Ortopeed Madis Rahu näitab meniskit (fotol sinine ala), millest algavad enamiku inimeste põlvehädad. Foto: Vallo Kruuser
Eesti eksperdid pole nõus, et teatud põlveoperatsioonid saab asendada taastusraviga.

Jõulude eel avaldas USA loetuim ajaleht New York Times põlveoperatsioonide kohta vastuolulise artikli, kus kirjutati, et värske uuringu kohaselt võivad ühed kõige sagedasemad operatsioonid – põlve artroskoopia – olla hoopiski tarbetud. Kokku tehakse neid protseduure USA-s ligi 80 000 inimesele aastas ja Eestis umbes 3600 inimesele.

Nimelt leidsid Soome teadlased mullu tehtud uuringus, et põlveoperatsioonil võib puududa igasugune efekt. Selleks korraldasid nad eksperimendi, kus pooltele väljavalitud patsientidele tehti tavapärane põlvemeniski operatsioon, ent ülejäänutele lihtsalt sisselõiked, mis imiteerisid operatsiooni. Aasta hiljem ütlesid aga mõlema grupi patsiendid, et nende põlved olid paranenud, ehkki pooltele operatsiooni ei tehtud. Suur osa simuleeritud operatsiooni saanuid ütles, et tahaks protseduuri uuesti isegi siis, kui teaks ette, et tegu polnud päris operatsiooniga.

Samaväärne efekt

Ehkki uuringusse kaasati ainult inimesed, kel oli konkreetselt probleeme meniskiga (põlves olev võruketas, mille ülesandeks on reieluu ja sääreluu liigeskõhre kaitsmine – toim), väidavad mitmed USA teadlased uuringu põhjal, et paljude põlvehädade puhul annab operatsiooniga samaväärse efekti füsioteraapia ehk taastusravi.

Kas tõepoolest tehakse siis tuhandeid operatsioone aastas ilmaasjata, sest sageli võiks aidata lihtsalt füsioteraapia?

Eesti arstide sõnul see päris nii siiski ei ole, sest uuringus kirjeldati väga kitsast ja konkreetsete tunnustega gruppi, mis ei hõlma sugugi kõiki põlveprobleemidega inimesi. Nimelt tähendab artroskoopia lihtsustatult öeldes kirurgilist protseduuri, kus arst saab liigese sisse vaadates diagnoosida ja ravida liigesesiseseid probleeme. Artroskoopia käigus teeb ortopeed liigese piirkonda väikesed umbes 5 mm nahahaavad ja sisestab liigesesse pastapliiatsi läbimõõduga (2–5 mm) optilise instrumendi. Sellise meetodiga on arstil võimalik näha näiteks liigese kõhrepindade seisundit ja liigese sidemeid ning selgitada vigastuse ulatust ja kõrvaldada vajadusel patoloogiline muutus, kui see on tekkinud, aga ka taastada katkiseid liigesstruktuure, selgitasid ortopeedid Madis Rahu, Tauno Kalvet ja Armin Heiman. Arstide sõnul on see ka tunduvalt vähem traumeeriv kui tavaline operatsioon – umbes 80% juhtudest saab patsient koju juba samal päeval.

Peamiselt vajavadki inimesed põlveoperatsiooni suurte liigesehädade korral. Sagedasemaks põlveliigese probleemiks on meniski- ja kõhrepatoloogia.

Enamikul juhtudel eelistavad aga Eesti arstid siiski operatsiooni, sest uuringus kirjeldati sisuliselt 10% põlveprobleemidega inimesit.

„Kuigi liigeseprobleemide korral on füsioteraapia üks parimatest abilistest – eriti siis, kui pole tegu ägeda vigastusega, mis vajaks kindlasti operatsiooni – ongi esmane soovitud just füsioteraapia, valu- ja põletikuvastane ravi. Selles artiklis on aga uuritud inimesi, kellel on ilma vigastuseta tekkinud sisemise meniski degeneratiivne muutus. Sellistel juhtudel ongi esmaseks raviks füsioteraapia ehk liigutusravi, et tugevdada põlveliigest ümbritsevaid lihaseid ja põlve liikumist,” selgitasid Eesti ortopeedid.

Veenda on raske

Arstide sõnul jäeti uuringust välja inimesed, kelle põlveliigese probleemid olid põhjustatud vigastustest, aga ka liigese muutumisest. Sellisena kirjeldavad arstid aga enamikku põlveoperatsiooni vajavatest patsientidest. Seetõttu ei saagi Eesti arstide hinnangul väita, et enamik operatsioone on tarbetud. Seda enam, et arstide hinnangul ei ole eestlasi kerge veenda operatsioone tegema.

Samuti rõhutavad ortopeedid, et näiteks USA, Soome või enamiku Euroopa arenenud riikidega võrreldes tehakse Eestis põlveartroskoopiat tunduvalt vähem. Seetõttu pole ime, et teema USA-s kirgi küttis. „Ei ole alust arvata, et Eestis operatsioonide vastu „üleliigset huvi” üles näidatakse,” tõdesid meie arstid.

Ehkki on loomulik, et ortopeedid ise operatsioonide vajalikkust küsimuse alla ei sea, tuleb tõdeda, et samal arvamusel oli ka niinimetatud teise poole esindaja – kogenud taastusraviarst Egle Seppo. „Alati võib arutleda, kas õigem oleks läheneda kirurgiliselt või mittekirurgiliselt ja ilmselt on suhe

50 : 50. Ent me ei tea, kas patsient täidab etteantud juhiseid või mitte – me ei tea, kas patsient ka tegelikult võimleb ja liigutab või ainult räägib, et teeb seda,” põhjendas ta ja rõhutas, et ei ravivõimlemine ega ükski füüsikalise ravi protseduur (nagu sooja-, külma- või elektriravi) meniskit kokku ei kasvata. Seetõttu on tema sõnul enamikul juhtudel vajalik operatsioon. „Füsioteraapia abil on võimalik parendada mingit kindlat funktsiooni nagu näiteks kõndi, liigesliikuvust, lihasjõudu ja -toonust, kuid mitte kudesid kokku kasvatada või midagi eemaldada,” selgitas ta. Operatsiooni vajadus sõltubki sellest, millist tüüpi vigastusega on tegemist ja millised on patsiendi kaebused. Seda, et operatsioone liiga palju tehakse, Seppo ei usu. Pigem on viimase kümne aasta suundumus olnud vastupidine ja üha rohkem ortopeede pooldab füsioteraapiat.

Erinevalt arstidest leidis aga Seppo, et Eesti patsient ise on veel suhteliselt operatsiooniusku: „Pigem näen ja kuulen oma vastuvõtul, et näe, käisin küll oma probleemiga ortopeedi juures, aga tema ei taha mind opereerida. Kui selgitad, et alguses peaks ikka proovima leebemaid ravimeetodeid nagu füsioteraapia, suhtutakse sellesse üsna leigelt ja tihti jääb oma panus selle ravimeetodi juures üsna kasinaks. Suhtumine, et ainult operatsioon aitab, on väga levinud. Eestlasel on üldse tervise kohta selline arvamus, et „palun andke mulle tervist”, kuid oma panus sellele tihti jääb tagasihoidlikuks,” möönis ta.


Mis on meniskivigastus ja meniskioperatsioon

Menisk on põlves leiduv võruketas, mille ülesandeks on reieluu ja sääreluu liigeskõhre kaitsmine (sh põrutuste summutamine) ja liigese stabiliseerimine. Meniskivigastus on üks sagedasemaid põlvevalude ja ortopeedile pöördumise põhjuseid. Vigastuse tavaliseks tekkepõhjuseks on fikseeritud pöiaga põlveliigese pööramine, põlve ülesirutamine ja ülepainutamine või hüppelt maandumine. Vanematel inimestel on meniski kude rabedam ja seetõttu võib meniskikahjustus tekkida ka näiteks kükist või istest püsti tõusmisel.

Meniskivigastuse peamiseks sümptomiks on valu põlves ja valu tugevnemine painutust nõudvatel liigutustel, näiteks trepist üles astumisel ja alla laskumisel, aga ka põlve sirutamisel ja järskudel pööretel. Võib esineda paistetust.

Kui meniskikahjustusega kaasneb valu liigutamisel või põlve „lukustumine” ja need ajas ei möödu, siis tehakse artroskoopiline operatsioon.

Enamasti tuleb rebenenud meniskiosa eemaldada, kuid teatud juhtudel on võimalik ka meniskit uuesti kinnitada või õmmelda. Meniskioperatsioonist taastumine võtab aega keskmiselt kuus nädalat.

Liikuvust ja lihaste funktsiooni parandavat ravivõimlemist tuleb alustada kohe pärast operatsiooni. Jalale võib täis raskusega astuda umbes nädala pärast. Treeninguid vees ja veloergomeetril sõitmist võib alustada paari nädala möödudes. Jooksma saab hakata enamasti ühe kuu möödudes.


Suurimaid probleeme põhjustab menisk

Noortel inimestel tekib enamik põlvehädasid vigastustest. Vanematel, üle 35–40-aastastel, põhjustavad aga põlveprobleeme peamiselt ülekoormusest tekkivad vigastused, kahjustused või siis liigese muutused ehk artroos.

Enamik põlvevigastusi esineb meniskitel.

Samas on oluline märkida, et ligi 80% meniskivigastustest pole põhjustatud konkreetsest traumast, vaid kas ülekoormusest või liigese muutustest haiguste tõttu.

Vaata digilehest graafikut