Kennedy oli ülekaaluline olnud neljandast eluaastast saadik. Enne seda oli ta tavaline sale plikatirts. Kuid kooli minnes ja iga päev toiduraha saades, olid tema valikud need toidud, mis väiksena suuremalt jaolt keelatud olid – pitsad, krõpsud, limonaadid, kommid, küpsised. Õhtul näljasena koju tulles võis ta üksi terve pitsa ära süüa, et siis suure lusikaga jäätise kallale asuda. Kui vanemad koju tulid, sõi ta ka õhtusöögiks tehtud toitu, sest pitsa ja jäätis pole kellegi toit.

Kaalualanduseks tuli muuta kõike seda, mida toiduks tarbida ja toitumisnõustaja soovitusel valis tüdruk nüüd toitainerikkad toidud, mis ei anna rämpstoiduga sarnaselt tühje kaloreid. Hommikusöögi valikusse kuulub tal nüüd nii pošeeritud muna, täistera kaerahelbepuder, grillitud tomatid ja seened koos ubadega tomatikastmes. Vahepaladeks eelistab ta puuvilju pähklitega. Lõunaks on ta lemmikuks nüüd küpsetatud kartul, mille kõrvale sööb ta tuunikala-maisi salatit. Magusaks on ta valinud maitsestamata jogurti marjadega. Õhtusöögiks ei ole enam pitsa ega burgerid, vaid mõni riisiroog salatiga või barbecue maitseline rebitud liha suure toorsalati kuhjaga. Ka magustoidust ei ole neid pidanud loobuma ja õhtusöögijärgselt on tema lemmikuks jätkuvalt jäätis. Küll mitte liiter korraga, vaid paar palli, mis ta pakist lusikaga võtab.

Suurimaks väljakutseks pidas neiu emotsionaalsest söömisest lahti saamise. See eeldas, et ta pidi leidma muu viisi, kuidas emotsioonidega toime tulla. Selle vajaduse täidab tema jaoks nüüd pikad jalutuskäigud koer Milliega või jooksuring. Igasugune füüsiline aktiivsus on neiu jaoks rahustava ja lõõgastava toimega. See tunne, mille varem tekitas toit.

Varasemalt oli füüsiline aktiivsus tüdruku suurimaks hirmuks, sest ülekaalulistel ei ole see lihtne. Hingeldamine, kopsud pinges, pearinglus ja hirm, mida teised mõelda võivad, kui neid eemalt hingeldamas vaatavad. Enam ta selliste asjade peale ei mõtle, sest kõik need hirmud on olnud tema enda peas.

Suurepäraselt on kaalukaotus mõjunud ka tema enesekindlusele ja ülikooli astumist peab ta täielikult selle teeneks, sest ta usub, et vanas kaalus ei oleks ta ülikooli peale mõelnud, kuna tema enesehinnang ja eneseusk olid olematud. Ülekaalulisena ei rääkinud ta peaaegu üldse teiste inimestega, sest uskus sisimas, et keegi ei taha temaga rääkida ja annavad talle enda peas hinnanguid.

Tema soovitus kõigile, kes on sarnases olukorras – mis toitu te annaksite enda lapsele? Kas te tahaksite teda toita krõpsude ja pitsaga? Loomulikult mitte, te tahaksite, et ta sööks puu-ja juurvilju, sest te tegelikult teate, mis on tervislik ja mis mitte. Seega kasutage neid teadmisi ja hoidke ennast nii nagu te hoiaksite enda last.

Allikas: independent.ie