtsam. Hooldekodudega võrreldes on haiglal muidugi hõlpsam vägivaldsetegi patsientidega toime tulla, kui keegi muutub vägivaldseks, saadetakse ta psühhiaatriaosakonda. Kinnises osakonnas puudub turvamees.
Kui kuu otsa saab, peavad omaksed dementse koju tagasi võtma või leidma talle hooldekodu koha. Enamikus Eesti hooldekodudes on järjekorrad, kohad vabanevad vaid siis, kui keegi sureb.
Omavalitsuse kohale pääsemiseks müüakse lähedasteta vanuri kinnisvara ja kasutatakse enamikku pensionist hooldekodu kulude katteks. Kui vanadekodu eest tasuvad lähedased, jääb juba pere otsustada, kuidas kulusid jaotada. Pärnumaa hooldekodude kuutasu on 450-765 eurot, hind sõltub hooldekodu asukohast, toatüübist, hoolitsusvajadusest ja paljust muust.

Kohanemiseks kulub kolm-neli kuud


Hoolekojas Fööniks ja Villa Mare pansionaadis pole küll eraldi dementsete osakonda, kuid ühe- ja kahekohalistesse tubadesse paigutamisel jälgitakse, et inimesed sobiksid. Fööniks on tavaline hooldekodu, Villa Mare luksuslikuma sisustusega pansionaat, kus on raskema diagnoosiga, näiteks insuldijärgsed patsiendid.

Hooldekodu asukatest on dementsusega üle poole. "Viimasel ajal on peaaegu kõik uutest tulijatest kas algava või progresseeruva dementsusega," tõdes Fööniksi juhataja Krista Nõmm.
Fööniks ja Villa Mare ei taha vastu võtta agressiivseid eakaid, kuid pole ka ühtegi lepingut seetõttu lõpetanud. "Panen end lähedase rolli: kuhu ta selle inimese siis paneb?" selgitas Nõmm.
Nõmm soovib, et hooldekodu kohta otsiv pere oleks temaga rääkides aus. "Pered on avaldanud, et eaka toa ust hommikul avades leiavad nad eest väljaheidetega määritud toa. Selliseid asju pole mõtet varjata, kui ta on seda kodus teinud, teeb ta seda ka siin," kõneles Nõmm.
Dementse patsiendi hoolekoduga kohanemiseks kulub Nõmme kogemuse põhjal kolm-neli kuud. Ära tahetakse joosta siis, kui pole veel turvatunnet.

"Kui lähedane tahab patsiendi jõuluks koju viia, soovitan tal alati järele mõelda. Inimene on nädal aega ära, turvatunne katkeb ja kõik algab otsast peale," rääkis Nõmm.
Hooldekodust minema jooksnud patsient võib olla väga veenev, valetades näiteks, et ta on bussist maha jäänud. Nõmm on Virtsus järel käinud naisel, kelle politsei Saaremaa bussi peale aitas. "Küsige, kust ta on pärit, enne kui vanainimest aitate," soovitas hooldekodu juhataja.
Dementne vajab turvatunnet ja kindlat päevarežiimi, mis aitavad sümptomeid leevendada. Tema soove on keerulisem mõista, ent võimetekohane tegevus, lapsepõlve meenutamine ja püüded enesehoolitsust säilitada aitavad tal paremini toime tulla.

"Patsientidel on hooldekodus surmigav. Hooldajad on küll kenad inimesed, aga nad ei jõua kõike," kirjeldas Igasta vanadekodusid kummitavat personalinappust.

"Elementaarne on meil tehtud, aga individuaalsest on vähe," tõdes Seppik. "Norras ja mujal Põhjamaades on rohkem ressurssi, meie iga päev iga patsiendiga viis tundi tegelda ei jõua."