Veresuhkur on küll kehale vajalik kütus, kuid liiga palju head teeb hoopis kahju. Rasvane toit ja vähene liiku­mine aitavad kaasa sellele, et veresuhkru tase organismis tõuseb liiga kõrgeks. Shutterstock
Veresuhkur ehk glükoos on kehale ülivajalik – on ju tegu meie peamise energiaallikaga, milleta elamine poleks kuidagi võimalik. Kõrgenenud veresuhkrust kui tõsisest terviseriskist on viimastel aastatel palju räägitud, sestap võib jääda ekslik mulje, nagu oleks glükoos kuidagi halb või mittevajalik. Tegelikult pole see aga kaugeltki nii: igal inimesel on veres teatud hulk veresuhkrut, sest ilma selleta ei saaks organism kuidagi toimida.

Glükoosi vajavad kõik keharakud, piltlikult on tegu kütusega, mille najal inimene toimetab. Ilma selle “kütuseta” me elada ei saakski – ka auto ei sõida ju tühja paagiga…

Insuliin aitab veresuhkrul rakku jõuda

Põhikogus glükoosist jõuab organismi toiduna: pärast söömist lagunevad seedetraktis meie toidus sisalduvad süsivesikud glükoosiks, viimane aga imendub verre – veresuhkru tase veres tõuseb. Tasapisi liigub veresuhkur rakkudesse, kus see n-ö ära kasutatakse, 3–4 tunni möödudes peaks glükoosi hulk veres olema langenud juba söömiseelsele tasemele.

Jõudmaks rakku, vajab glükoos üht erilist “võtit” – hormoon insuliini, mida toodab kõhunääre. Kui glükoosi tase veres tõuseb, reageerib terve inimese kõhunääre (ehk pankreas) sellele insuliini tootmisega.

Kui aga pankreas on kahjustada saanud ja insuliini piisavas koguses toota ei suuda või keharakud insuliini toimele piisavalt hästi ei reageeri, ei jõua ka veresuhkur rakkudesse ja kuhjub verre. Võttes vereanalüüsi, kajastub olukord ka selles – veresuhkru näit on sel juhul tõusnud.

Nagu heade ja vajalike asjadega ikka – liiga palju pole ka hea. Nii veresuhkrugagi. Teatud veresuhkruväärtuste juures peab arst kahjuks diagnoosima juba haiguse – diabeedi ehk suhkruhaiguse –, mis vajab kindlasti regulaarset ravi. Diabeedi puhul on tegu eri põhjustel tekkiva energiaainevahetuse häirega, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ning häired süsivesikute, rasvade ja valguainevahetuses.

Meditsiinis on aktuaalne ka nn prediabeedi mõiste. See tähendab, et veresuhkruväärtuste alusel dia­beeti veel diagnoosida ei saa, kuid glükoos on normist siiski veidi kõrgem. Neil inimestel on suur risk haigestuda suhkruhaigusesse, eriti kui elustiilimuudatusi ette ei võeta.

Kõrge veresuhkur kahjustab närve ja veresooni

Miks kõrgenenud veresuhkrule üldse tähelepanu pöörata, eriti kui tegu pole veel ametlikult haigusliku seisundiga? Inimene ise ei tunne ju midagi halba…

Vastus on lihtne: püsivalt kõrgemapoolsed veresuhkruväärtused kahjustavad närve ja veresooni kogu organismis. See protsess kulgeb salaja, ning kui juba kaebused platsis, ei pruugi nende põhjuseks olevad muutused olla tagasipööratavad.

Tüsistuste “ampluaa”, mida püsivalt kõrge veresuhkur põhjustada võib, on muljetavaldavalt lai: südameinfarkt, ajuinsult, põie- ja seedesüsteemi probleemid, pimedaks jäämine, neerupuudulikkus, impotentsus, kroonilised haavandid, krooniline valu (nt jalgades) jne. Seega on oluline teada, et ka klassikaliste diabeedi tunnuste – janu, sagedase urineerimise ja väsimuse – puudumisel on haigus ikkagi olemas ning selle ravimata jätmine võib tuua tõsiseid tagajärgi.

Levinuim diabeedi vorm on 2. tüübi diabeet

Põhilised diabeedi vormid on 1. ja 2. tüübi diabeet. Enim on diabeedihaigete hulgas just 2. tüübi diabeetikuid – pea 90% kõigist suhkruhaigetest.

- 1. tüüpi diabeet on pigem laste ja noorukite haigus. Kõhunääre on neil haigetel nii palju kahjustatud, et insuliini praktiliselt enam ei tooda – seetõttu on vaja hormooni iga päev juurde süstida, muidu jäävad keharakud kiiresti glükoosinälga ning järgneda võib eluohtlik seisund. Haigus võib tekkida immuunsüsteemihäirete, pärilike tegurite ja võimalik, et ka keskkonnafaktorite koostoimel, täpset põhjust seni ei teata.

- 2. tüüpi diabeet tekib pigem hilisemas eas, kuid harvad pole ka juhud, et diagnoos pannakse lapsele. See on suuresti elustiilihaigus: tasakaalustamata toit, vähene liikumine ja kaalutõus on haiguste peamised käivitajad, taustaks sageli ka geneetiline eelsoodumus (lähisugulastel samuti diabeet). Ravina tulevad lisaks insuliinile siin kõne alla ka muud variandid – nii süstete kui tableti kujul. Vereanalüüs aitab haigust diagnoosida

Sellest, kuidas on lood veresuhkruga ja kas võiks olla alust kahtlustada haigust, annab aimu eelkõige vereanalüüs – kas sõrme otsast või veenist võetuna. Kui uriinianalüüsis leitakse suhkrut, näitab ka see, et probleem võib olemas olla.

Haiguse diagnoosimiseks on mitmeid meetodeid. Sageli on vaja anda vereanalüüs, ja seda hommikul ning tühja kõhuga. Väga oluline on, et enne seda poleks analüüsi andja söönud vähemalt 8–10 tundi, muidu on oht, et saame tavapärasest kõrgema veresuhkruväärtuse.

Ainult ravimist ei piisa!

Nii suukaudsed kui süstitavad dia­beediravimid on üliolulised. Samas ei tohi unustada ka tervislikke eluviise – nii lihtsaid ja elementaarseid, aga samas siiski kergelt unustatavaid – tasakaalustatud toitumist ja mõõdukat kehalist aktiivsust.

Kaalu langetamise ning tervisliku toitumisega on nt 2. tüüpi suhkruhaiguse korral võimalik saavutada parem diabeedikontroll, mis võib tähendada ka seda, et ravimiannuseid saab vähendada. Prediabeetikutel võib aga veresuhkru tase täiesti normaliseeruda ning haigust ei pruugi kunagi välja kujunedagi.

Sageli juhtub, et suhkruhaige jääb ainult tabletile või süstile lootma, see aga pole õige. Ka diabeetik ise saab enda heaks palju ära teha. Rasvased ja ülimagused toidud ning vähene liikumine aitavad haiguse süvenemisele kahjuks kaasa.

Mis veel mõjutab veresuhkru taset?

Kui olete veresuhkruga kimpus, paluge arstil või õel anda nii toitumis- kui liikumissoovitusi. Põhimõtteliselt pole ükski toit ega ükski mõõdukalt harrastatav spordiala diabeetikule keelatud, küsimus on pigem tasakaalustatuses. Nii ei pruugi kord nädalas söödav väike torditükk mingit kahju teha, teisalt võib aga rohke igapäevane õunasöömine veresuhkru kõrgele tõsta.

Organism on üks tervik ja kõik on omavahel seoses. Nii pole veresuhkurgi “asi iseeneses”, vaid võib olla mõjutatud teistest faktoritest. Kui analüüs on antud pealtnäha õigetel tingimustel (nt tühja kõhu veresuhkru analüüs eelnevalt söömata), kuid tulemus pole oodatavaga kooskõlas – eriti just diabeetikutel –, võiks mõelda ka muudele mõju­ritele.

Vähem või rohkem võib veresuhkru tasemele mõjuda nt stressiolukord (nii vaimne kui füüsiline pingutus), kofeiini sisaldavate jookide tarbimine, haigused (alates kergetest viirusinfektsioonidest ning lõpetades raskete bakteriaalsete põletikega), ravimid (nt liigesehaiguste korral tarvitatavad steroidid), alkohol ja isegi reisimine (muutunud söögilaud ja liikumine).