Igaüks vajab vahel üksiolemise aega, kuid üksildane inimene tunneb alaliselt, et tema elus on midagi puudu. „Üksildust saab kogeda eri viisidel sõltuvalt sellest, millised inimese vajadused ei ole rahuldatud,” seletab psühholoog Gea Grigorjev. „Emotsionaalne üksildus tekib emotsionaalselt lähedaste suhete puudumisel, sotsiaalne üksildus aga laiema sotsiaalse võrgustiku puudumisel.”

Läbi üksilduse loori paistab maailm tumedates toonides. „Inimesed, kes tunnevad üksildust, otsivad alateadlikult keskkonnast ohumärke ning sageli varjutavad need selle positiivse, mis on nende ümber samuti olemas,” räägib psühholoog. Peas ketravad mõtted: „Niikuinii läheb mul halvasti”, „Keegi ei mõista mind” ja „Mul pole kedagi, kellega päriselt rääkida”. Ent just suhtlemine on parim ravi emotsionaalse isoleerituse vastu.

Üksilduse valu võib tabada igas eas, kuid rohkem tunnevad seda noorukid ja elusügises inimesed. Ka MTÜ Jututaja uuringust selgus, et 47 protsenti ehk ligikaudu iga teine eesti noor vanuses 16–24 tunnistab üksildust.