Puuviljad ---
Soolevähk on kõikidest vähitüüpidest kolmas surmapõhjus maailmas ja teine Euroopas.

Rinnavähist oleme tänapäeval kõik teadlikud, seedekulgla alumise osa – jämesoole ehk käär- ja pärasoolevähist räägitakse sootuks vähem.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloog Tiit Suuroja oletab, et sellel on mingil moel ka kultuuriline põhjus: “Rind seostub emadusega, lapse toitmisega. Selles on midagi üllast ja ilusat. Aga sooltega seotud muredest on seltskondlikult märksa ebamugavam rääkida.”

Kuidas haigus alguse saab

Statistika ütleb, et soolevähk on eelkõige üle 50aastaste haigus. Mis ei välista, et seda võib esineda ka noorematel. Haigus algab soole limaskesta vohamisega, sellest võib kujuneda esialgselt healoomuline polüüp, mille suurenedes võib omakorda välja areneda pahaloomuliste rakkude kogumik – vähk.

“Soolevähk on tüüpiline mitmeastmelise vähitekkeprotsessiga haigus. Selle protsessi nähtava tulemuse ehk polüübi muutumine võimalikuks vähiks võtab keskmiselt aega 5–15 aastat,” räägib
dr Suuroja.

Probleemiks on oluliste vaevuste puudumine polüübistaadiumis. Vähiohu saaks kindlaks teha vaid skriiningu ehk sõeluuringu käigus. Sisuliselt on see mingi tunnuse (näiteks vanuse) alusel riskigruppi arvatud ja sealjuures vaevusteta inimeste kontroll.

Sellel haigusel on otsest ja ühest põhjust raske välja tuua. “Pigem on soolevähk aastatepikkuse, vanuse ja elustiiliga seotud protsessi nähtav tagajärg, mis realiseerub konkreetse inimese geneetilise koodi tingimustes,” tõdeb dr Suuroja. “Riskiteguriteks peetakse muu hulgas valesid toitumisharjumusi: toidu liigne kalorsus, liiga palju loomseid rasvu ja valke, vähe kiudaineid, juur- ja puuvilju. Samuti ülekaalulisust koos vähese füüsilise aktiivsusega, suitsetamist, alkoholi liigtarvitamist. Aga ka kroonilisi soolehaigusi ning soolepolüüpide ja -vähi esinemist lähisugulastel.”

Neid sümptomeid, mis soolevähist märku annavad, on palju ning iseloomulikud ka teistele haigustele. Kuidas vahet teha, millal peaks häirekell peas helisema hakkama?

Tiit Suuroja toob välja kaks olulisemat sümptomit: “Kui olete üle 50 ning teie väljaheites esineb lima ja verd, vajab see kiiret uurimist. Soolevähile on iseloomulikud ka ebaselged kõhuvalud, kõhukinnisus, aga ka kõhukinnisuse vaheldumine kõhulahtisusega, samuti kaalukaotus.”

Kuidas jõuda diagnoosini

Parim võimalik variant inimesele oleks kindlasti diagnoosini jõudmine ilma kaebusi omamata, s.t sõeluuringu abil. Sel juhul on tervekssaamise tõenäosus suurim.

Dr Suuroja sõnul võib vahel ka kindlate tunnuste esinemisel soolevähk diagnoosimata jääda. “Soolevähi sümptomid on paraku sarnased lihtsama haigusega – pärasoole veenikomude ehk hemorroididega. Ja kui inimesel on varem veenikomud olnud ning neist suhteliselt hõlpsasti elustiili muutmisega lahti saanud, võib ta arvata haiguse sama olevat ning ei pöördugi arsti poole või lükkab minekut aina edasi.”

Patsient võib imestada, miks hemorroidide diagnoosimisel uuritakse soolt edasi. Kuid pahatihti esinevad soolevähk ja veenikomud üheaegselt. Veelgi enam: pole haruldane, et veenikomude ägenemise põhjuseks võib olla kasvajast tingitud kõhukinnisus.

“Põhireegel diagnoosimisel on: esmajärjekorras tuleb välistada kõige kurjem haigus ning alles seejärel kahtlustada leebemaid. Sest aeg töötab patsiendi kahjuks.”

Mida varasemas staadiumis soolevähk diagnoositakse, seda tõhusam on ravitulemus.

Sõeluuringu vajalikkusest

Dr Suuroja tunnistab, et kui rääkida jämesoolekasvajast terviknähtusena, siis suhteliselt vähe võidame ainult sümptomaatiliste patsientidega tegelemisega. Elusid saame päästa pigem mittesümptomaatiliste uuringutega – leides sõeluuringute käigus haiguse selles järgus, mil see endast veel märku ei anna.

Arenenud riikides (näiteks USAs) hakkab jämesoolevähi esinemus mõnevõrra stabiliseeruma ja vähenema. Seda just tänu vähieelsete muutuste varajasele avastamisele ja kohesele eemaldamisele. Kuna skriiningute organiseerimisega on kaasas käinud ka haiguse teavitus, on inimesed seal ka mõnevõrra parandanud oma tervisekäitumist.

“Euroopas on mõned riigid, Eesti kaasa arvatud, kus soolevähi skriininguprogramme, aga ka väiksemamahulisi testprojekte ehk pilootuuringuid tehtud pole,” teab dr Suur­oja. “Nii Soomes kui Lätis on nendega alustatud. See on profülaktiline ettenägev mõtlemine, mis meil veel kahjuks puudulik on. Ka rahaliselt on riigile tänapäeva kallineva meditsiini tingimustes lõppkokkuvõttes odavam soolevähki skriininguprogrammidega algstaadiumis avastada, kui et hiljem kaugelearenenud juhte kalli raha eest ravida.”

Mitmed uuringud kinnitavad, et isegi kui üks kord elus endoskoopiline skriining läbida, vähendab see vähi tõenäosust ja päästab elusid. Klassikaline seisukoht endoskoopilise skriiningu kohta väidab, et inimene võiks skriiningu läbida 5–10 aasta tagant.

Efektiivne on ka vere olemasolu hindamine väljaheites, küll aga tuleks seda uuringut kindlamate tulemuste saavutamiseks korrata regulaarselt aga iga 1–2 aasta järel.

Aga mida teha seni, kuni skriininguprogrammid pole meil veel käivitunud?

Kindlasti annab terviselootust, ja mitte ainult soolevähi suhtes, õige elustiil. Kuigi ei saa üheselt väita, et kui sa ei suitseta, ei söö rasvast liha jne, siis soolevähki ei teki. Kuid mõistlik on teha kõik endast olenev ja väiksemagi kahtluse korral pöörduda arsti poole. Kindlasti tasuks läbi mõelda, kas teie lähisugulastel on soolevähki esinenud. “Vanem mees ei julge ju oma hädadest pahatihti naiselegi rääkida,” teab dr Suuroja. “See tuleneb mehe sotsiaalsest rollist olla nii-öelda tugevam pool.”

Soolevähi ravist

Soolevähi ravi hulka kuuluvad nii kirurgiline, keemia- kui ka kiiritusravi. Kuid räägitakse ka soolevähi bioloogilisest ravist. Angiogeneesi inhibiitor pidurdab kasvaja sees ja ümber asuvate veresoonte kasvu, mille tulemusena jääb kasvaja ilma verevarustusest, mis on vajalik tema kasvamiseks ja levimiseks.

“Bioloogiline ravi on pigem teisi raviviise toetav,” seletab dr Suur­oja. “Üksikuna rakendatult on bioloogilise ravi efektiivsus soolevähi ravis parimal juhul mõõdukas, kuid koos teiste ravimitega parandab bioloogilise ravi lisamine ravitulemusi küllaltki oluliselt.”

Ravitulemuste statistika järgi võib maailmas eristada järgmisi tendentse. Kui on 100 soolevähiga inimest, siis meil terveneb neist 40, Euroopas tervikuna üle 50 ja Ameerikas üle 60. “Meie ravil pole arenenud riikide omaga märkimisväärseid erinevusi, küll on erinevus just skriininguprogrammi olemasolus ehk siis varajases avastamises,” tõdeb dr Suuroja.

Siiski saab rääkida ka ravi efektiivsuse paranemisest. Sageli kardetakse, et pärasool tuuakse operatsiooni käigus kõhu peale ja inimene peab hakkama kandma nn kõhukotti.

“Tänapäeval suudetakse enamikul pärasoolevähi juhtumitel pärasoole sulgurlihas säilitada,” teab doktor. “Väga harva tuleb eemaldada terve lihas. Suurem risk saada “kott kõhu peale” on just hiliste pöördumiste puhul, mil sümptomid jäetakse tähelepanuta või olukorras, kus soolesulgus nõuab elupäästvat erakorralist operatsiooni.”

Kuni meil pole rakendatud süstemaatilisi soolevähi skriininguprogramme, tuleb piltlikult öeldes loota vaid iseendale. Selleks tuleb elada võimalikult tervislikku elu ja juba esimese tervisehäire puhul pöörduda kindlasti perearsti poole.