Unsplash
Mis sõnast või mis hetkest me saame rääkida töökohal ahistamisest? Mille poolest erineb see ööklubis sekeldustesse sattumisest?
Hiljutise Estonia teatri juhiga seotud naistöötajate ahistamise skandaali valguses seletab kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, et ahistamisest saame rääkida, kui olukorda on kaasatud võimu positsioonil olev isik. Sellisel juhul on tegemist võimu kuritarvitamisega, mis teises pooles tekitab häbi ja alandatuse tunnet. „Kas mingi olukord on väljunud piiridest või mitte, määrab ohvri isiklik tunne,“ ütleb Oidermaa.
Saatejuht Heidit Kaio, ajakirja Eesti Naine peatoimetaja: „Mina olen naisülemusena teinud meeskolleegile enda meelest komplimendi, küsides, kas ta on kaalust alla võtnud. Eeldasin, et inimestele meeldib, kui nende kaalukaotust märgatakse. Kas seda olukorda võib võtta ahistamisena.“
Anna-Kaisa Oidermaa: „Küsimus on, et kui palju me peaksime töökohal võtma teemaks eraelulisi seiku, milleks on ka kehakaal. See pole ju töö tegemise seisukohast enamasti oluline.“
Heidit Kaio: „Kas siin pole peidus risk, et tulevikus on meesülemusel keeruline koosoleku alguses öelda kasvõi small-talk´i vormis, et „sa näed täna hea välja“ või „see kleit sobib sulle“.
Anna-Kaisa Oidermaa: „Tegelikult võib komplimendi teha ka tööpanuse kohta.“
Saates osalejate hinnangul pole õigustatud arvamus justkui oleks suhtumine ahistamisse muutunud viimastel kümnenditel. „Isegi feodaalajal, kui mõisnik käperdas naist vastu viimase tahtmist, siis mõisnik teadis, et ta astub mingist piirist üle. Sama moodi oli see ka nõukogude ajal,“ arvas Heidit Kaio.
Ahistamist võib esineda ka perekonnas, lähtudes ikka sellest samast võimu positsioonist, sest perekonnaski on oma võimu hierarhia. Näiteks 39-40-aastaselt naiselt pärimine, et „millal pisiperet ka tuleb“ või noormehelt „kas sul pruut ka juba on“, võib mõjuda ahistavalt ja alandavalt.
Kuula lähemalt saates osalejate arvamusi ahistamise kohta podcastist.