1989. aastal hakkas psühholoog Marilyn Essex USAs Wisconsini osariigis koguma andmeid perede olukorra ning pereliikmete tervise kohta. Praeguseks on uurijate käsutuses sadade laste andmestik nende sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni, vahendab Novaator.ee.

2002. aastal avaldas Essex esimese nendel andmetel põhineva analüüsi. See näitas, et imikutena rasketes tingimustes elanud lastel – olgu põhjuseks siis ema depressioon, vanematevahelised lahkhelid või rahamured – oli neljandal eluaastal süljes väga suur hulk stressihormooni kortisooli. Kaks aastat hiljem tekkisid paljudel sellistel lastel käitumisprobleemid.

Essexi töökaaslase Richard Davidsoni uus uurimus arendab teooriat edasi ja väidab, et lapseea kõrge stressihormooni tase muudab eelkõige tüdrukute aju kujunemist ning mõjutab neid ka täiskasvanuikka jõudmisel.

Davidson kasutas katsealustena 18-aastasi noorukeid samast valimist. Teadlane uuris ajukuvamise abil nende ajuaktiivsust. Lapseea kõrge stressihormooni tasemega tüdrukute ajus olid emotsioone töötlevate ajuosade vahelised ühendused väga nõrgad. Ühtlasi kannatasid paljud neist ärevushäirete all. Poistel sellist seost ei esinenud.

Davidsoni kinnitusel põhjustavad esimeste eluaastate rasked kogemused osadel tüdrukutel hormonaalseid muutusi, mis omakorda tekitavad ebanormaalseid närvirakkude vahelisi ühendusi. Need võivad viia ärevushäirete ja depressiooni tekkimiseni. Just see võib selgitada, miks esineb naistel tihedamini masendust ja ärevust kui meestel.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.