Veresuhkru taset on lihtne mõõta. Foto: Shutterstock
Veresuhkur ehk glükoos on organismi peamine energiaallikas. Glükoosi saame põhiliselt toiduga, osa veresuhkrust aga toodetakse organismis – põhiliselt maksas.

Nii kõrge kui madal veresuhkru tase põhjustavad tervisehäireid, mistõttu väärib glükoos kindlasti tähelepanu.

Pärast söömist lagunevad seedetraktis meie toidus sisalduvad süsivesikud glükoosiks, viimane aga imendub verre. Seega, pärast sööki veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru taset reguleerivad mitmed hormoonid, mis mõjutavad glükoosi ainevahetust, sh glükagoon, adrenaliin ja insuliin. Olulisim neist on viimane.

Kui glükoosi tase tõuseb, reageerib terve inimese kõhunääre (ehk pankreas) sellele insuliini tootmisega. Insuliin on hormoon, mida keha vajab selleks, et rakud saaksid glükoosi kasutada. Teisisõnu: insuliin on võtmeks, mille abil saab glükoos rakku siseneda. Terve inimese glükoosi hulk veres langeb endisele tasemele 3–4 tunni möödudes.

Suhkruhaigus ehk diabeet on eri põhjustel tekkiv energiaainevahetuse häire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ning häired süsivesikute, rasvade ja valguainevahetuses. Diabeet on tingitud kas ebapiisavast insuliini tootmisest, insuliini toime nõrgenemisest või mõlemast tegurist. Sellisel juhul ei pääse glükoos rakkudesse ning jääb verre – vere glükoosisisaldus suureneb, mida on võimalik tuvastada vereanalüüsi abil. Kui veresuhkur on kõrge, hakkab see erituma ka uriiniga.

2. tüübi diabeet on levinuim diabeedi tüüp

Eristatakse erinevaid diabeedi tüüpe, neist enam levinud on 1. tüübi (ehk insuliinsõltuv) diabeet ja
2. tüübi (ehk insuliinsõltumatu) dia­beet. Kõige rohkem on diabeedihaigete hulgas just 2. tüübi dia­beetikuid – pea 90% kõigist suhkruhaigetest.

1. tüüpi suhkruhaigus tekib enamasti lastel või noorematel inimestel, kelle kõhunääre on kahjustatud ega tooda enam insuliini. Vaja on hormooni iga päev süstida. Kindlat haiguse põhjust ei teata, ühelt poolt osaleb 1. tüüpi diabeedi tekkes organismi oma immuunsüsteemi vale toimimine, teisalt arvatakse olevat roll nii pärilikel kui keskkonnateguritel.

2. tüüpi diabeet tekib enamjaolt hilisemas eas, kuid üha sagedamini diagnoositakse seda haigust ka lastel. Haiguse teket mõjutab palju elustiil, aga ka pärilikkus. 2. tüüpi diabeedi riskiteguriteks on haiguse esinemine lähisugulas(t)el, ülekaalulisus, metaboolne sündroom (kõrgenenud veresuhkru ja nn vererasvade tase, kõrge vererõhk, vöökoha rasvumine), naistel ka rasedusaegne diabeet. Insuliini kõrval tulevad selle diabeeditüübi ravis arvesse ka muud ravimid (nii süstete kui tableti kujul).

Esineb ka muid diabeedi tüüpe, mis võivad olla tingitud nt kõhunäärme kahjustusest alkoholi tõttu jm. Omaette grupp on veel rasedusaegne diabeet, mille puhul on tegu süsivesikute ainevahetuse häirega, mis tekib esimest korda raseduse ajal. Kuigi veresuhkur normaliseerub 2–7 päeva jooksul pärast sünnitust, haigestuvad ligi pooled rasedusaegset diabeeti põdenud naistest 10–15 aasta möödudes 2. tüübi diabeeti.

Diabeet on salakaval haigus

Varjatud või kergete diabeedi vormide puhul ei pruugi inimesel esialgu mingeid kaebusi tekkida, mis tekitab patsientides sageli küsimuse, miks üldse on suhkruhaigust vaja ravida.

Mida siis teeb kõrge veresuhkrur? Oluline ongi teada, et ohtlikud on püsivalt kõrgete suhkruväärtuste tekitatud tüsistused: nimelt kahjustab kõrge veresuhkur närve ja veresooni kogu organismis.

Haiguse kaugtüsistusteks võivad olla pimedaks jäämine, neerupuudulikkus, kroonilised haavandid ja jala amputatsiooni vajadus, südameinfarkt, ajuinsult, aga ka põie ja seedesüsteemi häired, jalgade valu- ja puutetundlikkuse probleemid ning impotentsus. Seega on vaja teada, et ka diabeedi klassikaliste tunnuste – janu, sagedase urineerimise ja väsimuse – puudumisel on haigus ikkagi olemas ning vajab kindlasti ravi.

Diagnoosimiseks on mitu meetodit

Veresuhkrut saab mõõta mitmel meetodil, millest sobivaima (sobivamad) valib arst.

Analüüsi võib teha sõrme otsast kapillaarverest või veeniverest, veresuhkru probleemidest võib aimu anda ka uriinianalüüs.

Diabeedi diagnoosimiseks kasutatakse veenivere analüüsi: määratakse nn tühja kõhu veresuhkrut – s.t patsient on enne analüüsi andmist hommikul söömata (vähemalt 8–10 tundi) – või tehakse spetsiaalne glükoositaluvuse test – hommikul, eelnevalt söömata olles (8–14 tundi), tuleb ära juua 75 g lahustatud glükoosi ning sellele eelnevalt ja järgnevalt mõõdetakse veresuhkrut veeniverest.

Harvemini saadakse diagnoos juhuslikul ajal võetud veresuhkruanalüüsist.

Diagnoosimiseks sobib ka varem vaid diabeedi kulu hindamiseks kasutatud kolme kuu keskmine veresuhkur ehk glükohemoglobiin, mida saab hinnata ka täis kõhuga antud analüüsist. Vajadusel analüüse korratakse.

Suhkruhaiguse ennetamisest

Alati ei ole suhkruhaiguse ennetamine võimalik, kuna haiguse vallandumises mängivad rolli nii mitmed keskkonnategurid, mida me muuta ei saa, kui ka geneetilised faktorid.

Teisalt on oluline teada – ja seda just 2. tüübi diabeedi ennetamise kontekstis –, et parim, mida inimene enda jaoks teha saab, on toituda tervislikult ja liikuda regulaarselt. Ühelt poolt aitab see kaalu kontrolli all hoida, teisalt mõjub soodsalt ainevahe-
tusele.

Kui veresuhkur on normist juba veidi kõrgem, kuid näiteks 2. tüübi suhkruhaigust veel diagnoosida ei saa, on tegu suhkru ainevahetuse häirega (paastuglükoosihäire või glükoositaluvuse häire). See on signaaliks, et inimesel on kalduvus suhkruhaiguse tekkeks.

Kui selles faasis end “kätte võtta” – alustada dieediga, suurendada kehalist aktiivsust –, on võimalik 2. tüüpi dia­beedi teket edasi lükata või haigusest koguni pääseda.

Ka liiga madal veresuhkru tase toob probleeme

Seisundit, kui veresuhkur langeb alla normi, nimetatakse hüpoglükeemiaks. Sagedamini tekib sellist probleemi teatud diabeediravimeid kasutavatel haigetel, eriti 1. tüübi diabeetikutel.

Harva, kuid mõnikord siiski, võib hüpoglükeemiat ette tulla ka mittediabeetikust inimesel. Põhjuseks võib olla mõni muu haigus, aga ka tavalisest suurem füüsiline koormus, pikaajaline nälgimine (või ka tavapärasest süsivesikutevaesem toit) ning alkoholi tarvitamine.

Hüpoglükeemiaga võivad kaasneda järgmised sümptomid: tugev näljatunne, nõrkus, värin, higistamine, kuumatunne, südamekloppimine, raskematel juhtudel segasus ja teadvushäired.

Enamasti on abi magusa joogi või süsivesikuterikka toidu (mesi, šokolaad, kommid, küpsised, leib jne) söömisest.

Diabeetikul võib siiski vaja minna ka erakorralise meditsiini abi. Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks kooli- või töökaaslased ja sõbrad peaksid olema teadlikud, kui kellelgi nende hulgas on 1. tüübi diabeet.